Foto: monicore/ pexels.com

Sool on meie toidulaual iseenesestmõistetav maitsestaja. Ometi on ka soolasse läbi ajaloo vastuoluliselt suhtutud. Aastasadu peeti soola üliväärtuslikuks aineks, kauplemisel võrdsustati soola kaal kullaga ning soolaga on seotud mitmeid tavasid ja kõnekäände. Moodsa meditsiini arenedes hakati soovitama soola piiramist, levis ütlus, et sool on “valge surm”. Kuid mis siis, kui sool ei ole valge, vaid hoopis roosa või hall? Mille poolest erinevad looduslikud rafineerimata soolad valgest lauasoolast?

Alustuseks tasub küsida, kas ja kui palju me soola vajame. See on küsimus, mille kohta leidub arvamusi ühest äärmusest teise. Ühelt poolt leitakse, et sool on meie keha jaoks hädavajalik aine, mis osaleb mitmetes rakutasandil toimuvates protsessides. Seda võiks kinnitada asjaolu, et nii loomad kui ka inimesed ihaldavad soolaseid maitseid. Teiselt poolt leiavad paljud koolkonnad, eelkõige toortoitlased, et sool on ebavajalik ja isegi ohtlik. Ka seda seisukohta on võimalik põhjendada, viidates soola ärritavale toimele ja liigsest soolast põhjustatud tervisekahjustustele.