Majandusteadlane Patrick Michaels  kiidab ajakirjas Forbes ilmunud artiklis New York Timesi julguse eest avaldada seni vaka all hoitud tõde uimastisõltuvuse kohta. 

USA-s on enim väljakirjutatud ravim narkootiline valuvaigisti hüdrokodoon. Terviseportaali WebMd andmeil kirjutati 2010. aastal välja rekordilised 131 200 000 hüdrokordooni retsepti. Eeldusel, et iga retsept oli kolmekümnele tabletile ja ühe korra pikendatav, teeb see 7,8 miljardit doosi igal aastal. See on 26 doosi iga mehe, naise ja lapse kohta. Kui see aine oleks pooltki sellist sõltuvust tekitav nagu USA toidu- ja ravimiamet DEA väidab, siis oleks üle riigi iga traumapunkti ees pidevalt ummikud.

Dr Carl Harti uuringud Columbia ülikoolis tõestavad, et sõltuvus pole nii tõsine nagu DEA väidab. Tavaline kräkk-kokaiini suitsetaja loobub väikestest doosidest juba paari dollari eest. Kui pakuti doosi asemel 20 dollarit, siis valisid kõik katses osalenud metamfetamiini ja kräki sõltlased raha. Kuna sõltlasi hoiti haiglas paar nädalat, ei saanud nad raha kasutada selleks, et välja minna ja narkootikume osta.

Sõltuvus on sotsiaalne nähtus

Hart märgib, et sotsiaalne keskkond on sõltuvuse puhul ülimalt oluline. Kui rotte hoiti üksteisest eraldi ilma stimulantiteta, siis vajasid nad kokaiini järjepidevalt, aga vajadus selle järele nõrgenes, kui nad olid loomulikumas keskkonnas. Teisisõnu, nad ei vaja stimulante, kui said end mingil muul viisil lõbustada. See pole sugugi üllatav tulemus, arvestades sünteetiliste opioidide (metadoon) uurimise seniseid tulemusi. Paraku ei taha teadlased seda fakti, et sõltuvus on avalikult väidetavast nõrgem, sugugi tunnistada.

NY Timesis ilmunud artiklis selgitab Hart, miks see nii on: “80–90% inimestest ei ole narkootikumidest negatiivselt mõjutatud, aga teaduskirjanduses väidab peaaegu 100% uurimustest, et narkootikumidel on negatiivne mõju. Ühepoolse kallutatuse põhjuseks on keskendumine patoloogiale. Meie, teadlased, teame, et saame rohkem raha, kui kinnitame Kongressile, et lahendame selle kohutava probleemi, mängides samas mitte nii väga auväärset rolli narkootikumide vastases sõjas.“

Tegelikult on teadlased, poliitikud, kräki suitsetajad, valude käes vaevlevad inimesed ja kõik teised sõltuvuses virgatsainest dopamiinist. Inimestele meeldib mis tahes tegevus või aine, mis dopamiini vabastab – olgu tegu siis hea seksi, kokaiini, rock’n’roll’i või eluaegse pääsmega teaduskonna kohvikusse.

Tuleb mõista, et raha vajalikeks uuringuteks ei maksta mitte teadlastele, vaid pigem nende tööandjatele. Avalikud ülikoolid lisavad üldiselt 50% linna toetustele ja lepingutele juurde. Osa sellest läheb ka akadeemilise osakonna palgaks. Teadlased omakorda saavad ülikooli poolt võimaluse edendada oma valdkonda, eluaegse mugava töö, piisavalt kõrged palgad, tunnustust, auhindu ja reise kõikvõimalikele konverentsidele.

Rohkem dopamiini!

Mitte, et selles oleks midagi uut (uus on see, et seda on nüüd avalikult tunnistatud), kuid 2005. aastal avaldasid Brian Martinson ja tema kaks kolleegi uuringu, milles osales üle 3000 USA teadlase. Üle 15% vastanutest tunnistas, et nad on muutnud uuringu ülesehitust, metoodikat või uuringu tulemusi rahastaja surve tõttu. Keskealised teadlased, kellele on rahalise stiimuli olemasolu kõige olulisem, võtsid sellist käitumist omaks kõige sagedamini.

15% ütles, et nad kaotasid vaatluste või andmete punkte uuringutest, mis põhinesid kõhutundel ja olid ebatäpsed. 14% ütlesid, et nad kasutasid ebapiisavat või sobimatut teadusuuringute ülesehitust. Martinson nimetab neid näiteid “tõsiseks eksimusteks”.

Uurimuse autorid järeldasid: “Meie tulemused näitavad, et USA teadlaste käitumist iseloomustab võltsimine, väljamõeldised ja plagiaatlus.” Samas on üldlevinud see, et teadustööd annavad autoriteetse aluse mõne poliitiliselt korrektse valdkonna upitamiseks, et süstida sinna raha juurde. Muidugi ei kehti see kõikide teadlaste või kõikide riiklikult rahastatud valdkondade puhul.

On valdkondi, mis on tõeliselt head kasvupinnad nn teaduslikuks patustamiseks. Üks selliseid valdkondi on globaalse soojenemise stsenaariumi pidev täiustamine. Septembri lõpus peaks avaldatama ÜRO kauaoodatud, viies kliimamuutuste raport. Otsustades lekkinud info põhjal, tundub, et teadlaste “sõltuvuse” põhjuseks on samuti lihtsalt vajadus dopamiini järele, ütleb Michaels Forbesi artikli lõpetuseks. (Rahvusvahelisel kliimakonverentsil võeti täna varahommikuks vastu kauaoodatud globaalse soojenemise aruanne, mis kinnitab protsessi inimtekkelist iseloomu ja ennustab, et sajandi lõpuks tõuseb maakera keskmine temperatuur vähemalt 0,3 kraadi. – Toim.)

Allikad: Forbes, NY Times, PR Newswire

Foto: getsmartaboutdrugs.com

Toimetas Doris Helina Fjuk