Möödunud nädalal toimus Raplas 14. korda noorte filmifestival Kaader, mille raames pidid õpilased 24 tunni jooksul valmis tegema kuni 8-minutilise lühifilmi. 2019. aasta parima visuaali ja gümnaasiumi parima preemia pälvis lühifilm “Ravimiorjad”, mille autor on Markus-Aleks Trofimov (18) koos oma meeskonnaga Rapla Gümnaasiumist.

Trofimov on ise nii filmi režissöör, kunstiline kujundaja kui ka helilooja, samuti tegeles montaažiga. Kaadril on ta varem osalenud korduvalt taustanäitlejana; eelmisel aastal tegi ta koos Antony Loodusega filmi “Suured koerused – kabelimats ja kaks meetrit mulla all”, millega võideti Kaadri Grand Prix ja Markus-Aleks sai ka parima meesnäitleja auhinna. 

Ka muusika loomine ei ole talle esmakordne, kuigi noormees ei ole kunagi seda otseselt õppinud või muusikakoolis käinud. “Ma loon alternatiivset eksperimentaalset hip-hop muusikat, väga lüürilist ja pigem tõsist muusikat. Mind on võimalik leida SoundCloudist Trofimovi nime alt,” juhatab kahe albumi “Neetud õnnistus” ja “Viie hobuse kaarik” autor.

Lühifilmi “Ravimiorjad” võidust ja sellega kaasnenud tähelepanust on Markus-Aleks rõõmsalt üllatunud: “Ma poleks kunagi arvanud, et kellelegi mu film päriselt korda läheb. Ma eeldasin, et see vaikitakse lihtsalt maha, nagu alati sellise teemaga tehakse. Nii imeline on vaadata, mis praegu toimub.”

Lühifilmi “Ravimiorjad” meeskond Kaader 2019 autasustamisel. Esireas: Liisi Nõojärv, Brenet Rohtoja, Rando Aav, Helene Uusallik, Ketlin Hamburg; tagareas: Markus-Aleks Trofimov, Sten-Martin Mau, Markus Kiil 

Kuidas ja miks see film üldse sündis. Mis sind inspireeris?

Alguses oli plaan Kaadril ühe teise filmi jaoks teha ainult taustamuusikat, kuid siis mõistsin, et tahan midagi suuremat teha ja ise ka filmi luua. Juhtuski nii, et kolmapäeval (16. oktoobril) enne Kaadrit mõtlesin tunni ajaga oma peas kogu filmi välja, kogusin meeskonna kokku ja kirjeldasin neile oma ideed, mida näha soovisin. Edasi valmistusime reedeseks filmimiseks ette ning reede ja laupäeva jooksul saime kogu filmi tehtud nii nagu Kaadril tavaks – 24 tunniga.

Filmi idee tuli mul sellest, et ma olen oma lühikese elu jooksul juba väga palju pidanud kokku puutuma ravimitega. Ma ise ei ole pidanud olema tarvitaja, kuid olen kõrvalt näinud, kuidas inimesed ravimitest sõltuvad ja isegi sõltuvusse jäävad. Mind on alati halvasti tundma pannud see, et inimene ei tea, mida ta tegelikult tarbib ning talle ei lähe korda see, kui palju ja mida ta tegelikult võtma peaks. Lisaks olen kohanud paljusid, kes iga probleemiga ravimite järele jooksevad ja jätavad põhiprobleemi endas täiesti lahendamata ning seetõttu veel haigemaks jäävad. 

Veel on mulle muret teinud ravimitööstus (just tööstusena), sest tihti tundub nagu ravimine oleks tänapäeva ühiskonnas vaid viis raha tegemiseks, mitte inimeste heaolu tõstmiseks. 

Kindlasti ma ei arva, et kogu ravimitööstus oleks halb või et kogu meditsiin oleks halb, kuid ma lihtsalt tunnen, et inimesed ei suuda ise mõelda, kui palju ja mida neil vaja on. Rahustite, ergutite ja antidepressantide väljakirjutamine tundub siiski tihti puhas tööstus, mitte patsiendi aitamine. Tunnen, et inimesed annavad enda elu liiga kergekäeliselt teiste otsustada ja see on minu meelest halb.

Filmi tutvustuses seisab: “Tihti paistab, et tablettide söömisest on saanud üks inimese põhivajadustest.”. Arvan, et sellise väite esitamine täiskasvanule ei tekita mingit imestust, aga kas siis kooliõpilased puutuvad samuti kui mitte igapäevaselt, siis iganädalaselt kokku tablettide söömisega? Ja kui mitte ise, siis on nende tarbijateks kaasõpilased?

Mina isiklikult väldin igasuguseid tablette. Ma olen piisavalt terve inimene, et kannatada välja väikest peavalu või muud sellist ning arvan, et õige eluviisiga ravin ma end palju rohkem kui tablettidega.

Kaasõpilasi nähes puutun ma kindlasti vähemalt iga nädal kokku kellegagi, kes jälle mingit ravimit tarbib ja selle on talle arst välja kirjutanud. 

Meile on mitu inimest rääkinud (sh laulja Ikevald Rannap), et nende arvates kirjutatakse koolilastele liiga kergekäeliselt välja antidepressante (sama on öelnud ka mitmed professionaalid). Kas see on ka sinu või kaasõpilaste kogemus? 

Jah, selliseid juhtumeid, kus õpilast “aidatakse” tablettide peale panemisega on olnud mitmeid. 

Mina ise ei ole pidanud arstide poole pöörduma oma probleemide lahendamiseks, kuid mu kaasõpilaste puhul on palju näiteid, kus õpilane otsib arstilt abi, et oma probleemist jagu saada, kuid lahenduse asemel antakse talle lihtsalt retsept antidepressantide või muu taolise tarbeks. 

Ka filmis käsitlesin just antidepressante ja nende liiga lihtsakäelist väljakirjutamist ja tarbimist.

Antidepressant ei lahenda ju tegelikult inimese probleeme, sellega lihtsalt hoitakse inimest olekus, mis ei lase probleemil temani jõuda, ei lase olukorrast tõeliselt aru saada ja tekitab inimeses kergema tunde.

Noori saadetakse ka psühholoogide juurest väga kergekäeliselt psühhiaatri juurde ja see on väga nõme.

Selline on olnud vähemalt minu kogemus “ravimiorjadega” kokku puutudes.

Mida arvad sellest, et üks mainekas investeerimispank tunnistas eelmisel aastal, et inimeste terveks ravimine ei ole rahalises mõttes kasulik?

Arvan, et see on kurb reaalsus ja äärmiselt loogiline. Loodan, et sellisest teemast, mida mu film käsitleb, tuleb juttu tulevikus palju rohkem ja elanikkond hakkab rohkem mõtlema selle üle, mis päriselt maailma mõistes tähtis on. Loodan, et ühel päeval ei ole realism enam midagi sellist, mida tuleks maha vaikida ainult selleks, et muidu oleks liiga sünge elada.

Ravimitööstus on kindlasti üks suurim äri kogu maailmas, selles pole kahtlust. Väga suur hulk ravimitest põhjustab ka vajaduse uute ravimite jaoks, seega tundub kogu süsteem veel rohkem äri eesmärgil üles seatud olevat. Ravimid, mis patsienti tema probleemi tuumas ei aita ja nõrgendavad keha teatud piirkonda, tuleb minu silmis lugeda lihtsalt tööstuseks ja raha tegemise viisiks, kuid ravimid, mis aitavad inimesel raskest haigusest üle olla, on siiski meile päriselt vajalikud.

Miks me siis enam esivanemate kombel end ise ravitseda ei oska? Ja kui palju sinu arvates koolinoored üldse loodusraviga kursis on või seda ise kasutavad?

Mulle paistab, et kellelgi ei ole enam piisavalt aega, et end kurssi viia looduse ravivõimalustega. Pole aega, et iseendaga tegeleda. Pole aega, et keskenduda oma eluviisi kvaliteedile, sest ühiskond nõuab pidevat võistlemist ja enda võimete ületamist, enese lõhkumist. Inimene kohaneb kiiresti ja tänapäeval on kohanetud ravimitööstuse mugavustega.

Koolinoored teavad kindlasti mingil pinnapealsel tasandil loodusravist. Tegelikult teatakse isegi piisavalt palju, et seda elus rakendada, kuid rakendamiseks ei jätku aega.  Tihti paistab loodusravi ka liiga utoopiline, et seda proovida.

See, kui palju keegi loodusravist päriselt teab, on väga individuaalne ja oleneb enamasti vanemates ning kohast, kus üles kasvatakse.

Tervislik toitumine ja eluviis (minu jaoks üks kõige tõelisemaid loodusravi osasid) on siiski päris hästi noortel selge. Iseasi, kui palju seda jälgida viitsitakse.

Vaata ka lühifilmi “Ravimiorjad”:

Kaader 2019 parima visuaali ja gümnaasiumi parima preemia pälvinud lühifilm “Ravimiorjad”.

Režissöör – Markus-Aleks Trofimov
Operaator – Sten-Martin Mau
Montaaž – Markus-Aleks Trofimov & Ketlin Hamburg
Kunstiline kujundaja – Markus-Aleks Trofimov
Kunstiline abi – Liisi Nõojärv

(hullumeelselt julged)
Näitlejad:
Markus Kiil
Ketlin Hamburg
Helene Uusallik
Brenet Rohtoja
Mariliis Ehrenpreis

Taustamuusika: “Vaga vesi, sügav põhi” – Markus-Aleks Trofimov

Vaata ka: Kaader FB

Fotod: ekraanikuva, erakogu

Küsitles Mariann Joonas

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6