Täna ilmunud artikli „Beebipillide ohutus sattus küsimärgi alla” peale võttis Telegrami toimetusega ühendust üks lugeja, kes saatis meile loo oma kogemusest beebipillidega. Naine soovis jääda anonüümseks.

Kasutasin beebipille pärast esimese lapse sündi. Spiraal ei sobinud mulle siis ja see lahendus oli kuidagi kõige mugavam ning nähtamatum mulle ja minu elukaaslasele. Siis olid populaarsust kogumas ka rasestumisvastased plaastrid, mis muidu olid samamoodi hormonaalsed, kuid nendega kuskil avalikus saunas/ujulas käia oli väga tobe minu meelest. Ühesõnaga, pillid olid diskreetsed.

Ühel hetkel muutus mu tervis halvaks. Kõigepealt suri üks käsi ära ja surises pidevalt, siis oli süda paha, pea valutas, rinnad olid hellad ning valusad. Algul arvasin, et olen mõnda käe närvi kuidagi vigastanud. Siis, kõigi teiste kaebuste lisandudes, hakkasin kahtlustama, et olen hoolimata pillidest rasedaks jäänud. Võtsin ühendust oma arstiga ning panin kiirelt tema juurde aja kinni. Sel samal hommikul, kui pidin arsti juurde minema, lebasin voodis ja mul tekkis mitu korda selline hästi tugev „haigutus“, nii et ma kontrollimatult ja katkendlikult õhku ahmisin. Ja mu pea üks pool valutas väga tugevalt. Mu mees vaatas mulle otsa ja küsis, mis mul viga on. Ja kui ma talle naeratasin, siis tundsin, kuidas pool mu nägu tõmbus naerule ja teine pool oli täiesti tuim.

Ma ei saanud aru, mis toimub ja ehmusin. Suundusin vannituppa ja kõndisin kogu aeg vastu uksepiitasid – magamistoas, esikus ja vannitoas. Ei saanud kuidagi uksest niimoodi läbi, et ühe küljega poleks piita ramminud. Hiljem sain aru, et üks mu kehapool oligi halvatud ja täiesti nõrk. Mu koordinatsioon oli täitsa sassis.

Istusin vannitoas pesumasina peale ja vaatasin peeglisse. Võtsin kammi ühte kätte ja kammisin korralikult juukseid, siis võtsin teise ja käsi ei allunud üldse korraldusele. Ma ei suutnud teda niimoodi liigutada, et oleksin saanud kammida.

Ilmselt jõudis mulle siis kohale, et asi on väga pahasti ja ma komberdasin magamistuppa tagasi, kukkusin voodisse ja hakkasin hüsteeriliselt nutma.

Lebasin seal hirmunult, kuni mu elukaaslane kutsus kiirabi. Kui ma õigesti mäletan, siis läks sellega üle poole tunni. Ega me ei osanud seletada ka, mis minuga täpselt juhtunud on ja et tegemist võiks olla ekstreemolukorraga. Olin liikumatult voodis ja ootasin. Kuna kogu see hüsteeria oli pannud muretsema ka minu väikese poja, siis vahepeal üritasin talle naeratada ja see tunne, et liigub ainult pool nägu, oli nii hirmus, et pärast iga naeratust puhkesin uuesti nutma.

Lõpuks siis jõudis kiirabi, ma sain mehe abiga riidesse ja mind viidi Mustamäele. Seal kõigi analüüside ja testide tulemusena selgus, et mul oli olnud tromb aju veresoones. Ja et see pole esimene kord! Olin juba varem püstijalapeal ühe insuldi üle elanud.

Sain sama päeva õhtul juba päris korralikult kõndida. Lonkasin ainult natuke. Arstid lohutasid, et tänu sellele, et noored veresooned on elastsed, läks mu halvatus suhteliselt kiirelt üle. Olin samas palatis eakate naistega, kes ei saanud ise süüa ega kõndida. Nii et minu jaoks oli see väike vahepala päris hästi lõppenud. Ma olin siis 23-aastane, see juhtus täpselt seitse aastat tagasi veebruaris. Hiljem oli mul hirm, et äkki see juhtub uuesti… et kui juba varem on olnud, siis äkki on soodumus. Ja ma ikka aeg-ajalt mõtlen sellele. Kui käsi ära sureb, hakkan seda kohe kiiruga masseerima ja oma keha rohkem jälgima.

No ja otseselt ma diagnoosi ei mäletagi. Ilmselt keegi otseselt ei tuvasta, millest see tromb tekib. Kuna mul enne seda oli väga halb olla, siis järeldati, et hormonaalsed ravimid ei sobi mulle ja edasi ma pille kasutada ei tohi. Pärast seda olen kuulnud veel noortest naistest, kel on sama asi juhtunud, aga eks see teema ongi selline 50/50. Osadele sobivad hormoonravimid, osadele mitte.

 Telegrami lugeja