Balti Keskkonnafoorum on läbi viimas teavitusprojekti “Mõtle, mida tarbid. Vali vähem ohtlikke aineid sisaldavaid tooteid“, mille käigus testiti kümne Eesti ja kümne Leedu vabatahtliku verd tarbetoodetes sisalduda võivate ohtlike kemikaalide osas. Roheliste uudiste portaal Bioneer uuris kemikaalieksperdi Heli Nõmmsalu ja projekti koordinaatori Katrin Juhansoni käest, millised ained elukeskkonnast inimorganismi jõuda võivad.

Mida kujutab endast projekt “Mõtle, mida tarbid. Vali vähem ohtlikke aineid sisaldavaid tooteid“?

Projekt kujutab endast ohtlike ainete alast selgitustööd. Eestis, Lätis ja Leedus viiakse kuni 2015. aasta kevadeni läbi infokampaaniaid (www.thinkbefore.eu), mille eesmärgiks on tõsta laia üldsuse s.t. kõikide inimeste teadlikkust tarbetoodetes sisalduda võivatest ohtlikest kemikaalidest.

Oma infokampaaniates pöörame erilist rõhku sellele, et probleemiks pole ainult ühe toote kasutamine, vaid kõikides toodetes sisalduvate ohtlike kemikaalide koosmõju. Kui me kogu oma eluea jooksul iga päev puutume kokku ja kasutame näiteks 10–20 toodet, mis sisaldavad ohtlikke kemikaale ka väga väikses koguses (hambapasta, näokreem, habemeajamisvaht, deodorant, šampoon, nõudepesuvahend, õhuvärskendaja jne.), siis lõpuks on see kogus päris arvestatav.

Kuidas ohtlikud ained tarbetoodetes meid kõiki mõjutavad?

Paljud meie terviseprobleemid on seotud toodetega, mida igapäevaselt tarbime või mis ümbritsevad meid meie igapäevases elukeskkonnas. Osa inimesi on näiteks allergikud ja väga tundlikud teatud kemikaalide suhtes ning ei saa teatud kemikaale sisaldavaid tooteid kasutada, kuna neil tekib nahal kohene vastureaktsioon mõne aine suhtes, näiteks lööve või sügelus nahal. Kemikaalide kahjulikud mõjud võivad aga ilmneda ka aastate pärast, alles meie lastel ning hoopis tõsisemal moel.

Kemikaalide kasutamine toodetes rangelt piiratud ning tootjad peavad täpselt jälgima kehtestatud nõudeid, kuid väga väikestes kogustes lubatakse ohtlikke aineid erinevates toodetes kasutada, kuna ilma nendeta kaotaksid paljud tooted oma kvaliteedis ja atraktiivsuses. Näiteks säiliksid kosmeetikatooted lühemat aega ja nad ei lõhnaks nii hästi, riided oleksid vähem vastupidavad ja vähem värvilised jne.

Miks võeti projekti raames inimestelt vereproove?

Valisime nii Eestist kui Leedust kummastki kümme vabatahtlikku, kelle verest testiti ohtlikke kemikaale. Vabatahtlikud olid erinevas vanuses, erinevast elukeskkonnast ja esindasid erinevaid elustiile.

Ohtlike ainete analüüsimine veres on väga kallis ning laiamahulisemat testimist ei olnud meil võimalik läbi viia. Kuid see ei olnud ka eesmärk, tahtsime veretestidega ohtlike ainete teemat inimestele „käega katsutavamaks“ teha ning näidata, et läbi toodete, mida me kasutame ning elukeskkonna, milles viibime, võivad ohtlikud ained jõuda ka meie organismi.

Me ei käsitle vereteste kui teaduslikku uuringut ning ei üldista selle tulemusi tervele Eesti või Leedu elanikkonnale. Kuid siiski on nad indikaatoriks ning näitavad inimestele, et me ei käsitle seda teemat juhuslikult või niisama.

Kuna me leidsime uuritavaid kemikaale kõikide vabatahtlike verest, siis tasub inimestel siiski ettevaatlik olla.

Sügisel valmib kokkuvõte Eesti ja Leedu veretestide tulemustest, sellega haakuvad ka Leedus tehtud toodete testide tulemused ning Läti tulemused ohtlike ainete testimisest kodutolmus.

Milliseid aineid te vabatahtlike verest otsisite?

Testisime vabatahtlike veres ftalaatide, polübroomitud difenüüleetrite ja perfluoroühendite sisaldust. Valisime need ohtlikud ained, kuna need on erinevates toodetes, millega inimesed igapäevaselt kokku puutuvad, kasutatavad väga levinud lisandid. Samas on nendesse ainegruppidesse kuuluvate ainete mõju inimese organismile väga kahjulik ja murettekitav.

Ftalaate kasutatakse enamasti plastikust toodete elastsemaks muutmiseks. Neid leidub väga paljudes toodetes – laste mänguasjad, vannikardinad, põrandakatted, aga ka kosmeetika, värvid, jne. Ftalaatide terviseriski väikelastele on juba tõdetud ning ftalaadid on keelustatud alla 3-aastaste laste plastleludes. 2015. aastast keelustatakse nad Euroopa Liidus enamikus toodetes.

Polübroomitud difenüüleetrid on laialdaselt kasutusel leegiaeglustina, s.t. neid lisatakse erinevatele toodetele vähendamaks toodete süttimisohtu ning vähendamaks leekide kiiret levimist. Neid kasutatakse plastikus, mööblis, tekstiilis, elektroonikaseadmetes, jne. Polübroomitud difenüüleetrite kasutamine on osaliselt Euroopa Liidus keelatud, kuid jätkuvalt leidub neid imporditavates toodetes.

Perfloroühendid kasutatakse laialdaselt materjalide muutmisel mustust ja niiskust hülgavaks ningmittenakkuvaks. Näiteks kööginõud (teflonpannid), tekstiilid, juhtmed ja kaablid, elektroonika, jne. on nedega töödeldud.

Kas maailmas on ka analoogseid projekte tehtud? Miks nendest projektidest nii vähe räägitakse?

Ohtlike ainete testimist inimeste organismis on tehtud ka varem. Näiteks Maailma Looduse Fond (WWF) viis aastatel 2003–2009 läbi ulatuslikuma kampaania “Detox”. Kampaania toimus paralleelselt 13 riigis ning vereproove võeti ja testiti sadadel vabatahtlikel.

Greenpeace ja Eestimaa Looduse Fondi ühiskampaania ”Mürgivaba tuleviku eest!” viidi Eestis läbi 2006. aastal. Testiti rea tööstuskemikaalide esinemist veres neljal vabatahtlikul.

WWF on testinud kemikaalide sisaldust veres Euroopa liikmesriikide keskkonnaministritel või ministeeriumite esindajatel. Samuti on WWF ja Greenpeace koos määranud kemikaalide sisaldust rasedatel naistel ja vastsündinutel nabaväädi veres.

Taani Greenpeace on vereteste teinud ka kaheksal 8 Taani avalikkuse esindajal, kus testiti 44 kemikaali esinemist veres.

Sarnastest projektidest ei ole vähe räägitud, kuid nende tulemused on juba unustuse hõlma vajunud. Arvame, et ohtlikest ainetest toodetes tuleks rääkida veel ja veel ja selliselt, et see ka meelde jääks.

Kas ohtlike ainete sisaldus tarbetoodetes on Euroopas kuidagi reguleeritud?

Ohtlike kemikaalide kasutamist reguleerib Euroopa Liidus sh. Eestis REACH määrus. See on vastu võetud, et kaitsta inimeste tervist ja keskkonda võimalike kemikaalidega seotud riskide eest.

Kemikaalide ohtlike omaduste määramiseks tehakse vajalikud katsed, kusjuures selgroogsete loomadega tehtud katsete arvu tuleb vähendada.

Ka kõik kemikaalide kasutajad peavad täpselt järgima nõudeid ja piiranguid, mis nende kasutamisele on seatud.

Kuidas inimene ise saab mõjutada oma kokkupuudet ohtlike ainetega?

Kindlasti iga inimene saab vähendada enda igapäevast kokkupuudet ohtlike kemikaalidega, valides tooteid, mis sisaldavad vähem ohtlikke aineid ning tehes teadlikke valikuid. Seda me oma kampaaniatega üritamegi inimestele selgitada ning panna inimesed mõtlema, mida nad iga päev tarbivad.

Alustada saab väikestest muudatustest. Kindlasti ei vaja me nii palju erinevaid kosmeetikatooteid. See on paljuski kosmeetikatööstuse lobitöö, et suurendada oma toodete läbimüüki. Samuti kodukeemia – me ei vaja nii palju erinevaid puhastusvahendeid. Ühest universaalsest puhastusvahendist piisaks. Eriti tähelepanelik tasuks olla erinevate toodete ja mänguasjade osas, mida ostame oma lastele. Väikestel lastel on kümneid uusi mänguasju, mida nad tihti panevad suhu ja katsuvad oma kätega. Ometi on väikeste laste organism kemikaalidele kõige tundlikum, kuna nende organism on alles arenemisjärgus.

Mõelge selle peale, et probleem ei tulene sellest, et te tarbite ühte toodet. Iga päev puutume me kokku kümnete erinevate toodetega, milles sisaldub ohtlikke kemikaale. Püüdke tarbida vähem ning mõelge hoolikalt järele, mida te vajate.

Küsitles Katrin Jõgisaar

Allikas: Bioneer (Tutvu Bioneeri lehel ka erinevate uuringutega)

Foto: home.howstuffworks.com