Foto: Tima Miroshnichenko/ pexels.com

Mia on poole oma 29-aastasest elust veetnud üheskoos iganädalaste migreenihoogudega, mis algasid juba seitsmendas klassis, 12-13 aasta vanusena. Aastate jooksul läksid peavaluhood aina hullemaks ja harvaks ei jäänud juhud, kus tüdrukule tuli kutsuda kiirabi. Vastuseid ei andnud ka eriarstide külastused, mitmed uuringud ja ajuskanneeringud. Abi saabus aga täiesti ootamatust kohast – ja mitte alternatiivravi terapeudilt, vaid arstilt, kelle erialaks on peavalude asemel hoopis teised tervisehädad. “Fakt, et mitte ükski neuroloog ei osanud rääkida mulle nendest seostest, mida tõi välja see arst, näitab, et peavalu ravi on Eestis lapsekingades,” nendib Mia, kes naudib juba teist aastat migreenivaba elu.

Diagnoosiks pandi talle kohe alguses auraga migreen, ehk siis enne peavalu algust tekkis silmade ette virvendus või väikesed “sätud”, nagu Mia ise ütleb.

Algusaastatel oli virvendus märgiks, et keegi endale kooli järele kutsuda ja peavalu alguseks koju jõuda. Tavaliselt kodus esimesena asjana ta oksendas ja see veidi leevendas valu. Mia proovis võtta ka valuvaigistit (Dolmen), aga ega see väga ei aidanud.

“Läksin neuroloog Toomas Toomsoo juurde, kes lasi kohe teha mitmeid uuringuid, vaadati südant, aju jne. Kõik oli normaalne, ainult et ajust leiti insuldikoldeid. Ma tean, see kõlab üsna jubedalt, aga see tähendab umbes seda, et tegu on armidega juba olnud migreenihoogudest ja nendega ei olegi selles mõttes midagi teha,” jutustab Mia.

Toomsoo kirjutas mitu erinevat ravimit; ühe valuvaigisti ja teise puhuks, kui on paus sätude nägemise ja peavalu vahel, mis peaks siis peavalu võimsuse ette maha tõmbama. “Kasutasin neid ravimeid ikka tükk aega, kuigi otseselt mingit vahet aru ei saanud. Ja üks hetk oli nii, et palusin emal kiirabi kutsuda, sest ma ei suutnud seda valu enam välja kannatada,” meenutab Mia ja lisab, et kiirabi tegi süsti ja hilisematel aastatel anti samas olukorras rohtu juba suu kaudu, rahustit põhimõtteliselt.

“Kuskil 8-9 aastat tagasi oli olukord, kus migreen oli juba nii hull, et tundsin, et pea plahvatab ja läksin üle keha krampi. Sel hetkel mõtlesin, et kui mul on insuldikolded ajus, siis kas nüüd ongi insult? Kusjuures mõistus oli selge, aga keha lihtsalt surises ja ei liikunud. Mulle anti Diazepami ja seejärel tundsin soojust, mis kehas vallandus ja krambihoog leevenes vähehaaval.

Sel korral hakkasin mõtlema, et nüüd peab olema mingi muutus toimunud ja tahan teada, kas ma pean muretsema. Läksin uuesti Toomsoo juurde kõigi nende kiirabi paberitega ja palusin uusi uuringuid. Ta küll eriti ei tahtnud teha, aga lõpuks saatis mind ikkagi MRT uuringutele. Midagi muutunud ei olnud, kõik tundus olevat korras ja arst ütles lihtsalt, et kui järgmine kord tuleb migreenihoog, siis kutsu kiirabi. Ja kõik – saatis mind koju ja mingeid ravimeid enam juurde ei kirjutatud,” jutustab naine.

“Pärast seda mul enam päris ülekeha krambihooge ei olnud, aga värinad olid nüüd iga kord. Mingi hetk vahetasin neuroloogi ja läksin Katrin Gross-Paju juurde, kes oli väga meeldiv – tegi igasugu uuringuid, analüüsis kogu mu eelnevat lugu ja kirjutas mingid rohid, mis isegi aitasid osadel kordadel, aga mitte alati. Aga siiski ei saadud jälile, et mille peale täpselt need peavalud tekkisid. Reiside ajal oli väga ebakindel näiteks, kui kunagi ei tea, millal hoog tuleb ja kuidas seal siis selgitada, miks ma tõmblen ja mida tegema peaks,” ütleb Mia ja lisab, et neuroloogid ei tea siiani täpselt, miks ja kuidas migreenihood tekivad.

2017. aastal käis Mia vend allergoloogi juures oma tervisehädadega ja talle öeldi, et need võivad olla allergilised reaktsioonid. “Jutu käigus arst küsis, et ega sul migreene ei ole. Vend ütles, et ei ole, aga mu õel on. Seepeale andis arst tema kätte ühe paberi allergeenidest, mis võivad migreeni vallandada, ja palus selle mulle edasi anda,” meenutab naine.

“Allergoloogi teooria oli siis selline, et osad toiduaines sisaldavad histamiini, näiteks tomat, ja peavalu ei tekita mitte see histamiin ise, vaid keha arvab, et tal on vaja hakata võitlema selle vastu ja reaktsiooniks on siis migreen. Et histamiinis endas ei ole probleem, vaid keha n-ö tõlgendab seda valesti,” jutustab Mia ja paneb lauale paberi, selgitades, et nimekiri on soovituslik, aga kindel “Ei” on nendele toiduainetele, millel on “X” ees.

Mia jättiski päeva pealt kõik need X-iga asjad menüüst välja ja võimalusel väldib ka teisi. “Täna võin öelda, et mul ei ole juba üle kahe aasta olnud migreeni,” ütleb ta ja lisab, et efekt oli üsna kohene. “Kui sa ikka ei anna oma kehale neid aineid, mis talle ei sobi, saabki ta tervenema hakata,” arvab Mia.

Ta imestab tänaseni, et kuidas varem tema arstid ütlesid, et migreeni ei saa kontrollida ja lihtsalt kutsu kiirabi, ning nüüd on järsku mingi tabel, mille järgi juhenduda – ja see toimibki! “Ma ei tee seda enam oma organismile, et ta peaks sellise asjaga üldse tegelema. Näiteks: armastan väga vaarikaid ja suvel aias võtan selle ühe vaarika ja siis rohkem ei taha ka, sest saan aru, et see lihtsalt ei sobi mulle. Või kui sõin banaani, siis mul tekkis suhu selline kihisev tunne. Et jah, tagant järgi oskangi hinnata, et tõesti, histamiini sisaldavate toiduainetega tekkiski mu kehal mingi teatud reaktsioon,” meenutab Mia.

Ta on seda tabelit ka teiste migreenikutega jaganud, näiteks ühel neist oli nüüd poole aasta sees vaid kaks migreenihoogu, võrreldes varasemaga, kus seda esines iga nädal.

“Stressil on ka migreenidega väga suur seos, kuid sama oluline osa on toidul, mida suhu panna,” räägib Mia omast kogemusest. “Algusaastatel olid nad mul iganädalased, aga peale 12. klassi enam nii hull ei olnud, kooli stress kukkus ära. Aga igakuised olid nad küll, osadel kuudel rohkem, osadel vähem. Kuid võrreldes sellega, et praegu ei ole juba mitu aastat migreeni olnud, on muudatus väga suur.”

“Ma soovitan kindlasti kõigil, kes peavalude või migreenidega jändavad, seda tabelit vähemalt vaadata ja mõelda, kas nende eludes võib olla mingeid seoseid osade tabelis olevate toiduainete ja peavalude vahel,” ütleb ta ja lisab: “Inimestele öeldakse, et sööge tervislikku toitu. Seda tabelit vaadates sain ma aru, et see, mis osade jaoks tähendab ”tervislik toit”, tähendab minu jaoks migreeni. Inimesed on nii erinevad.”

“Huvitav, millal jõuavad need teadmised allergoloogidelt neuroloogideni,” küsib Mia lõpetuseks.

Intervjueeris Mariann Joonas

PS. Kaasaegse käsitluse migreenist leiad näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi lehelt (ja sealt ei leia sõnagi allergiliste reaktsioonide kohta).