Foto: khoinguyenfoto/ pixabay.com

“Eelmisel nädala andsid võimud teada, et eestlastele on nüüdsest maski kandmine või suu ja nina katmine avalikes kohtades ja siseruumides rangelt soovituslik. Kui rahvas end nädala jooksul kokku ei võta, võetakse vastu vastav seadus ja keeldujaid hakatakse trahvima,” kirjutab Telegramile integratiivne terviseterapeut ja toitumisnõustaja Liis Orav.

Ametnike retoorikast lähtudes võib tunduda nagu oleks maski kandmine viiruse leviku tõkestamiseks efektiivne abinõu. Samas on laialt teada, et vastupidist infot on rohkelt ja riikides, kus on kevadest saadik kehtinud kohustuslik maskinõue, on nakatumisnäitajad eksponentsiaalselt tõusnud.

Samal teemal arutleb ka Allar Jõks: “Suure kujutlusvõime ja napi põhiseaduse tundmise korral võiks nõustuda, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 28 lg 2 võimaldab Terviseametil maskikandmist kohustuslikuks teha. Võimatu on leida aga normi, mis võimaldaks valitsusel sellist kohustust kehtestada. …tuleks väga selgelt rääkida sellest, et nendes riikides, kus mask on kohustuslik, siis miks see ei ole andnud oodatud tulemust…. Ja põhjendada, miks maskikandmine võib erinevalt teistest riikidest meile positiivset mõju avaldada.”

Kui alles kevadel teatas Terviseamet, et „Meditsiinilise maski kandmine haigussümptomiteta inimese poolt ennetava meetmena ei ole põhjendatud, sest suure tõenäosusega see ei peata imepisikeste koroonaviiruse (SARS-COV-2) sattumist hingamisteedesse“, siis nüüd on seoses uue direktori saabumisega Terviseameti ametlik seisukoht äkki muutunud. Kas see äkiline meelemuutus aga ka tegelikult maskide kasutegurit tõstab, jääb rohkem kui küsitavaks.

Oxfordi ülikooli tõenduspõhise meditsiini keskuse direktor ja BMJ EBM peatoimetaja Carl Heneghan toonitab: “Ei saa kuidagi öelda, et maskide kandmise nõue oleks teaduspõhine. Kui inimesed räägivad teaduspõhisusest, toetuvad nad valitud (cherry-picked), madala kvaliteediga observatiivsetele uuringutele.“

Hiljutises CDC lehel avaldatud, kümne randomiseeritud kliinilise uuringu põhjal tehtud metaanalüüsis selgus järjekordselt, et maski kandmine ei too kaasa ägedate respiratoorsete viiruste transmissioonis märkimisväärset vähenemist.

Ka WHO sedastab oma uuringus, et universaalne maski kandmine on ebaefektiivne meede respiratoorsete viiruste leviku tõkestamisel ning puudub tõestus nagu suudaks tervete inimeste poolt kantud mask vähendada kuidagi respiratoorsesse haigusesse nakatumist, küll aga võib see kaasa aidata võltsturvatunde tekkimisele.

Siinkohal oleks mõistlik meenutada, et isegi meditsiinilise maski etiketil on hoiatav kiri: “Tegemist ei ole isikukaitsevahendi ega meditsiinilise kaitsemaskiga. Maskide kaitse viiruste vastu EI OLE TEADUSLIKULT tõendatud.”

Peale ühekordset kasutamist, aga ka juhul, kui olete desinfitseerimata kätega korrakski maski puudutanud või kohendanud, oma nägu kratsinud, maski lõua alla lükanud, korraks ära võtnud, kõrva või autopeegli külge riputanud, taskupõhjas vedeldanud ja käekotti kägardanud, on mask saastunud ega sobi enam kasutamiseks. See tuleks koheselt näolt eemaldada ja prügikasti panna.

Kummalisel kombel ei peeta eelnimetatud saastumisvõimalusi kõneväärseks aga riidemaskide puhul. Võib jääda isegi mulje, nagu ei saastukski riidemaskid eriti ning juhul kui neid mõni kord nädalas pesta, on kõik kõige paremas korras.

Teadus ei näi seda kummastavat seisukohta siiski toetavat. Veelgi enam: BMJ on eraldi välja toonud riidemaskide kandmisega kaasnevad ohud. Tervishoiutöötajatega tehtud uuringust selgus, et riidemaskid mitte ei vähenda, vaid vastupidi, võivad nakatumisriski lausa suurendada. Riidest maski niiskumine, riidemaski taaskasutamine ja vilets filtratsioon tõstavad tugevalt organismi viiruskoormuse riski.

Hiljuti levis internetis kulutulena mõtlemapanev statistika, mis pärineb otse USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse lehelt: Statistika põhjal on 70.6% COVID-19 positiivsetest ALATI maske kandnud, samal ajal kui 3.9% COVID-19 positiivsetest ei kandnud maski KUNAGI. Maskide usaldusväärsusesse see statistika just panustada ei aita.

Uuringute põhjal on selgunud, et Covid-19 levib nii suure kui väikesemõõduliste (0,06-0,125 mikromeetriste) aerosooliosakestena ning aerosoolid, mis on väiksemad kui 5 μm, püsivad õhus pikki tunde ja levivad kergelt ka inimese alumistesse hingamisteedesse. Laialt kasutatavad ühekordsed maskid, riidemaskid ega suvalised näo ette tõmmatud rätikud ei suuda selliseid osakesi efektiivselt blokeerida.

Kõikidel inimestel on seaduslik õigus turvalisele töö-, õpi- ja elukeskkonnale. Töökoht, kus tuleb maski kanda mitu tundi järjest, PEAB võimaldama inimesele maski kandmise väljaõpet, järjepidevalt uusi maske, et vältida maski niiskumist ja bakteriaalset/fungaalset saastumist ja sagedasi puhkeperioode, et organism saaks tasakaalustuda. Samas kuuleb pidevalt juhtumitest, kus inimestel (s.h. sünnitajatel) on sama mask ees tundide kaupa. Sel juhul polegi ime, et viimasel ajal on kogu maailmas sagenenud bakteriaalse kopsupõletiku juhud. Maskidest tekkinud nahaprobleemid on nii sagedased, et maski-akne tarbeks on kasutusele võetud uus termin “maskne“.

Maski kandmisel tekkiv peavalu, väsimus, iiveldus, hingeldus ja nõrkustunne on esimesed märgid, et organism on hädas. Need on siiski vaid vahetult järgnevad hädasignaalid. Pikaajalised mõjud toovad kaasa suurenenud põletikuvalmiduse, seoses hapnikuvaeguse ja negatiivse mõjuga immuunregulatsioonile luuakse soodne pinnas erinevate krooniliste haiguste vallandumisele.

Tunnustatud neuroloog dr Margarite Griesz-Brisson MD, PhD, kes oma avalikus pöördumises hiljuti maskikohustuse üle südant valutas, toonitab: “Näomaskide kandmises ei ole mingit põhjendatud meditsiinilist erandit, sest hapnikupuudus on ohtlik igale ajule. See peab olema iga inimese vaba otsus, kas ta tahab kanda maski, mis on samas ebatõhus, et kaitsta end viiruse eest.

Me ei vaja selleks kliinilist uuringut. See on lihtne, vaieldamatu füsioloogia. Teadlik ja teadlikult põhjustatud hapnikupuudus on täiesti tahtlik terviseoht ja absoluutne meditsiiniline vastunäidustus.

Absoluutne meditsiiniline vastunäidustus meditsiinis tähendab, et seda ravimit, seda teraapiat, seda meetodit või meedet ei tohi kasutada – ei tohi kasutada. Selleks, et sundida kogu elanikkonda kasutama jõuga absoluutset meditsiinilist vastunäidustust, peavad olema kindlad ja tõsised põhjused ning põhjendused tuleb esitada pädevatele interdistsiplinaarsetele ja sõltumatutele organitele kontrollimiseks ja volitamiseks.“

Seniajani seda tehtud ei ole.

On hästi teada, et maski kandmine võib halvendada juba olemasolevaid konditsioone, s.h ärevushäiret ja paanikahoogusid, klaustrofoobiat, hingamisraskuseid, astmat, kroonilist obstruktiivset kopsuhaigust, südamepuudulikkust jms Eraldi küsimusi tekitab vaimupuudega või pervasiivse spektrihäirega inimeste/laste maski kätkemine.

Kui sageli eeldatakse, et arstid jt meditsiinitöötajad taluvad maske mängleva kergusega, siis hiljutises 159 tervishoiutöötajaga tehtud teadusuuringust selgus, et 81% neist kogeb maski kandes peavalu. Uurijate järeldus oli, et peavalude esmakordset avaldumist või juba olemasolevate peavalude tugevnemist põhjustab ohtlikult madal hapnikutase, mis maski kandmisega kaasneb.

Siinkohal olgu ära toodud maskide kaks põhilist kõrvaltoimet, mis on laiemalt aktsepteeritud:

1. Maski kandmine võib tekitada inimesele võltsturvatunde ja võib vähendada teiste viiruskontrolli meetmete (nagu distantseerumine ja kätepesu) järgimist.
2. Maskide vale kandmine võib tõsta nii maskikandja enda kui teda ümbritsevate inimeste haigestumisriski.

Nii mõnedki teised potentsiaalsed kõrvaltoimed on aga maskinõudjate radarilt millegipärast välja jäänud: BMJ-s avaldatud uuring on need juurdlemiseks kenasti üles loetlenud.

• Maski kandvate inimeste kõne kvaliteet ja valjusus on märkimisväärselt kompromiteeritud ning seetõttu võivad nad üksteisele alateadlikult lähemale nihkuda. Probleemi võib veelgi süvendada maski kandmisel tekkiv võltsturvatunne.

• Maski kandmine sunnib väljahingatava õhu silmade suunas liikuma. See tekitab ebameeldiva tunde ja vajaduse oma silmi katsuda. Kui Teie käed on saastunud, nakatate ennast.

• Näomaskid muudavad hingamise raskemaks, nt. kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega (COPD) inimeste jaoks on maskid talumatud, kuna halvendavad nende seisundit ja muudavad hingetuks.

Veelgi enam, osa väljahingatavast süsinkdioksiidist hingatakse iga respiratoorse tsükliga jälle sisse. Need kaks fenomeni suurendavad hingamise sagedust ja hingetõmmete sügavust ning suurendavad seeläbi nii sisse- kui väljahingatava õhu kogust. Covid-19-sse nakatunud maskikandjad võivad sellise hingamisrütmiga paisata ümbritsevasse õhku rohkem viirusosakesi, samuti võib see süvendada nakatunud inimeste kliinilist konditsiooni, kuna forsseeritud hingamine surub viiruse sügavamale kopsudesse. Eelnimetatud olukord süveneb veelgi kui mask juhtub olema saastunud

• Kuigi inimeselt inimesele transmissiooni vähendamine on viiruspuhangu taltsutamisel võtmetähtsusega, ei saa ära unustada, et peale infektsiooni saamist muutub kõige tähtsamaks inimese enda kaasasündinud immuunsus, mille eesmärgiks on takistada patogeeni levimist organismis. Kui näomaskis on patogeenile niiske ja soodus keskkond jääb SARS-CoV-2 aktiivseks ning sellega luuakse omakorda pinnas viiruskoormuse tõusuks.

Uurijad kutsuvad üles enne elanikkonnale maskikohustuse panemist uurima väga põhjalikult nii poolt- kui vastuargumente. Praegu ei ole õige aeg oletusteks ja mittetõenduspõhisteks otsusteks!

Liis Orav

Allikad: lingid artikli sees