Foto: Terri Cnudde / Pixabay 

Eestit on tabanud jogurtihullus, mille tõi meieni Chicagos elav eestlane Mai Meyers*. Naised (ja mehed) ostavad lette tühjaks jogurtimasinatest ning toidukoorest, mässavad kodus jogurtitegemisega ja kiidavad tulemusi. Paljud on saanud lühikese ajaga juba ka tervisekasu, aga mis siis selle taga ikkagi on? Millised head bakterid nn võlujogurtis* ilma teevad ja milline on nende toime täpsemalt, kirjutab kahe lapse ema ja loodusravi spetsialist Merle Martinson.

* Tuntud USA kardioloog dr William Davis avaldas käesoleva aasta veebruaris raamatu “Super Gut” (“Super-sisikond”), mis keskendub inimese mikrobioomile ja sellele, et viimase 50-100 aastaga on meie sisemine bakterite koloonia drastiliselt vaesunud. Raamatus õpetab ta ise endale headest bakteritest jogurtit valmistama, et siis nende probiootikumide abiga nelja nädalaga enda mikrobioomi täiustada, seeläbi tervist turgutada ja isegi kaalu kaotada.

Isetervenemise entusiast ja hapendamise guru Mai Meyers otsustas dr Davisega ise ühendust võtta, õppis tema käe all probiootikumide tegemise selgeks ja käis seda suve alguses ka Eestis õpetamas. Mai videointervjuud Telegramile saad vaadata siit.

Antud jogurti puhul ei ole tegu tüüpilise jogurtiga, mille me leiame poelettidelt. Tegelikult on jogurti nimi antud probiootiliste bakterite abil kasvatatud koorelistele omistatud vaid tinglikult.

Tavapärast jogurtit valmistatakse vaid mõned tunnid ning see sisaldab üsna vähe häid baktereid, olles lihtsalt tore lisa toidulaual. Poejogurti suurimaks miinuseks on ilmselt kõrge suhkrute ja lisaainete sisaldus, mis igasugused tervise plussid kiirelt nulli viib.

Mis on “võlujogurt”?

Arvestades meie elustiili, kus suur osa mikrobioomist on hävitatud küll ravimite, küll desinfitseerimise ja distanseerimise, loodusest eraldumise teel, on vaja midagi enamat. Loodus on imeline, hakates meid kohe suunama paremale teele. Hellitava hüüdnime saanud “võlujogurt” on selleks väga hea võimalus.

Ma olen ammu unistanud, et mu tagatoas võiks olla korralik piimhappebakterite tehas, sest kvaliteetsed bakterid purgist maksavad üsna palju. Sageli aga polegi tervise hoidmiseks ja taastamiseks midagi muud vaja. Mulle meeldivad tervisesüsteemid, kus sekkumine on minimaalne. Probiootikume täis jogurt on just see kauaoodatud tehas, mis ei kurna rahakotti ning annab maksimaalse tulemuse.

Info tervisliku jogurti valmistamisest tugineb suures osas USA kardioloogi William Davise raamatule ,”Super Gut“. Tema soovitus teha kapslitest või juuretisest jogurt on püüd anda inimestele iseseisvus tervise teemadel ning vähendada kulusid tervise taastamisel ja hoidmisel. Mikrobioomi olulisus ei tohiks enam kellelegi üllatusena tulla.

Kas jogurtit tehakse ükskõik millisest bakteri-kultuurist? Ei!

Selle jogurti puhul on keskendutud väga konkreetsete bakteritüvede tervisekasudele. Nagu inimestel on erinevad oskused ja võimekus, nii on see ka bakteritel. Kasvatatakse korraga vaid üht tüve, et garanteerida selle maksimaalne elujõulisus ning teada saada, mis täpselt su jogurti sees elab. Jogurti tegemise ajaks on 36–40 tundi, sest just lõpus toimub bakterite maksimaalne pooldumine ning saadakse rekordilised tulemused kontsentratsioonis, mis on siis võimelised päriselt tervisele kasu tooma. Nii saad mõnest miljonist bakterist kapslist teha endale 36 tunni jooksul üle 500 miljardi bakteri jogurti sees. Vajad selleks vaid keskkonda, mis hoiaks temperatuuri olenevalt bakteritüvest 36–42 kraadi juures kogu valmimise aja.

Eestlane aga ei ole kuigi aldis uusi asju proovima. Pigem ollakse kinni vanades kannatustes kui ollakse valmis looma midagi uut. Sageli püütakse maha teha ka seda, kes uut proovib.

Vaatame, mida ütleb “võlujogurti” kohta teadus

Selleks, et Võlujogurti info ei jääks ühekülgseks, hakkasin ma järjest läbi lugema teadustöid PUBMEDist, mis on ametlik teadustööde portaal. Iga päevaga hämmastab sealt kogutud info, milleks kõigeks bakterid on võimelised, kui neid õigesti rakendada ning minu armastus oma jogurtimasina osas muudkui suureneb.

Järgmiseks vaatamegi, milliseid kasutegureid on teadlased avastanud sellistelt bakteritelt, nagu L. reuteri (Reuteri DSM 17938) ja B. infantis (Infantis EVC001).