Fotokollaaž: Pixabay + Canva

“Postimehes on taas suure hüsteeriaga käima tõmmatud teema, kuidas pereema peab lastekaitsele aru andma, et ta nn võlurohtudega last on üritanud ravida. Muidugi on inimesed kohe hangudega asja kallal, innukalt kaasa jaatamas igasugusele karistusele ja keelule. Aga keegi ei küsi, miks see nii läks. Miks see pereema ei pöördunud ilmselge vedelikupuudusega lapsega arstide poole? Miks ta püüdis teha veel meeleheitlikke pingutusi, et asja kodus päästa?” imestab loodusravi spetsialist, homöopaat ja kahe lapse ema Merle Martinson, miks ei suuda arstid Eestis loodusravi põhimõtteid enda omade kõrvale võttes inimesi aidata ja keemiliste ravimte kõrval muud ei näe ega toeta. Eesmärk peaks ju olema inimese tervist ka pikemas perspektiivis parandada?

Vastus on enamikul juhtudel väga lihtne: arstid ei tee koostööd, sageli rünnatakse inimesi, kes ei ole nõus esmalt tarbima keemilisi ravimeid, mis immuunsüsteemi rikuvad, ega toeta pere otsuseid selles osas. Kui Selveris minuga nii käitutaks ja võimukalt nõutaks vaid nende kauba tarbimist, siis ma saadaks Selveri ilmselgelt seenele või kuhugi pimedamasse kohta.

Meditsiinisüsteem aga on võimu ületarvitamise osas juba meistriklassi saavutamas. Mis selle tulemus on: inimesed väldivad igal võimalusel arsti poole pöördumast, ka siis, kui juba tõesti vaja on.

Iga sepp jäägu oma liistude juurde

Mina ei anna nõu ravimite kasutamise osas, aga ilmselgelt pole arsti asi maha teha loodusravi, kui ta neid nüansse ei mõista ja kunagi neisse süvenenud ei ole.

Mind ei häiri see, et vead tuuakse välja. Loomulikult oli kahtlane otsus mitte EMO-sse pöörduda, aga kui sinna juurde käib jutt loodusvahendite kasutamise osas keeldude kehtestamisest, siis lähevad asjad minu jaoks üle piiri.

Mina ei mõista hukka arsti, kes ei ole leidnud sobivat ravimit või on pannud vale diagnoosi. Sest elus lihtsalt juhtub kõike. Aga ma saan kurjaks siis, kui ei hoolita ja patsienti ei kuulata ning oma ego pealt reageeritakse ning inimesega halvasti käitutakse. Keeldutakse ilmselgelt vajalikest analüüsidest ning eitatakse inimese oskust oma keha signaale jälgida. Tühistatakse enda tervisemuredest rääkiv inimene kui idioot. Kahjuks on selline käitumine juba paljude arstide leivanumbriks saanud.

Keemiline ravim on päris ohtlik teekond ja seega peaks see olema väga hoolikalt kaalutletud otsus nii arsti enda kui ka patsiendi poolt. Enne peaks olema ära proovitud kõik võimalik, et vältida keemia manustamist. Vähemalt vanasti oli nii. Täna ei saa me enam aga mingist tasakaalust rääkida. Kõikvõimalike keemiliste ravimite müük on aina suurenenud. Hoiatused antibiootikumide liigkasutuse ohtlikkuse osas meditsiinikonverentsidel on lihtsalt suusoojaks räägitav jutt. Samas näitavad paljud, paljud pered, kus osatakse loodusravi kasutada, et enamikul juhtudel ei ole keemiat vaja.

No päriselt!? Mis teil seal toimub?

Absurdsed on need olukorrad, kus inimene ei ole antibiootikume välja ostnud ning on näiteks küüslauguveega olukorra lahendanud ja arst ei oska olla rõõmus, vaid on pahane, et tema vahendeid ei kasutata. No päriselt!? Mis teil seal toimub?

Kui elatakse maailmas, kus eiratakse sellise räige keemia regulaarse kasutamise tegelikke tagajärgi ning kõrvalnähte, siis muidugi tuleb tuju jalgu trampida. Silmaklapid peas, pimeduses karjudes ongi võimalik ette kujutada ükskõik mida, aga väga suur hulk inimesi on juba aru saanud, et nii täisväärtuslikku elu ei ela.

Laste käitumishäired, atoopilised dermatiidid, vähid, lõputud kroonilised haigused – need saavad alati kuskilt alguse, seda ka ravimite kõrvalnähtudest. Kui arstid ka selles osas mõistuse pähe võtaks, saaks kenasti koostööd teha ning inimesed pöörduksid õigel ajal EMOsse, siis kui päriselt vaja on. Praegu oleme olukorras, kus sisuliselt tühistamise teel üritatakse sunniga inimesi keemiat tarbima panna, kui ainsat valikut tervishoius.

Arst oskab panna diagnoosi ja välja kirjutada keemilist ravimit. See on tänapäevase arsti töö olemus. Vanasti kirjutas arst välja ka loodusravi, aga need ajad on muutunud. Minul näiteks ravis perearst kopsupõletikku põdrasambla teega. Ja ma sain kenasti terveks, sest ma ise pingutasin seda ka juua. Ma tahtsin seda teha, sest teatud ettevaatlikkus on mul ravimite suhtes alati olnud. Isegi kui mu medõest ema ei pidanud ravimiinfolehe hoiatusi kuigi tõsisteks.

Minu jaoks on see väga suur viga. Paljud väga kohutavad kroonilised seisundid jääks ära, kui me infolehti lugema hakkaks. Palju rohkem inimesi hakkaks päriselt enda tervise eest hoolt kandma – kas see ei peaks ka arstide soov olema või on see vaid loodusravi praktikute eesmärk?

Ravimite kõrvalnähtudest ei räägita

Hoiatus, et tutvu ravimi kõrvalnähtudega ei ole niisama vaht. Tutvumine on selleks, et peale seda on okei teha ka eitav otsus ning arstil ei ole õigust seda ravimit peale sundida. Meie süsteemides on aga midagi väga sassi läinud.

Ma sageli teen ka enda eriala kõrvalt tegelikult tööd, mis arst peaks tegema ehk teavitan infolehe infost, mis on teadus, mille alusel preparaat on välja antud. Huvitav on vaadata, kui siis medtöötajad sellele vastu hakkavad vaidlema ning mind valetajaks nimetavad. Päris koomiline olukord.

Tegelikult peaks seda arst ise tegema ning ka jälgima seda, et inimesel neid kõrvalnähte ei tekiks. See on lausa seaduses kirjas. Meil arstid eitavad igasuguseid kõrvalnähte. Inimene võib infolehel ka kõrvalnähu punasega alla tõmmata, aga arst ikka eitab. Ja mitte vaid mõni üksik. Pigem on keeruline leida arsti, kes on üldse tutvunud kõrvalnähtudega ning peab teadmisi nendest oluliseks.

Kõrvalnähu tekkides selle eitamine ja inimese tervise veel kehvemasse seisukorda viimine pole just eriti kena tegu või mis? Aga see toimub meil igapäevaselt. See juba on üsna sihilik enda tööülesannete eiramine.

Grupp oma eriala esindajaid paneb süstemaatiliselt silmad kinni, aga samas on kohe kont hambus, kui loodusravis kellelgi midagi veidi nihu läheb ning ei tee nii head otsust kui oleks ideaalne. Kui ühel inimesel ei ole mingi preparaat aidanud, siis eiratakse neid sadu, keda see aidanud on. Samas kui vaatame teadustöid, siis ega keemiline ravim ka 100% kedagi aita. Alati vaid väikest osa. Igaüks peabki leidma enda preparaadi – olgu siis loodusravis või keemilises meditsiinis. Ja seda saabki selgitada välja vaid proovimise teel.

Kui arst eksib diagnoosiga, siis…

Arst ei oska kommenteerida homöopaatia või muu loodusravi teadust, sest ta ei ole selles osas välja koolitatud ega ka teadustöid lugenud.

Minu eriala homöopaadina eeldab hoopis teistsuguseid ja väga põhjalikke teadmisi, oskusi immuunsüsteemi reageeringute tõlgendamist. Ma ei ole kunagi kellelegi väitnud, et see kindlasti lahendab tema olukorra – me saame anda vaid parima ja loota, et keha on samuti sellega nõus. Enamiku juhtumite puhul on ka see positiivne tulemus on saabunud. See on ju ainult suur rõõm. Või on kurb sündmus, kui inimese tervis on parem, sest ta ei kasutanud kellegi teise eelistatud vahendit selle saavutamiseks?

Olukordi, kus tavameditsiini jaoks ravimatud haigused tänu homöopaatiale või mõnele loodusravile saavad lahenduse viisil, et inimene ei pea ravimeid kasutama on minu elus igapäevane asi, mitte mingi ime. Ma küsin otse igalt meedikult, kas inimesed ei tohi enam terveks saada? Kas see on teie eesmärk?

Jah, iga juhtum ei lahene kui lapase reega. Peab vahetama vahendeid, proovima ühte ja teist selleks, et saada ideaalne lõpptulemus. Kas arsti praktika on kuidagi sellest erinev?

Selline ongi normaalne elu. Kas see arst, kes ka kohe ei suuda õiget diagnoosi panna ja ravi määrata või see ei aita, peaks ka mingi karistuse saama? Keelame keemilised ravimid ära? Sest see, mis kehtib ühele, peab võrdselt kehtima ka teisele…

See on väga silmakirjalik suhtumine, arvestades, et kui ma teeks üleskutse inimestele rääkida neid lugusid, kus arst on puusse pannud, siis üldjuhul loodusravi rüppe need inimesed just jõuavadki. Ega meie pere lugu ka kuidagi erine. Kui ma oleksin jäänud kasutama ainult keemilist meditsiini, siis mul oleks täna kodus erivajadusega laps. Mis ego mängud need küll käivad arstide peas, kes arvavad, et inimene ei tohiks proovidagi olukorda parandada. Peab ära keelama. Miks eitatakse kõiki neid õnnestumisi? Elus on nii palju erinevaid lahendusi kui on erinevaid inimesi.

Jah, seekord vajas laps ilmselgelt arstiabi. Kui emad tunneks end turvaliselt ja hoitud ning ei peaks võitlema igal sammul, siis ilmselt oleks see otsus ka palju kergemini vastu võetud.

Samas, eile lugesin Facebooki grupis lugu, kus väikelaps oli õnnetult kukkunud. EMOst taheti saata koju, et väike põrutus, kuigi laps hoidis oma kätt väga. Kui ema nõudis teise arsti arvamust, tuli välja, et tegemist oli luumurruga. Selliseid lugusid tuleb arstide tööst pidevalt – valediagnoosid, mõttetud ravikuurid, mis ei aita, teevad olukorra hullemaks jne. Mis me nüüd selle olukorraga teeme? Keda siin karistame? Arst andis sel hetkel sellise hinnangu nagu oskas. Teate, me ei ole robotid. Inimkeha ei ole robotlik ja me ei oska keegi selgeltnägijad olla.

Olen üsna veendnud, et neid emasid, kellel ei ole mingeid loodusravi oskusi ja kelle lapsed on sattunud EMOsse kehvas olukorras, on päris palju. Kui sa midagi enda jaoks teha ei oska, siis ilmselgelt satud ka kehva olukorda. Miks me neid siis häbipinki ei naeluta ja lastekaitset ei kutsu? Kuidas üks eksimus on valem või õigem kui teine? Vastus on, et ei olegi.

Inimesed peaks õppima ka ise vastutama

Samuti tõmmatakse risti nõuandjaid. Nagu nemad vastutaks? Mis absurdne mõtlemine see veel on?

Internetis annavad nõu ka arstid oma eriala teemadel, ma loen selliseid asju päris palju, et näha ka meditsiini lahenduste poolt ja inimesed peavad seal ka tegema ise otsused vastavalt enda reaalsele olukorrale. Igaüks vastutab ise. Me elame internetiajastul ja sellega peab oskama arvestada. Me ei saa mingit põhjalikku infot ei küsija käest ega vastaja käest. Kui on üldine küsimus, siis saab ka üldised nõuanded. Mis inimene edasi teeb, see on tema otsus.

Me ei pea teadma, mis toimub seal ekraani taga kodus. Teine pereema, kes jagab lihtsalt oma omandatud oskusi ja teadmisi, ka ei pea. Inimene, kes on konkreetses olukorras ja vaatleb seda oma silmaga, tema peab teadma, millal saabub hetk, kus ta ise hakkama ei saa ja vajab abi.

Väärarusaam tekib ka sellest, et vaid arst tohib nõu anda. Teeme nüüd ühe asja selgeks: ainuke nõuanne, mis on vaid arsti eriala juurde käiv, on keemiliste ravimite kasutamine. Nende puhul on tegemist ohtlike ainetega, millel on kõrvalnähud ja riskid. Seal ei ole minul ega kellelgi teisel asja nõu anda ilma vastava hariduseta. Ei annustamise ega muu osas.

Tervise teemad on ikka kogu ühiskonna teemad, ka looduslike vahendite puhul, millel puuduvad kõrvalnähud ehk inimene ei riski kahjustada saamisega ja mis on rahva kasutuses kindlasti vabalt nii infona kui ka tootena.

Kui arst tahab ainuisikuna nõu anda, siis peab ta selgeks õppima ka kõik loodusravi süsteemid, et ta saaks anda head nõu ja valikuid inimesele. Ma eeldan, et nagu minul ei ole mingit huvi arstiks õppida, ei ole arstil ka erilist motivatsiooni ennast kõigi raviviisidega sügavuti kurssi viia. Igaüks peab valima ikka selle ala, mille osas tal kirg on ja seda võimalikult hästi tegema.

Elu ei ole must ja valge. Kui arstid tahavad päriselt teha tööd, mille nad valisid ehk inimesi aidata, peavad nad hakkama ka austama inimese valikuid. Tegema koostööd, mitte seadma end jumala kohale. Keegi ei ole jumal.

Mina ei pea homöopaatiat kunagi ainukeseks lahenduseks, kuigi see on terviklik ravisüsteem, mis tähendab, et seda saab kasutada väga paljude erinevate juhtumite lahendamiseks. Samas on ta üks lahenduste süsteem teiste hulgas.

Iga kord on suur rõõm, kui mõne beebi gaasivalud on lõppenud ja pere saab magada, emmel hakkab taas rinnapiima tulema, mõne lapse käitumishäired on vaibunud ja pere saab koos eksisteerida, naine on jäänud lõpuks rasedaks peale homöopaatilist ravi. Iga inimene, kes saab tagasi oma meelerahu ja tuleb välja depressioonist või vabaneb ärevushäiretest, mis aastaid kummitanud jne. Ja ilma kõrvalnähtudeta. Ehk risk sisuliselt puudub.

Veel suurem rõõm on, et lapsevanemad õpivad kasutama homöopaatiat ja loodusravi, et lahendada erinevaid külmetushaigusi, viirusi, sest iga antibiootikumi kuur, mis ära jääb, on õnn kogu ühiskonnale.

Milleks loodusravi vastu võidelda?

Haigused ei jää korduma loodusravi tagajärjel, sest immuunsüsteemi ei kahjustata ja keha ei tule haigusest välja nõrgemana, vaid tugevamana. See on homöopaatia eesmärk. Samuti ei tekitata juurde resistentseid baktereid. Keemiliste ravimite vajadus akuutsete haiguste puhul langeb pea 90% homöopaatiat kasutades. See peaks igaühte rõõmsaks tegema. Jällegi – elus ei ole miski 100% ja see 10% jõuab ilusti ka arsti juurde, kui arst ise on koostöövalmis.

Arstid, kes siin võitlevad loodusravi vastu, võiks lahti võtta materjalid just bakterite resistensuse osas ja veidi mõelda, mis on need motiivid selleks võitluseks. Bakterite resistensus peaks tänapäeval olema iga meediku südameasi.

Arst peaks oskama suunata patsienti selle poole, kes oskab loodusravi osas põhjalikku nõu anda, kui tema ise ei oska. Samamoodi kui ma näen, et asi vajab arstlikku järelevalvet, analüüside tegemist, siis ma saadan inimese ka sinna. See on koostöö, millega saab teha suuri asju.

Kas arstid kardavad, et nad muutuvad asendatavaks? Seda ei juhtu, sest igal asjal on oma koht siin maamuna peal. Moodsa aja meditsiini unikaalsus on esmaabi ja analüüsid. Seda ei saa keegi ära võtta ega asendada. Esmaabi all mõtlen ka olukordi, kus krooniline seisund on lastud nii kaugele, et vajab esialgu ravimitega kontrolli all hoidmist.

Samas ei pea rabama kogu tööpõldu endale. Krooniliste haiguste ravis me ei saa enamiku ajast toetuda moodsa aja meditsiinile, sest seal puuduvad selleks vahendid ja süsteemid. Ravimine ei ole tablettide söömine terve elu. See on sümptomite kontrolli all hoidmine – räägime asjadest nii, nagu nad on, siis saame ka aru, millal on mida mõistlik kasutada.

Tervis on taastatud ja haigus ravitud siis, kui inimene tablette tarvitama ei pea. Või meeldibki arstile, et inimene on temast sõltuv – noh, nagu narkomaanide puhul on? Vahel tekib mul kahtlusi, kuulates neid sõnavõtte loodusravi vastu. Just selles osas, et selle peab ära keelama.

Tervise teemad peavad olema vabad

Inimestel peab olema vaba juurdepääs infole, mis võib tema tervist parandada ja ühe eriala esindajad ei tohiks sinna sekkuda ega kaikaid kodaratesse üritada visata. See ei ole tervishoid.

Kui on soov, et inimesed tuleks õigel ajal esmaabisse ja pöörduks meditsiinitöötaja poole analüüside tegemiseks, peab parandama enda suhtumist, käitumist ning suhtlusoskusi. Seda ei saa keegi teine teha. See on ainult meditsiini töötajate endi kätes.

Ajakirjanikud, kui teie soov on, et inimesed julgeks õigel ajal siiski abi küsida, siis lõpetage arutu ristilöömine. Jah, muidugi, sellega saab klikke, aga pigem kahjustab selline lahmimine koostööd loodusravi ja keemilise meditsiini osas, mitte ei aita olukorda paremaks muuta. Saan aru, et massimeedia tegelik eesmärk ilmselt ei olegi millegi paremaks muutmine, aga ma ikkagi unistan paremast maailmast.

Emadele soovitan õppida homöopaatia kõrvale ka muud loodusravi kasutama korralikult, sest kui üks asi ei toimi, on alati turvavõrk olemas. Selle tõttu on ka minu iga aasta septembris algaval homöopaatia kodukasutajate kursusel suur osa loodusravil ja üldse suurema pildi vaatamisel haiguste teemade puhul. Samuti käib sinna juurde ka julgustus kasutada moodsa aja meditsiini vahendeid õigel ajal ja õiges kohas ning mitte võtta asjatuid riske.

Iga tervenemise süsteem on võrdne ja võrdselt vajalik siin ilmas – olgu selleks meditsiinisüsteem, homöopaatia, reiki, MMS, Hiina meditsiin, vitamiinid, toitumisnõustamine, konstellatsioon, ayurveda, hüpnoteraapiad, psühholoogia jne. Me peame teadma iga süsteemi plusse ja miinuseid ning rakendama kõike vastavalt olukorrale, et saada kõige kiirem tulemus enda probleemi lahenduseks. Me ei tea kunagi, mis aitab kellelgi päriselt oma tervist taastada. Kui selleks on homöopaatia, olen ma üliõnnelik. Kui selleks on moodsa aja meditsiin või muu, olen ma sama õnnelik. Oluline on vaid inimene ja tema hea tervis ning toimimine siin elus.

Merle Martinson