Foto: Madison Oren / Unsplash

Liialdatud õnnekultus võib kaasa tuua vaimse tervise probleeme ja passiivsust, hoiatab tuntud Soome psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen. Tema sõnul on läänemaailmas hakatud pidama õnnelikkust elu normaalseks seisundiks, mille tulemusel tajutakse normaalseid inimlikke tundeid – nagu kurbus, pettumus, ärevus – millegi kõrvalekaldena või koguni haigusena. See võib viia aga liigse diagnoosimise ja ravimite tarbimiseni, kirjutab Soome rahvusringhääling YLE.

Õnn on tulemus, mis järgneb isiklikult seatud eesmärkide saavutamisele, mitte eesmärk iseenesest

Keltikangas-Järvinen viitab teadusuuringutele, mis näitavad, et kõige optimistlikumad ja positiivsemad inimesed ei pruugi olla edukaimad tegutsejad. Kui kõik tundub juba hästi olevat, puudub ajend tegutseda või muutusi ellu viia. Ta rõhutab, et tõeline rahulolu ja sisemine tasakaal tulenevad isiklike eesmärkide saavutamisest, mitte pidevast hea enesetunde tagaajamisest.

Professor usub, et õnn peaks olema tagajärg, mis tekib tähendusrikka elu elamisel – näiteks panustades teistesse, saavutades isiklikke sihte või tehes tööd, mis loob väärtust. Kui õnn seatakse eesmärgiks iseenesest, võib inimene sattuda lõputusse pettumuse ringi, kuna ideaalset “pideva õnne” seisundit ei saavutata kunagi.

Keltikangas-Järvinen näeb õnnekultuse ühe tagajärjena ka suurenevat individualismi. Kui keskendutakse vaid enesearengule, võib see viia isekuse ja üksilduseni. Inimesed ei suuda enam mõelda kollektiivsete väärtuste või ühiste eesmärkide peale, mis omakorda toob kaasa polariseerumise ja üksteisest võõrandumise.

Tegeliku elu mõte ja väärtus peitub tema sõnul ühenduses teiste inimestega, nende märkamisel ja aitamisel. Kui see komponent kaob, muutub ka õnne otsimine tühjaks ja sihituks. Liigne keskendumine enda tunnetele ja vajadustele võib viia eksliku arusaamani, et elu peaks olema lihtne ja probleemideta.

YLE artiklis käsitletakse ka tendentsi pidada iga ebaõnnestumist ebaõigluseks. Kui inimene pole harjunud sellega, et elu sisaldab tagasilööke, võib ta neid üle dramatiseerida ja langeda vaimse tasakaalutuse ohvriks.

Keltikangas-Järvinen rõhutab, et elu ei ole ebaõiglane – see lihtsalt on. Elu loomulik osa on raskused, ja kui inimene neid ei aktsepteeri, võib see viia suurema stressi ja ärevuseni.

Allikas: YLE

Toimetas Mariann Joonas