21. sajandil on kunagised epideemiad suuresti hügieenitingimuste paranemise tõttu laias laastus tundmatud, kuid see ei tähenda, et me elaksime probleemivabas maailmas. Loodus tühja kohta ei salli ja nii on üks epideemia asendunud teisega ning juba arutatakse selle üle, kuidas kaitsta ja kas vaktsineerida inimesi ühe tänapäeva populaarseima sündroomi – stressi vastu.

Ülekäte kasvanud stress pani teadlased tööle

1999. aasta 20. aprillil jalutasid kaks keskkooliõpilast Columbine’i keskkooli ning avasid tule. See oli esimene massitulistamine Ameerika koolis, mille tulemusel kaotas elu 15 inimest. Maailmas algas laialdane diskussioon selle üle, mismoodi selline asi juhtuda sai ning hiljem küsitleti õpilasi, et välja uurida, mida tuleks nende arvates teha selleks, et midagi sarnast enam ei juhtuks. Populaarseim vastus oli see, et tuleb piirata relvade kättesaadavust. Rebecca Brachmann, kes oli tol ajal õpilane New Jersey keskkoolis, oli ainus, kes lähenes asjale teisest küljest ning tõi diskussioonis fookusesse vaimse tervise. Tänapäevalgi algab pärast sarnaseid tragöödiaid ründajate vaimuelu lahkamine, eriti juhtudel, mis puudutab koolitulistamisi. Veel kaks kümnendit tagasi olid sellised teemad täiesti võõrad. Brachmann oli alati olnud nutikas tüdruk ning taolised sündmused panid teda taaskord kastist välja mõtlema ning asetasid ta küsimuse ette – mis väljakannatamatud tingimused need võisid olla, mis pani noori inimesi võtma kasutusele nii drastilisi meetmeid nagu koolitulistamine?

Koolitulistamine ei ole aga kaugeltki ainus stressi vallandumise näide, sest mitte kõik stressis inimesed ei haara relva järele. Küll aga haarab stress meid sageli enda raudsesse rüppe ning hakkab vaikselt, kuid järjekindlalt õõnestama nii vaimset kui füüsilist tervist. Samal ajal kui modernne meditsiin on suurte sammudega liikunud selle suures, et tervendada inimese füüsist, hakatakse alles nüüd avama silmi selles osas, kui suur roll on vaimsel tervisel. Veelgi enam – järjest enam uuritakse seda, kuidas füüsiline ja vaimne tervis on omavahel seotud ning mil määral üks teist mõjutab. Nii selgubki, et stressil on meie füüsilisele tervisele ääretult suur mõju ning see vajab tähelepanu, eriti maailmas, kus stressi nimetatakse ka “kultuuriliseks seisundiks” ning sellest on saamas uus normaalsus.

Brachmann on nüüd neuroteadlane Colombia Ülikoolis ning kuulub nende teadlaste tiimi, kes üritavad välja uurida keerukat seost stressi ja vaimse tervise häirete vahel. Pikaajalist stressi peetakse 60% haiguste tekkepõhjuseks, nagu väidab Ameerika stressi instituut. Hullemal juhul võib see viia vaimsete murdepunktideni, depressiooni, enesetappude ning hullemal juhul loomulikult ka koolitulistamiseni. Teadlased otsivad endiselt seoseid ning on eesmärgiks võtnud välja uurida, kuidas täpsemalt stress erinevaid tervisehäireid põhjustab. Põhjus võib olla nii aju mõjutamises või immuunsüsteemi ülekoormamises. Või siis neis mõlemas. Mis iganes põhjus, Brachman on teinud oma eesmärgiks probleem välja otsida ja likvideerida. Tema tiim Columbias uurib, kas on võimaik muuta seda, kuidas nii aju kui immuunsüsteem stressiga toime tulevad – olgu siis tegemist spetsiifilise süsti, protseduuri või tabletiga, mis aitaks inimestel tervislikul moel seda reguleerida. Lühidalt öeldes otsivad nad vaktsiini stressi vastu ning nad ei ole esimesed, kes selle mõtte on välja käinud.

Kõik algab emaüsas

Teadlased panid juba 1936. aastal tähele seost stressi ja kasvajate, kõrge vererõhu, allergiliste reaktsioonide ning teiste haiguste vahel. Hollandi näljatalve (1944-1945) üle elanud naistele sündinud laste elusid analüüsides selgus, et 4,5 miljonit inimest mõjutanud näljahäda jättis jälje ka toona veel emade kõhus olnud lastele ning nende edasisele elule. See kogetud stress viis hiljem pikaajaliste kognitiivsete ja vaimse tervise häireteni ning isegi sõltuvusteni. Sünnieelse stressi kogemist on seostatud ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire ADHD esinemisega, samuti on sünnieelse stressi kogejail kõrgenenud risk autismi väljakujunemiseks ja lastel täheldati ka suuremat impulsiivsust. Esimesel trimestril kogetud stress tõstab lapse vastuvõtlikkust skisofreeniale, teisel ja kolmandal trimestril esinenud stress aga depressiooni, ärevushäirete ja bipolaarse häire esinemissagedust.

Stressi täielik mõju sõltub aga mitmetest faktoritest. Viimaste aastatega on leitud, et mida noorem laps, seda suurem on stressi neuroloogiline mõju ilmselt seetõttu, et arenev aju on rohkem mõjutatav. Samuti on kriitilise tähtsusega stressi kestvuse periood, sest krooniline stress on kõige tõenäolisem depressiooni tekitaja (umbes 40% depressioonist on geneetiline ning stress on selle kõige tavalisemaks päästikuks). Viimastel aastatel on teadlased samuti avastanud erinevusi depressioonis ja tervete inimeste immuunsüsteemis. UCLA kliinilise psühholoogia professor Connie Hammen ütles, et hetkel ei ole veel selge, kas neid erinevused on tekkinud depressiooni tagajärjel ning kui see peaks nii olema, on immuunsüsteemides esinenud erinevused sama olulise tähtsusega kui geneetilised mutatsioonid, eriti kui asi puudutab stressi mõju.

Kuigi stressil on potentsiaali kaasa tuua erinevaid tervisehädasid, on sellel ka funktsionaalne eesmärk. “Kui sinu poole sööstab avatud lõugadega lõvi, ei ole ellujäämise seisukohast kuigi efektiive end samal ajal üliõnneliku ja rahulolevana tunda,” sõnas Sarah Pressman, California Ülikooli psühholoogia ja sotsiaalse käitumise professor. “Inimesel peab aktiveeruma süsteem, mis paneb sellises olukorras elu eest liduma.” Colorado Ülikooli neuroimmunofüsioloog Monika Fleshner tõestas, et lühiajaline stress võib immuunsüsteemile isegi aktiveerivalt mõjuda. See on üks keha loomulikest kaitsemehhanismidest ning kui immuunsüsteem mängib tõepoolest suurt rolli selles, kuidas keha stressi töötleb, võib lühiajaline stress aidata kaasa kehas loomuliku stressivastase kaitse väljatöötamisele.

Brachmanni eesmärk ei ole täielikult likvideerida inimese stressireaktsiooni, selle asemel otsib ta viise, kuidas peatada reaktsioon enne, kui see muutub ohtlikuks ning vallandab vaimuhaiguse. Ta viis läbi uurimistöö eelnevalt stressi mitte kogenud 12 hiirega, kellele siirati depressiivsete hiirte immuunrakke. Teadlased eeldasid, et siirdeid saanud hiired kas hakkavad samuti ilmutama tüüpilisi füüsilisi stressireaktsioone (kõrgenenud pulss jne) või ei ilmne mingeid muutusi. Kuid nende üllatuseks juhtus hoopis midagi kolmandat. Kui hiired pandi kõrgenenud stressiolukorda – nad pandi puuridesse teiste agressiivsete loomadega, sunniti ujuma ning tegema muid mitte kõige meeldivamaid tegevusi, näitasid tulemused, et uued hiired olid stressile vähem vastuvõtlikud. Depressiivsetelt hiirtelt võetud immuunrakud andsid nähtavasti uutele hiirtele teatud stressivastase kaitse, umbes samamoodi, nagu väidetavalt teevad vaktsiinid. Brachmanni tulemused näitasid järjekindlalt, et teiste loomade immuunrakke süstides (või ketamiini manustades) tõusis vastupanu stressile.

Vaktsiin stressi vastu?

Brachman ei ole esimene teadlane, kes on välja käinud idee stressivastasest vaktsineerimisest. Stanfordi Ülikooli neuroteadlane Robert Sapolsky on aastakümneid uurinud aju keemilisi reaktsioone stressile ning sellele, kuidas neid reaktsioone maandada või välja lülitada. Lihtsamalt öeldes on Sapolosky meetod niisugune, mis lõpetab stressihormoonide väljasaatmise hetkel, mil need hakkavad keha kurnama. “Me oleme tõestanud, et see on võimalik,” ütles ta väljaandele Wired 2010. aastal. Sellest ajast saadik on ta testinud oma “vaktsiini” närilistel ning uuringud kestavad siiamaani.

Uuringutes, mis keskendusid stressi tagajärjel ajus tekkinud kahjustusele (viidi läbi loomadel Keenias), jõudis Sapolsky järeldusele, et teatud immuunsüsteemi osaks olevad hormoonid nimega glükokortikoidid, mis aitavad võidelda põletiku ja vähiga, lülitatakse stressisituatsioonis välja (näiteks lõvi eest põgenedes), kuid need säilitavad aktiivsuse inimestel siis kui oht on möödas. Sapolsky märkis, et inimeste igapäevaste väikeste stressiolukordade tagajärjel toodetud glükokortikoidid muutuvad toksiliseks ning hävitavad ajurakke ning nõrgestavad immuunsüsteemi.

Sapolsky jaoks oli selge, et stressi tuleb rünnata juurest. 2003. aastal pakkuski ta välja vaktsiinisarnase ravi, mis inimesi stressi eest kaitseks. See oli tohutult ambitsioonikas ettevõtmine, mille lõpulejõudmiseks kulub ilmselt veel aastaid, kuid Sapolsky märkis, et arvestades hetkel maailmas valitsevat olukorda, ei ole alati Valiumist ja rääkimisest stressi likvideerimiseks kasu. “Vahel jääb väheks sellest, kui me ütleme inimesele, et oleks aeg lõõgastumist õppida ja maha rahuneda. Kui stressil on tõesti organismile nii hävituslik mõju, ei piisa tagajärgede ravimisest, vaid tuleb minna otse allikani ning võtta ette põhjus ehk stress ise,” sõnas Sapolsky.

Laborikatsetes töötas viirus rottidel ning näitas, et stressist tekkivaid neuroloogilisi kahjustusi on võimalik vähendada. US National Institues of Health avaldatud uuringust selgub, et inimestel tekitaks see värskema tunde ning valmistaks nad paremini ette uueks stressiolukorraks. Nõnda säiliks inimestes nende sisemine põlemine, kuid annaks juurde suurema keskendumise ning rahuliku meele.

Ideaalses maailmas annaks stressivastane vaktsiin võimaluse inimestel naasta näiteks katastroofilistest piirkondadest ning sõjakolletest ilma hiljem posttraumaatilist stressi kogemata. See ei laseks töötutel inimestel depressiooni langeda, rasketes oludes kasvavatele lastel oma raskesse lapsepõlve kammitsasse jääda jne. Siiski rõhutas UCLA psühholoogiaprofessor dr Hammen, et “vaktsiin” või mis iganes vaktsiinilaadne toode aitaks ainult bioloogilisel tasandil, kuid ei muuda inimeste maailmavaadet ning suhtumist. “Väärkoheldud lapsed on sageli kannatanud ebakompetentsete vanemate kasvatuse all ning nende õppimisvõimalused on tihti olematud. Selliste laste bioloogilise reaktsiooni vaigistamine ei valmista neid ette maailmaga toime tulemiseks ega anna neile vahendeid, et edaspidi elus paremini hakkama saada.”

Hammen leidis, et targem oleks pöörata tähelepanu keskkonnale ning meetoditele, mille efektiivsus on juba tõestatud. Ta nentis, et stressivastase ravimi jaoks oleks praegu selgelt liiga vara ning märkis, et esiteks ei ole laborihiired võrreldavad üleüldise inimeste populatsiooniga, kelle peal stressiravimit kasutada tahetakse. Enamik hiirtest olid meessoost, samal ajal kui depressioon on valdavalt levinud naiste seas. “Võtab tohutult aega enne kui me saame väita, et miski saaks olla efektiivne vaktsiin depressiooni jaoks,” lisas ta. Teadlased seevastu leiavad, et pole mõtet oodata, kuni stress tekitab posttraumaatilise stressi, diabeedi või südameataki, ning asuda seda alles siis ravima.

Allikad: International Business Times, Neuroscience News, The Atlantic, lingid artikli sees

Foto: thevaccinereaction.org

Toimetas Piret Pärnamaa

PS. Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6