Umbes sada aastat tagasi kehtestati esimesed piirangud narkootiliste ainete suhtes ning 1971. aastal kuulutas president Nixon välja „sõja narkootikumidele“. Ligi sajandi vältel on püütud sõltlasi karistada ja kannatama panna, lootuses, et see annab neile motivatsiooni sõltuvuskäitumise lõpetamiseks. Aina süvenev võitlus narkootikumide kasutamise ja leviku vastu tõi kaasa vangide arvu plahvatusliku kasvu, kuid narkootikumide tarvitamise statistika ei näidanud olulist muutust. „Sõja kuulutamise“ taktika ei ole toiminud. Ajakirjanik Johann Hari kirjutab oma raamatus „Chasing the scream“ ja räägib TED konverentsil Londonis sellest, millisele järeldusele on ta kolme aasta pikkuse uurimistöö käigus jõudnud narkootikumidele peetava sõja osas.

Johann Hari on Inglismaal sündinud kirjanik ja ajakirjanik, kelle karjäär on olnud vastuoluline. Peale seda, kui ta 2001. aastal üliedukalt kolledži lõpetas, jätkas Hari õige pea kolumnistina väljaannetes The Independent ja Huffington Post. Ta on saanud oma töö eest palju tunnustust ning Amnesty International on ta kahel korral nimetanud aasta ajakirjanikuks. 2011. aastal aga süüdistati teda plagieerimises ja materjali varastamises, mistõttu ta kaotas oma positsiooni ja maine. 2015. aasta alguses avaldas Hari raamatu „Chasing the scream“, milles käsitleb „sõda narkootikumidele“. Tema seisukoht asjakohases küsimuses lahkneb oluliselt ametlikust poliitikast, mille kohaselt sõltlasi isoleeritakse ja mõistetakse süüdi. Hari sõnab oma TED kõnes 2015. aasta juunis, et sõltuvusprobleemide lahendamise võti ei seisne sõltlaste isoleerimises, vaid vastupidi, sidemete taastamises inimeste ja ühiskonnaga.

Mis teeb ajakirjanikust sõltuvusprobleemide spetsialisti? Taastuvaid sõltlasi koondavas portaalis The Fix kirjutava Andrew Dobbsi hinnangul ei ole mõned Hari seisukohad päris naelapea pihta tabanud, kuid ta tunnistab, et osaliselt on ajakirjanik siiski probleemi olemust mõistnud. Hari huvi sõltuvushaiguste vastu pärineb isiklikest kogemustest sõltlastest perekonnaliikmetega. Püüdes oma pereliikmeid aidata, mõistis mees, et tal ei ole vastuseid väga paljudele lihtsatele küsimustele: näiteks mis tegelikult põhjustab sõltuvust? Miks jätkame nende meetmete kasutamist, mis ei toimi, ning kas sõltuvuste käsitlemiseks on paremaid lahendusi?

Oma raamatu jaoks materjali otsides kohtus mees kolme aasta jooksul väga paljude erinevate inimestega – alates transseksuaalsest narkodiilerist Brooklynis kuni teadlaseni, kes veedab suure osa oma ajast pärdikutele hallutsinogeene söötes. Otsingud viisid teda ka Portugali, ainukesse riiki, kus on kõik narkootilised ained dekriminaliseeritud. Narkootikumide omamine või kasutamine on seal ikka veel seadusega keelatud, kuid see ei too kaasa kriminaalkaristust. Hari tuleb välja julge seisukohaga, et kõik, mida me arvame sõltuvuse kohta teadvat, on vale. Ta arvab, et kui tõeliselt otsa vaadata sõltuvuse põhjustele, tuleb muuta palju enamat kui ainult narkootikumide kohta käivaid seadusi.

„Keemilised konksud“ sõltuvuse tekitajana

Sõltuvuste tekkepõhjustest tuuakse enim välja idee, et kõigil sõltuvust tekitavatel ainetel on „keemilised konksud“, mis toovad teatud aja kasutamise järel kaasa füüsilise vajaduse selle aine järele. See on lihtsustatud idee, mille kohaselt võib igaühest teatud tingimustes sõltlane saada. Reaalsuses ei anna see aga täit tõde sõltuvuste tekke kohta. „Keemiliste konksude“ olemasolu on kahtlemata fakt, aga mitte igaühel ei too need kaasa samasuguseid tagajärgi. On selge, et mõned inimesed on sõltuvusele vastuvõtlikumad kui teised. Hari toob välja, et trauma järel saavad paljud inimesed haiglates sõltuvust tekitavaid ravimeid. Suurbritannias kasutatakse tugeva valuvaigistina diamorfiini, mis on meditsiiniliselt puhta heroiini teine nimetus. Ometi ei saa igast traumapatsiendist sõltlast. Miks siis mõnest inimesest saab sõltlane väga kergesti ja teisest mitte kunagi?

Sõltuvus tekib reaktsioonina keskkonnale

Kanada psühholoog Bruce Alexander viis 1970-ndate lõpus läbi uurimuse, mida tuntakse „rotipargi“ uurimusena. Tema hüpotees oli, et sõltuvusele loob eelsoodumuse elukeskkond. Sellel rottide peal läbi viidud opiaatide uuringu käigus olid rotid – väga sotsiaalsed ja intelligentsed loomad – isoleeritud väikestes metallpuurides. Alexander väitis, et tugevalt stressis loomadel on sarnaselt inimestega suurem kalduvus farmakoloogia abil stressi leevendada, kui neile selleks võimalus anda. Selleks, et oma hüpoteesi tõestada, ehitas ta puuri, mida nimetas „rottide lõbustuspargiks“ ja milles leidus küllaldaselt meelelahutust, süüa ja kaaslasi. Selles keskkonnas eelistasid isegi varem ligi kaks kuud ainult morfiiniveega joodetud rotid puhast vett. Normaalses elukeskkonnas ei näidanud rotid vähimatki märki sõltuvuskäitumisest.

Sarnane eksperiment toimus samal ajal ka inimeste peal. Selle eksperimendi nimi oli Vietnami sõda. Ligi 20% Vietnami saadetud sõduritest tarbis ohtralt heroiini ning tolleaegsetes uudistes väljendati palju muret selle üle, mis saab siis, kui need sõdurid kodumaale naasevad. Keemilise sõltuvuse idee kohaselt peaks nad kõik olema raskes kehalises sõltuvuses, võimetud tarbimist lõpetama. Selgus aga, et 95% sõduritest lõpetas koju saabudes heroiini tarbimise ilma võõrutusravita. Bruce Alexander on esitanud küsimuse: mis siis, kui sõltuvus ei olenegi „keemilistest konksudest“? Mis siis, kui sõltuvus oleneb hoopis sinu „puurist“?

Sellist küsimuse ülesehitust on toetanud ka Hollandi professor Peter Cohen. Inimestele on loomuomane otsida omavahelisi sidemeid ja kiindumussuhteid. Kui aga inimese psüühika on kahjustada saanud sel kombel, et ta ei suuda ega oska luua kiindumussuhteid, kiindub ta millessegi muusse, mis pakub kergendust. See võib olla hasartmängurlus, porno, kokaiin või kanep – olenemata ainest või tegevusest tekib inimesel kiindumussuhe millegagi, mis võimaldab leida kergendust ja rahuldust. Sõltuvuse keskne tekkepõhjus ei ole keemiline, sõltuvus tekib selle tõttu, et inimene ei ole võimeline oma elu reaalsusele otsa vaatama.

Parim süsteem sõltuvusprobleemide leviku soodustamiseks

Mida tähendab selline sõltuvuskäitumise ennetuse ja rehabilitatsiooni kontekstis? Sõltlaste häbimärgistamine, isoleerimine ja süüdistamine ainult suurendab nende võimetust luua enda elus toimivaid kiindumussuhteid ja sihti. Kriminaalkaristus teeb väga raskeks terve ülejäänud elu vältel seaduslikku tööd leida. Laialt tuntud ja hinnatud Kanada psühholoog Gabor Mate on välja toonud, et suur osa sõltlasi on kogenud lapsepõlves väärkohtlemist. Neile kriminaalkaristuse määramine on sõda selliste inimeste vastu, kes on kogenud väärkohtlemist sünnist saadik. Ta leiab, et kui me sooviksime sihilikult luua süsteemi, mis soodustab sõltuvushäireid, looksime just nimelt sellise süsteemi, nagu on praegu enamikus riikides üle terve maailma.

Narkootikumide dekriminaliseerimine Portugalis

Mitte aga kõikjal, ühes riigis on mindud vastupidist teed. Aastal 2000 oli Portugalis kõige suurem narkootikumide tarbimine terve Euroopa peale. 1% elanikkonnast olid heroiinisõltlased ning nende karistamine, stigmatiseerimine ja häbistamine tegi olukorra aasta-aastalt aina hullemaks. Probleemi lahendamiseks pandi kokku komisjon teadlastest ja arstidest, mida juhtis João Goulão. Komisjon pakkus välja hoopis uutmoodi lahenduse – dekriminaliseerida kõik narkootikumid ning suunata see raha, mis oli kasutusel sõltlaste isoleerimiseks, hoopis sellele, et aidata neil taas ühiskonda sulanduda. Lisaks võõrutusravile ja psühhoteraapiale on loodud programm taastuvatele sõltlastele töökohtade loomiseks ning väikelaenude andmiseks, et oma äri alustada. Eesmärgiks on anda igale sõltlasele põhjus, miks hommikuti voodist üles saada. Johann Hari külastas Portugali ning suhtles sealsete taastuvate sõltlastega, kes kinnitasid, et tänu valitsuse abile on nad taasavastanud oma elu eesmärgi ning loonud uued sidemed ühiskonna ja lähedastega.

15 aastat peale selle otsuse langetamist on Portugali statistika oluliselt muutunud. Süstlanarkomaanide hulk on langenud 50%, üledooside ja HIV juhtude hulk on oluliselt vähenenud ning mitte keegi ei soovi toimivat süsteemi muuta. 2015. aastal avaldatud statistika põhjal juhib Eesti Euroopas ülekaalukalt narkootikumide üledooside põhjustatud surmajuhtumite osas, Portugal on selles samas edetabelis eelviimane (neile järgneb vaid Rumeenia, mille madal koht peegeldab suure tõenäosusega pigem puudulikku statistikat).

Vähem „puuridesse“ isoleerimist, enam inimlikke kontakte

Elame ühiskonnas, milles aina enam inimesi on vastuvõtlikud erinevatele sõltuvustele, olgu selleks sõltuvus nutitelefonist, poodlemisest või söömisest. Moodne tehnoloogia jätab mulje, nagu oleksime enam ühendatud kui kunagi varem, kuid Hari leiab, et sotsiaalvõrgustikud on vaid tegeliku inimliku kontakti paroodia. Kui su elus on tõsine kriis, siis ei tule su voodi kõrvale istuma Facebooki sõbrad või Twitteri järgijad. Tegelikku abi saad ikka oodata tõelistel sõpradelt, kellega on nüansirikas näost näkku suhe. Ajal, mil elupinna suurus inimese kohta on pidevalt suurenemas, inimeste üksildus vaid kasvab.

Minnes tagasi „rotipargi“ katse juurde, tuleb Bruce Alexanderi sõnul sõltuvuste puhul pöörata enam tähelepanu mitte individuaalsele, vaid sotsiaalsele taastumisele. Isoleeritud „puuride“ asemel peaksime leidma võimalusi, kuidas elust saaks taas rohkelt inimlikke kontakte pakkuv „lõbustuspark“. Hari sõnul muudab see ka oluliselt ideed, kuidas peaksime käituma sõltlastega meie ümber. Selle asemel, et neid isoleerida ja üksi jätta, peaksime aitama neil leida enam tõelisi tähendusrikkaid suhteid ja elu sisu. Nii individuaalsel, sotsiaalsel kui ka poliitilisel tasandil toimib palju tõhusamalt sõnum „sa ei ole üksi“. Olles sada aastat pidanud sõda narkootikumide vastu, on aeg hakata sõltlastele hoopis armastust ja tähelepanu pakkuma. Johann Hari sõnul ei ole sõltuvuse vastand kainus. Sõltuvuse vastand on ühenduses olemine.

Geneetiline soodumus kehalise sõltuvuse tekkeks

Loomulikult on ka see lähenemine lihtsustatud versioon mitmetahulisest küsimusest. Taastuvaid sõltlasi koondavas portaalis The Fix toob Andrew Dobbs teemasse tahkusid juurde. Kinnitades seda, et sõltuvuse sotsiaalset ja vaimset poolt ei tohi mitte mingil juhul alahinnata, lisab Dobbs siiski juurde, et teatud hulgal inimestel näib olevat geneetiline eelsoodumus kehalise sõltuvuse tekkeks olenemata sellest, kui head on nende lähisuhted.

Dobbs toob näiteks maailma kõige levinuma legaalse uimasti, nikotiini. Paljud suitsetavad elus sigareti või paar, võib-olla isegi enam teatud perioodi vältel. Valdav enamik neist inimestest ei jää sõltuvusse. Mõned aga ei suuda suitsetamist lõpetada isegi siis, kui nad on silmitsi eluohtlike suitsetamisest tekkinud haigustega. Sama lugu on kofeiiniga. On terve hulk inimesi, kes ei suuda oma päeva ilma kohvita ette kujutada ning sellest loobumine toob kaasa tugevad kehalised võõrutusnähud. Ometi võivad needsamad inimesed olla väga tugevate sotsiaalsete sidemetega. Üksindus on kindlasti üks sõltuvuse põhjuseid, kuid mitte ainuke. On väga palju end üksildasena tundvaid inimesi, kellel ei arene välja sõltuvuskäitumist ning väga palju elus hästi toime tulevaid inimesi, kellel areneb välja tõsine sõltuvus. Ainuüksi üksilduse toomine sõltuvuse põhjuseks on probleemi liigne lihtsustamine.

Sõltuvus on terve pere haigus

Dobbs leiab ka, et Hari lähenemine sellele, kuidas oma lähedaste sõltlastega suhelda, on liialt lihtsustatud. Inimesed, kellel on endal sõltuvuse või sõltlastega lähedane kontakt olnud, teavad, et sa võid sõltlasele rääkida aastaid, et armastad teda, ometi armastab ta sõltuvusainet enam. Loomulikult on hoolimist kandev sõnum tõhusam kui isoleerimine, kuid sõltlased on enam kui osavad enda lähedaste armastust ja hoolimist ära kasutama enda sõltuvusharjumuste jätkamiseks. Sõltuvus on haigus, mis levib pereliikmetele ja lähedastele ning teeb neist kaassõltlased – inimesed, kelle psüühika on kahjustatud täpselt samal määral, kui mitte enam.

Kaassõltuvus on sõltuvus kontrollist, kaassõltlane püüab tulutult kontrollida ja manipuleerida sõltlast ning hoolimata pettumusest, et see ei õnnestu, jätkab ta sellist käitumist aastaid ja aastakümneid. Täites kohusetundlikult oma rolli selles kinnises ringis, annab kaassõltlane sõltlasele ideaalse võimaluse püsida enda rolli ja sõltuvuskäitumise juures. Sekkumine, mille puhul sõltlane lähedastest eraldatakse, peaks ideaalis andma lähedastele võimaluse astuda enda kaassõltlase rollist välja ning õppida seadma tervislikke piire, mis nende elus seni puudu on olnud. Süvendada suhteid sõltlasega ilma kaassõltuvuse rollist teadlik olemata on vastutustundetu, kuna üks sõltuvuskäitumise tüüpilisi jooni on igasuguste isiklike piiride ületamine ja neid aidata püüdvate inimeste ärakasutamine.

Dobbsi sõnul on idee, et „sõltuvuse vastand on ühenduses olemine“, tõhus retoorika, kuid ei taba reaalset olukorda. Taastuvaid sõltlasi koondavates organisatsioonides ei vastandata kainust ja kontakti – neis võrdsustatakse kainus inimliku kontaktiga. 12 sammu programmides, mis on seni ainuke koht, kus isegi kõige raskemad sõltlased suudavad pikaajaliselt kaineks saada, on inimliku kontakti loomine fundamentaalne printsiip ning selle asemel, et kinnitada sõltlasele lõputut armastust, öeldakse talle „tule alati tagasi“. Dobbs leiab, et kainuse ja kontakti vastandamine näitab seda, et sõltuvuse olemust ei ole tegelikult mõistetud.

Sõda narkootikumidele on üles ehitatud ideele, et sõltuvust tekitavad kindlad ained ning sõltuvushaiguste ennetamiseks tuleb lihtsalt välistada nende ainete olemasolu. Kas see on üldse kuskil õnnestunud? Siiani mitte. Sõltuvuste mõistmiseks, ennetamiseks ja sõltuvustest taastumiseks on vaja võtta arvesse paljude spetsialistide sõnu erinevatest valdkondadest, nagu tehti seda Portugalis. Tuleb rääkida nii ainest endast kui ka meie elukeskkonnast. Kui üksildus on üks sõltuvuse põhjuseid, siis veel suurema üksilduse ja isolatsiooni loomine selle raviks ei kõla väga tervemõistusliku lähenemisena. Ajakirjanik ei pruugi olla sõltuvushäirete spetsialist, küll aga on tal võimalus anda sõna ja tuua kokku erinevaid spetsialiste, unustamata kindlasti neid, kellel on sõltuvustega isiklik kogemus.

On selge, et „sõda narkootikumidele“ ei ole valdavas osas maailmas toonud kaasa soovitud tulemusi. Me võime asendada ühe sõltuvuse teisega või öelda, et sõltuvus nutiseadmetest ja poodlemisest on väärkujutelm. Kuid me ei saa sulgeda silmi asjaolu ees, et seni riiklikul tasandil rakendatud meetmed ei ole soovitud tulemusi kaasa toonud. Sada aastat peale narkootikumide vastase sõja alustamist on sõltuvushaiguste probleem teravam kui kunagi varem.

Vaata lisaks:

Johann Hari toob välja huvitavaid fakte sellest, kuidas sõda narkootikumidele alguse sai, kuidas see oli tugevalt seotud rassismiga ja kes saab suurimat kasu narkootikumide kriminaliseerimisest:

Allikad: TED, The Fix, Youtube 1, Youtube 2, Mic

Foto: “Kannahabe ja nõiakütt”, Edward von Lõngus (Ivo Kruusamägi / Wikimedia Commons)

Toimetas Katrin Suik

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6