Töödeldud toit sisaldab enamasti suurtes kogustes suhkrut ja hüdrogeenitud rasvu. Kuna töödeldud toidu tarbimise trend on kasvav, siis pole ka mingi ime, et üle maailma suureneb diabeeti haigestunud ja ülekaaluliste inimeste arv. Kui samasugune tõus jätkub, siis arvatakse, et aastaks 2030 on Ameerikas ülekaalulisi üle 86 protsendi elanikkonnast. Paljud inimesed küll tunnistavad, et pilt on kohutav, kuid see ei lahenda probleemi.

Neurobioloogilised uuringud on näidanud, et toit võib põhjustada samasugust sõltuvust nagu narkootikumid. Nicole Avena ja tema kolleegid Florida ülikoolist avastasid, et liigne suhkru tarbimine mitte ainult ei muuda aju funktsioneerimist ja käitumist, vaid kutsub esile sarnaseid sümptomeid nagu narkootikumide tarbimine. Paljud uuringud näitavad, et suhkur mõjutab ajus olevaid opioidiretseptoreid, mis on tugevalt seotud ka meie emotsioonidega.

2011. aastal avaldas Kliinilise Uuringu Ajakiri (The Journal of Clinical Investigation) uuringu, milles testiti rasva tarbimist tervislike eluviisidega inimeste peal, samal ajal kui nad kogesid eksperimentaalselt tekitatud kurbi tundeid. Mõne minutiga leevendas toit oluliselt halba meeleolu – seda kontrolliti MRT-aparaadiga, mis mõõtis aju reageeringut rasvale.

Uuring näitab, et tarbitud rasv ei pea olema isegi korralikult seeditud selleks, et mõjutada meie aju funktsioneerimist. Rasva tarbimisel vabanevad kohe seedetrakti hormoonid, mis reguleerivad neuroloogilisi ja emotsionaalseid protsesse meie kehas.

Rämpstoit ei ole seega ainult üleliigsed kalorid, vaid mõjutab meie keha palju rohkem, kui me seda arvata oskame. Biokeemilisel ja neuroloogilisel tasandil põhjustab rämpstoit tõsist sõltuvust. Michael Moss selgitab raamatus “Sool, suhkur, rasv: kuidas toiduhiiglased meist sõltlased tegid” (“Salt, Sugar, Fat: How the Food Giants Hooked Us”), et toidutööstus investeerib tohutuid summasid salajastesse uuringutesse, et leida kõige odavamad ja sõltuvusttekitavamad koostisosad oma toodetesse. Seega oleks naiivne uskuda, et need ained on toidu sisse sattunud juhuslikult.

Toidutööstus on neuroteadusest aga suure sammu ees. Nad on näinud kõvasti vaeva, et mööda hiilida igasugustest toidu tervislikkust kontrollivatest organisatsioonidest ning neil on see üsna hästi ka õnnestunud. Kuna bioloogilised funktsioonid ja psühholoogia on väga tihedalt seotud, siis on raske hinnata seda, milliseks kujuneb järgmiste generatsioonide elukvaliteet.

Uuringud on näidanud, et kui rase naine tarbib palju rasva, siis ka tema laps eelistab hiljem rasvaseid ja suure suhkrusisaldusega toite. Ema toitumine mõjutab DNA-d ning opioidi- ja dopamiiniretseptoreid sellisel viisil, mis võib tekitada lapsel sõltuvusi.

Samuti nagu paljude narkootikumide korduv tarbimine põhjustab ensümaatilisi DNA modifikatsioone, mis toetavad sõltuvuste tekkimist, teeb seda ka töödeldud toit. See selgitab, miks ülekaaluliste emade lastel on veres kõrge insuliini ja glükoosi tase. Uued generatsioonid on seega mingis mõttes programmeeritud olema rämpstoidust sõltuvuses juba enne sündi. See aga garanteerib toidutööstusele pikaajalise tulu. Halva kvaliteediga ja sõltuvust tekitava toidu väljaarendamise ja müümise tõttu on toidutööstus saavutanud midagi uskumatut: on loodud toidust sõltuvuses olevate inimeste armee, kellel puudub kognitiivne, biokeemiline ja geneetiline potentsiaal oma sõltuvustest vabaneda.

Allikad: Rise Earht, Science Daily

Foto: www.wakingtimes.com

Toimetas Stinne Loo