Loomakasvatuse tarvikuid müüvates poodides on müüakse sageli antibiootikumipulbrit, mis suurendab väidetavalt lihalindude ja -loomade kasvu. Aastakümnete pikkune põllumajanduse alane teadustöö on näidanud, et antibiootikumide toimel võtavad loomad kergesti kaalus juurde. Lihatootjad ja põllumajandusajakirjad tunnistavad, et antibiootikumid toimivad supertoiduna, mis aitab kiiremini ja odavalt liha toota. Kuid kuidas see meid mõjutab? Grupp teadlasi on hakanud uurima, kas antibiootikumid võivad olla ka inimeste ülekaalulisuse epideemia taga. Kuid enne nende järeldusteni jõudmist on oluline vaadata kuidas ja millal antibiootikumide abil kasvu tõhustamine alguse sai.        

Aastal 1948 leiutas biokeemik Thomas H. Jukes uue antibiootikumi – aureomütsiini (kloortetratsükliin). Jukes ja tema kolleegid ootasid, et sellest saab uus elusid päästev läbimurderavim. Kuid nad uurisid ka muid võimalusi, kuidas selle abil kasumit teenida. Sel ajal otsiti uusi toidulisandeid farmiloomadele ning aureomütsiini katsetamine kanakasvatuses andis kohe suurepäraseid tulemusi, kuna sellega rikastatud toidu peal kasvasid mõned kanad kaks korda suuremaks, kui kontrollgrupi linnud. Ka sigade, lammaste ja veiste kasvatamisel aitas aureomütsiin loomadel kiiremini juurde võtta.

Tekib küsimus, et kas juba siis ei kahtlustatud, et antibiootikumidel võib ka inimestele sama toime olla? Tegelikult uskusid seda mitmed teadlased, kuid tegemist oli hoopis erineva ajastuga – suurt peeti ilusaks nii loomade, laste kui meeste puhul. Näiteks 1955 aastal sponsoreeris Pfizer loomasööda müügimeeste omavahelist võistlust, kes antibiootikumidega rikastatud toidu peal kõige rohkem juurde võtab. Aasta varem, 1954, külastas penitsilliini leiutanud teadlane Alexander Fleming Minnesota ülikooli, kus talle näidati uhkusega, et tänu antibiootikumide lisamisele loomasöödale, on farmerid sööda pealt juba miljoneid dollareid kokku hoidnud. Kuid Fleming avaldas juba siis kahtlust, et penitsilliini söötmine beebidele võib tuua rohkem kahju, kui kasu.

Inimkatsed antibiootikumide kaalu kasvatava toime osas

Vastavad eksperimendid viidi siiski läbi ka inimeste peal. 1950-ndatel söödeti Guatemalas gruppi koolilapsi süstemaatiliselt antibiootikumidega rohkem, kui aasta vältel ning Floridas tegi arst  Charles H. Carter seda sama vaimse puudega laste peal. Kas lapsed võtsid kiiremini kaalus juurde? Jah, võtsid küll. Keskmine aastane kaalukasv oli antibiootikumidega rikastatud toitu saanud laste puhul 2,9kg ning kontrollgrupil oli võrdluseks kõigest 0,5kg. 1954 viidi läbi uuring mereväkke värvatud meeste peal ning ka see uuring kinnitas, et antibiootikumidel on kehakaalu tõstev toime.

Samal ajal levis loomakasvatajate hulgas uudis imeravimist kulutulena. Suurtootjad hakkasid ise katseid tegema, eemaldades näiteks põrsad emise juurest keisrilõike abil ning emast eraldi kasvavatest söötsid nad antibiootikumide rikastatud toitu täis. Antibiootikume müüdi toidulisandina, mis pidid “abistama seedimist“, kuid need tegid palju enamat. Nende abil said tootajd hakata pidama loomi vaid sisetingimustes, sest lisaks kiiremale kaalukasvule pidasid loomad vastu ka palju räpasemates tingimustes. Tingimused loomade suurtootmiseks olid loodud.

Ning ometi ei suutnud teadlased antibiootikumide ja kaalukasvu vahelist seost seletada. Õigemini nad ei püüdnudki eriti – suhtumine oli see, et “kui see toimib, siis keda see huvitab, kuidas“. Farmid jätkasid antibiootikumide ostmist ning ravimitööstustel kadus huvi nende toime edasise uurimise vastu.

Antibiootikumide kehakaalu suurendav toime

Viimase aastakümne vältel on aga kriitika antibiootikumide suunal suurenenud. Nende ravimite ülekasutamine on viinud antibiootikumidele resistentsete bakterite välja arenemiseni nii loomakasvatuses kui haiglates. Ning teadlased on taas võtnud üles teema, et see võib olla ka ülekaalulisuse probleemi taga. Aastal 2002 oli keskmine ameeriklane 2,5cm pikem ja 10kg raskem, kui 1960-ndatel ning üle kolmandiku elanikkonnast on ülekaalulised. Loomulikult on peamiseks süüdlaseks toitumine ja elustiil, kuid teadlased mõistatavad, kas selle taga võib olla veel mõni teadmata faktor – näiteks antibiootikumid.

Üks selle küsimusega tegelevaid teadlasi on ka New Yorki ülikooli meditsiini ja mikrobioloogia professor Martin J. Blaser. 1980 aastal oli ta salmonella järelvalveametnik ning külastas kanafarme, et uurida haiguspuhanguid. Ta imestas juba siis, kui suurt hulka antibiootikumipulbrit segasid farmerid kanade toidu hulka, ning mida see endaga kaasat tuua võib. Loomulikult sisaldab inimeste toit kordades vähem antibiootikume, kui loomadel. Kuid lisaks pidevatele väikestele doosidele, mida tarbitakse suurtööstustes kasvanud loomade lihaga, on siiski lastele antibiootikumide välja kirjutamine väga levinud. Kas see võib mõjutada ainevahetust? Dr. Blaser on antibiootikumide toime uurinud juba aastaid hiirte peal. On teada, et laste toitumine on aastatega muutunud kalorirohkemaks. Kuid mida toob kaasa see, kui me kombineerime selle kalorirohke toidu antibiootikumidega?

Antibiootikumid hävitavad soolestiku mikrofloorat püsivalt

Blaseri töö tulemused on ehmatavad. Antibiootikume saanud hiitel oli keharasva pea kaks korda rohkem, kui kontrollgrupil, mis sõi samasugust toitu. Eriti suur oli erinevus emaste hiirte puhul. See annab tuge ka teooriale, et ülekaalulisuse epideemia taga ei ole ainult toiduvaliku küsimus, vaid sellesse panustavad ka antibiootikumid. Blaser uuris ka seda, kuidas antibiootikumid muudavad loomade soolestiku mikrofloorat – miljardeid baktereid, mis mängivad olulist rolli immuunsüsteemi ja seedesüsteemi tegevuses, aidates toitainetel imenduda ja tervislikku kehakaalu säilitada. Antibiootikumid teevad mikrofloorast tõsist hävitustööd – ühes uuringus leiti, et need võivad hävitada terveid kolooniaid baktereid, mis inimesed on sündides kaasa saanud.

Tänu moodsatele tehnoloogiatele paraneb pidevalt teadlaste võime inimeste sees elavate bakterite kooslusi mõista. Kuid üks Blaseri laboris töötav teadlane  Ilseung Cho on ka öelnud, et moodsa tehnoloogia poolt pakutava info läbi töötamine on sama keeruline, kui teaduslike küsimuste püstitamine. Siiski on teadlased hakanud tükkhaaval kokku panema pilti, kuidas bakerid mõjutavad igaühe elu, alates sünnist, kui lapsed pärivad sünnikanalit läbides ema mikrofloora. Keisrilõike abil sündinud lapsed ei saa samasugust pärandit kaasa, mis võib hilisemas elus tuua probleeme tervisliku kehakaalu säilitamisega. Täiskasvanuks saades on meil kujunenud välja oma isiklik bakteritekooslus, mis on väga oluline osa sinust. Üle maailma tegelevad teadlased selle koosluse uurimisega, püüdes välja selgitada, kuidas see täpselt meid mõjutab. Millised bakteriliigid vähendavad diabeedi riski või aitavad ülekaalulisuse eest kaitsta. Ning kuidas neid antibiootikumide eest kaitsta või asendada juhul, kui need on hävinenud?

Potentsiaal uute ravimite loomiseks

Nende uurimuste tulemused võiks meie avada hoopis uue ravimite turu, mis oleks justkui „anti-antibiootikumid“. Soolestikubakterite hävitamise asemel need ravimid hoopis tooksid neid juurde kõrgetasemeliste probiootikumide moodi. See võiks tähendada, et haiguste ennetamine toimuks läbi spetsiifilise soolestiku mikrofloora mõjutamise. Kuid siiani peame lähtuma sellest, mis meil on. Ning antibiootikumid on väärtuslik tööriist arstidele, kuna midagi paremat nende asenduseks veel pakkuda ei ole. On lihtne kiruda arste ja süüdistada neid antibiootikumide üleliigses välja kirjutamises, kuid sageli ei ole nende otsuste langetamine lihtne. Üks viis liigset antibiootikumide kasutamist ennetada oleks kiirete ja täpsete testide välja töötamine, mis annaks kohest tagasisidet selle kohta, milline on keha ründav infektsioon. See välistaks antibiootikumide välja kirjutamise “igaks-juhuks“. Igal juhul kanname kaasas nende ravimite pärandit – võimalust, et need on muutnud meie kehalist olemust ja teinud meist teistsugused inimesed.

Loe lisaks: FDA plaanib lihatööstuses antibiootikumide kasutamist piirata, kuid nad ei tee seda piisava otsustavusega.

Allikas: New York Times

Foto: foodct.com

Toimetas Katrin Suik