Hele-Mai Alamaa ja Merle Liivak on taas valmis saanud ühe mahuka silmi ja kõhtu paitava kokaraamatu. Sel korral on luubi all õues ja iga ilmaga kokkamine. “Metsaköök” jagab retsepte ja annab praktilist nõu, inspireerides ühendama looduses olemise ilu ja eheda toidu. Söö metsas, puu otsas, rabarajal ja kanuus! Avaldame tutvumiseks peatüki “Ära küsi, mis ilma on” koos retseptiga.

Ära küsi, mis ilm on

Ei ole halba ilma. Ja kui tõesti on, siis see läheb üsna kiirelt mööda. Ära küsi, mis ilm on!

See on meie refrään. Eriti viimase aja apokalüptilistes ilmaoludes, kus 1. juunil sajab lund ja 1. juulil jääb tantsupeoetendus ära, kuna on oodata rahehooge ja lastel on riided eelmisest õhtust veel liiga märjad. Ja jõululaupäeval on kraad rohkem sooja (+8 °C Võrumaal) kui jaanilaupäeval (+7 °C Muhus). Seepärast…

Ära küsi, mis ilm on.

Loodus ei oota, ilm võib olla pilves ja külm ja… Aga kui jõuad metsa, näed, et tema elab omasoodu. Juba on sinililled õites, juba on piibelehed närbunud, kullerkuppudest pole enam jälgegi, pääsupojad õpivad lendama, juba kured kogunevad, juba haned lähevad. Kõik kulgeb omas tempos ja linnakontori aknast välja vaadates ei tea sa kohe mitte midagi. Midagi ei jää toimumata, sest sina ei ole metsas. Ja kõik on nii üürike. Ainult korraks, ja juba läinud ongi. Looduse vaatemängud on ainult siin ja praegu. Kui sina oled linnas, siis oledki ilma.

Ära küsi, mis ilm on.

Ega karulauk külma ei tunne, tema on oma nina juba ammu enne välja ajanud, kui meie arvame, et nüüd võiks hakata kevadelõhnu nuusutama. Vahel sajab veel lumi laugule mitu korda selga, tal pole sellest hullu midagi! Tihti jõuab ta enne äragi õitseda, kui linnainimene üldse metsa saab. Tegelikult ongi halb ilm hoopis intiimsem, kuulub rohkem Sulle. Isegi karulaugumetsas pole Mitte Kedagi.

Ära küsi, mis ilm on.

Õue mine iga ilmaga. Kui me juba oleme sattunud elama sellesse metsikusse maanurka, siis tuleb siinseid olusid täiel rinnal nautida! Suurlinnades on inimesi, kes pole iial näinud tähti, selle jaoks on lihtsalt kogu aeg liiga valge. Enamik eurooplasi minestab, kui kuuleb, et mõni korjab toitu otse metsast… See on imelik, šamaanirahva, nõidade ja libahuntide komme. Naudime seda täiega!

RETSEPT:

Tomatisupp, mis võtab silmist vee välja…

2-le

Kõik koostisained leiad pisikesest maapoest, mis metsaveerel ikka avasüli ootab. Ei miskit peent ega üle jõu käivat. Talvine või sügisene külmailmasupp.

vett

1 sibul

1 purk purustatud tomateid

jupike ingverit, nii pool pöialt

1 tšillikaun, tugevamatele 2

soola-pipart

praadimiseks võid

peale soovi korral fetat

Koori ja haki sibul, saada ohtra võiga poti põhja küpsema. Klaasista kohe rahulikult ja mõ-nu-ga. Haki ingver ja heida sibulale seltsiks. Siis purgitäis tomateid ja sama purgitäis vett ka. Haki sisse tšillit, niipalju, kui sulle endale hea tundub. Ning maitsesta soola-pipraga. Lase rahulikult podiseda. Kui kisub paksuks, lisa vett. Mida kauem tomatimögin keeb, seda paremaks see läheb.

+ Kui tahad tummisemat suppi või ootab suurem näljane seltskond, võid kasutada seda tomatikeedust supipõhjana. Lisada võib vett, suitsuvorsti, pastat või riisi, läätsi, kikerherneid või maisi – ja saadki uhke suure potitäie.

Merle Liivak ja Hele-Mai Alamaa

Allikas: Merle Liivak, Hele-Mai Alamaa “Metsaköök” (Pilgrim, 2017)

Raamatu esmaesitlus on 2. detsembril kell 14 Viru Keskuse Rahva Raamatus.

Fotod: Hele-Mai Alamaa, Pilgrim.ee