Foto: Tasha Kamrowski/ pexels.com

Suurt kaalunumbrit peetakse stereotüüpselt märgiks aplast isust ja vähesest liikumisest, kuid nagu ikka, on probleem tunduvalt komplitseeritum. Lisaks heale isule võivad kaalu kasvama panna ka paljud terviseprobleemid, eriti hormonaalsed kõrvalekalded (sh kilpnäärme alatalitlus, insuliini resistentsus, metaboolne sündroom jne). Hoopis vähem tähelepanu on saanud aga fakt, et ka paljud ravimid põhjustavad teatud eelsoodumuste puhul kaalutõusu. Seejuures võib kindlalt väita, et kaalu kergitavaid ravimeid on tunduvalt rohkem kui neid, mis kutsuvad esile kaalulangust.

Kuna algselt põhinesid teated retseptiravimitega kaasnevast kaalutõusust vaid patsientide murelikul tagasisidel, siis praeguseks on uuringud sedastanud, et probleem ongi meedikute poolt alahinnatud ning pälvib reeglina liiga vähe tähelepanu. Seda hoolimata faktist, et nii mõnigi kord võib mure kaalutõusu pärast viia patsiendipoolse ravi katkestamiseni.

Allpool on ära toodud ravimid, mis põhjustavad kõige sagedamini kaalutõusu.

• Tritsüklilised antidepressandid
• Kortikosteroidid
• Antihistamiinikumid
• Epilepsia ravimid
• Beetablokaatorid
• Antidepressandid (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ehk SSRI-d)
• Monoamiinoksüdaasi inhibiitorid (MAOI)
• Insuliin
• Sulfonüüluurea preparaadid
• Antipsühhootikumid
• Antibiootikumid
• Hormonaasled kontratseptiivid

Kaalutõusu aktsepteeritakse erinevalt

Seda, kui palju on keegi nõus ravimite tõttu kaalus juurde võtma, oleneb paljuski konkreetsest olukorrast. 2004. aastal tehtud teadusuuring näitas, et meditsiinilise või psühhiaatrilise mitte-eluohtliku seisundi korral on patsientide poolt aktsepteeritav kaalutõus tunduvalt väiksem kui eluohtliku seisundi puhul. Kui mitte-eluohtliku olukorra puhul ollakse valmis u 2,5-kilogrammiseks kaalutõusuks, siis eluohtliku meditsiinilise või psühhiaatrilise seisundi korral aktsepteeritakse juba ka tunduvalt suuremat, kuni 6-kilost ravimitega seotud kaalutõusu. Uuringus selgus ühtlasi, et viimati mainitud grupis leidus ligi 5% inimesi, kelle jaoks oli vastuvõetamatu igasugune mõte kaalu lisandumisest.

Teisisõnu, mõne jaoks on igasugune kaalutõus talumatu, olenemata määratud ravimi tõhususest. Teiste jaoks ei ole see aga pelgalt välimuse küsimus, sest ravimite põhjustatud kehakaalu tõus võib geneetiliselt haavatavatel inimestel põhjustada tõsiseid metaboolseid häireid (insuliiniresistentsust, kõrget vererõhku, tõusnud triglütseriidide taset ja II tüübi diabeeti. Olgu öeldud, et kõik eelnimetatud terviseprobleemid on ühtlasi sagedased teise põlvkonna antipsühhootikumide tarbimise kaasnähtused.

2013. aasta ajakirjas Postgraduate avaldatud uuringu põhjal võivad ravimid põhjustada kehakaalu tõusu nii lühiajaliselt (esimese 8–12 nädala jooksul) kui ka pikaajaliselt (kuni aasta jooksul). Need, kes võtavad esimestel ravinädalatel kaalus juurde, jätkavad suurema tõenäosusega kaalu kogumist ka edaspidi. Samas on ravimeid (nt selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d), mis põhjustavad esialgu küll kaalulanguse, kuid toovad tasahilju, aasta jooksul, kaasa hoopis kaalutõusu.

Ravimitega seotud kaalutõusu põhjusmehhanismid

Ravimitega seotud kaalutõusu põhjustavaid tegureid on erinevaid ja mida rohkem erinevaid põhjusmehhanisme on kaasatud, seda tõenäolisem on ka kaalutõus. Näiteks võivad mõned ravimid seoses teatud retseptori blokeerimisega põhjustada hormonaalseid manipulatsioone, mis takistavad lühiajalise küllastustunde tekkimist ja mõjutavad energia pikaajalise salvestamise mehhanisme. 2014. aastal tehtud uuringust selgus, et antipsühhootikumide (nt klosapiin, olansapiin, kvetiapiin, risperidoon) ning antidepressantide (nt paroksetiini) puhul põhjustab kaalutõusu histamiini H1 blokaad ja serotoniini 5-HT2C retseptori antagonism.

Teised ravimid suurendavad söögiisu, avaldades otsest mõju paljudele isu reguleerimisega seotud hormoonidele, sealhulgas leptiinile, greliinile ja insuliinile. Näiteks mõned antipsühhootikumid (nt klosapiin ja olansapiin) blokeerivad ka küllastushormooni leptiini toimet, mille tulemuseks on leptiiniresistentsus ja rasvkoe kogunemine. Nii antipsühhootikumid kui ka antidepressandid võivad mõjutada insuliini taset, tekitades insuliiniresistentsust ja suurendades II tüüpi diabeedi riski. Niisiis pole harvad juhtumid, kus patsient võib seoses teatud ravimite tarbimisega hakata kollektsioneerima uusi, varasemaga mitteseotud diagnoose.

Mõnikord ei mõjuta ravimid söögiisu, vaid võivad pigem aeglustada ainevahetuse kiirust ja seega põhjustada kehakaalu tõusu. Seda on täheldatud vanemate tritsükliliste antidepressantide (nt imipramiini) puhul.

Muu hulgas võivad kaalutõusu põhjustada ka suukuivusega seoses joodavate suhkrurikaste jookide joomine või isegi teatud rahustite tõttu pikenenud uneaeg, mis toob kaasa vähenenud energiakulu.

Ravimite tarbimisega kaasnevad muutused mikrobioomis

Rikkalik uurimisobjekt, ent siiani võrdlemisi vähe tähelepanu pälvinud valdkond on ka ravimite tarbimisega kaasnevad muutused mikrobioomis. Seda, et antibiootikumid mõjutavad rängalt sooletrakti bakteriaalset variatiivsust ja kasvatavad seeläbi ka kaalu, teavad paljud. Samas ei teadvustata sageli, et mikroflooralt, maksalt ja neerudelt nõuavad lõivu ka kõikvõimalikud teised ravimid ja kehavõõrad stressorid. Muutused mikrobioomis ja nn heade bakterite osakaalu vähenemine toob omakorda kaasa muutused immuunregulatsioonis, keskkonnaga kohanemisvõimekuses ja rasvade salvestamise rütmis. Veelgi enam! Just ravimite poolt põhjustatud mikrofloora muutused võivad panna aluse ka antibiootikumresistentsusele.

Mõnikord võtavad patsiendid mitut ravimit korraga ja samaaegselt kasutatavad ravimid võivad kaalutõusu suurendada. Suurt rolli mängib ka rahvus, sugu ja vanus, nii näiteks on kaalutõus sagedasem just naiste puhul ja veelgi tõenäolisem nendel, kes olid ülekaalulised juba enne.

Nagu ülaltoodust nähtub, on praegu meditsiinis kasutatava nn üks-suurus-sobib-kõigile lähenemise puhul rohkelt arenguruumi. Ravimid, mis toovad patsiendile kaasa olukorra „vihma käest räästa alla“, ei saa pikas perspektiivis kuidagi jätkusuutlikud olla. Võib ainult loota, et tulevikus on praegu veel unistuste valda kuuluv personaalmeditsiin arenenud niikaugele, et iga viimne kui ravisoovitus põhineb patsiendi unikaalsel profiilil, individuaalsetel vajadustel, geneetilistel eelsoodumustel ning tema toitumis- ja liikumisharjumustel.

Tõlkis ja toimetas Liisu Orav

Allikad teksti sees.

Foto: Pexels