Oma TED kõnes rääkis toiduaktivist ja kirjanik Tristram Stuart sellest, et läänemaailm viskab peagu pool toodetud toidust minema lihtsalt sellepärast, et see ei näe ahvatlev välja, ning kutsub inimkonda üles reformima toidutarneahelat ja leevendama sellega survet keskkonnale.

Minu ülemaailmse toidujäätmete skandaali paljastamise teekond algas juba lapsepõlves, kui elasin Sussexis ja ostsin endale sead ning hakkasin neid toitma kõige keskkonnasõbralikumal moel. Ma läksin koolisööklasse ja palusin toidujääke, mis mu koolikaaslased oli nina kirtsutama pannud, pagarilt sain kõvaks läinud saia ning talunikult kartuleid, mis olid supermarketi jaoks kas vale kuju või suurusega. Mu sead muutsid need jäätmed suurepäraseks lihaks, mille müüsin oma koolikaaslaste vanematele ja nii teenisin oma tavapärasele tasukurahale lisaks kena kopika.

Söögikõlbulik toit visatakse ära

Samas märkasin ma, et enamik sellest toidust, mis ma sigadele sain, oli tegelikult inimestele täiesti söögikõlbulik. Kuid see oli vaid pinnavirvendus. Kogu toiduainete tarneahel lekitas jäätmeid. Supermarketid isegi ei nõustunud minuga rääkima sellest, kui palju nad toitu ära viskavad, ma nägin, et konteinerid toiduga olid luku taga ja hiljem sõidutati need veoautodega prügimäele. Ma mõtlesin, et kindlasti on selle toiduga ka midagi mõistlikumat teha kui minema visata. Ühel hommikul sigu söötes märkasin üht eriti isuäratavat päiksekuivatatud tomatit, õngitsesin selle jäätmetehunnikust välja ja istusin oma sigadega koos hommikust sööma.

Kui ma räägin toidu äraviskamisest, siis ma ei räägi kindlasti mitte roiskunud või riknenud toidust, ma räägin heast värskest toidust, mida visatakse kolossaalsetes kogustes minema.

Mida rikkam riik, seda suurem raiskamine

Lõpuks asusin ma kirjutama raamatut, et avalikustada selle probleemi globaalset mõõdet. Kuna korralikku statistikat toidu äraviskamise kohta saada pole, pidin ma selle tuletama. Ma võtsin arvesse iga riigi toiduvarud ja võrdlesin seda prognoositud toidu tarbimismahuga, see põhineb dieediuuringutel, rahvastiku ülekaalulisuse protsendil ja tervel real näitajatel, mis lubavad teha ligikaudse oletuse, kui palju toitu läheb inimeste suhu. Ma arvutasin välja toiduvarude vajaliku taseme, toitmaks ära kogu riigi rahvastik ja võrdlesin seda siis tegelikult toodetava mahuga, enamik riike toodab toitu kõvasti rohkem kui elanikkonna äratoitmiseks vaja on.

Mida rikkam on riik, seda suurem on toidu ületootmine. Ameerika toidupoodide riiulitel ja restoranides on toitu kaks korda rohkem, kui tegelikult Ameerika rahvastiku äratoitmiseks vaja on. Kui siia lisada ka loomasöödaks kasvatav toit – nisu, soja, mais –, mis samas kõlbab ka inimtoiduks, kuid mida eelistatakse suunata loomakasvatusse, et tarbida sellest saadavat liha ja piimatooteid, näeme, et rikkaimate riikide toodetav toiduvaru ületab kolme- kuni neljakordselt elanikkonna toitmiseks vajaminevat tegelikku kogust. Selle arvestuse järgi toodab Ameerika neli korda rohkem toitu, kui riigil vaja on.

Toidu raiskamine tuleb lõpetada

Kui inimesed räägivad vajadusest suurendada globaalset toidu tootmist, et ära toita need 9 miljardit inimest, keda 2050. aastaks Maale elama prognoositakse, mõtlen ma alati nendele graafikutele. Meil on rikastes riikides meeletult suur puhver meie ja nälja vahel. Meil pole kunagi varem selliseid meeletuid toidutagavarasid olnud. Seda võiks pidada inimtsivilisatsiooni suureks põllumajanduslikuks edulooks, kuid me peame tõdema, et oleme sellega jõudnud planeedi ökoloogilise vastupidavuse piirini.

Kui me järjest raiume maha metsi, nagu me praegu iga päev teeme, et kasvatada aina rohkem ja rohkem toitu, kui me kahandame oma veevarusid ja suurendame fossiilsete kütuste emissiooni oma toidu kasvatamise püüdlustes, ning siis viskame sellest toidust nii suure osa minema, oleme me lõpuks sunnitud mõtlema, kuidas saaksime hakata säästma.

Meie, inimeste võimuses on lõpetada selline kohutav ressursside raiskamine, kui me peame toidu raiskamist sotsiaalselt vastuvõetamatuks tegevuseks.

Esinejast

Tristram Stuart on võitnud rahvusvahelise keskkonnaauhinna The Sophie Prize 2011 oma võitluse eest toidu raiskamise vastu. 2006 avaldas ta oma esimese ning suurt tähelepanu pälvinud raamatu “Veretu revolutsioon” (“The Bloodless Revolution”), mis räägib taimetoitluse ajaloost alates aastast 1600 kuni tänapäevani.

Stuartist on kujunenud tuntud eesvõitleja, kes töötab mitmetes maades, aitamaks parandada toidutööstuse keskkonnale põhjustatavaid ja sotsiaalseid mõjusid. Oma viimati ilmunud ja auhinnatud raamatuga “Jäätmed: ülemaailmse toiduskandaali paljastus” (“Waste: Uncovering the Global Food Scandal”)näitab ta, kuidas toidu jäätmeid tootvate süsteemide muutmine on üks lihtsamaid viise vähendamaks praegust tohutut survet keskkonnale, mida põhjustab meie tänane tarbimisühiskond.

Stuart on tuntud ka teadlikkuse tõstmise kampaania “5000 toitmine” (“Feeding the 5000”) poolest, mis leidis esmakordselt aset Trafalgar Square’il 2009 ja 2011 ning on arenenud nüüd juba rahvusvaheliseks projektiks. Selle ürituse raames toitlustatakse 5000 inimest avalikus kohas tasuta toiduga, mis valmistatakse vaid äraviskamisele kuuluvatest komponentidest. Tristram Stuart on pühendanud kogu oma karjääri ülemaailmse rohkelt jäätmeid tootva toidutööstuse reformimisele ning toidu tootmisest põhjustatud keskkonna probleemide lahendamisele.

Vaata Tristram Stuarti ettekannet ja kõnekaid fotosid tema TED kõne videost:

Allikad: Tristam Stuarti koduleht, TED

Artikkel ilmus Telegramis esimest korda jaanuaris 2014.

Foto: ted.com, www.foodmanufacture.co.uk

Toimetas Liina Liisveld

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.