Nisutoodete tarbimisest tulenevad terviseprobleemid on tänapäeval aina laiemalt levinud. Ühelt poolt peetakse seda välja mõeldud moehaiguseks, teiselt poolt tunnistavad väga paljud nisutoodetest loobunud inimesed, et nende pere kehaline ja vaimne tervis on paranenud peale nisu sisaldavatest toodetest loobumist. Samas on nii mõnigi nisugluteenile tundlik inimene kogenud, et vahel järgneb tervilja tarbimisele kohene tugev reaktsioon ja mõni teine kord ei pruugi see üldse nii olla. Millest see erinevus tuleneda võib?

Kõigi gluteeni sisaldavate teraviljade, kuid eeskätt nisu tarbimisel on paljud inimesed märganud, et ühes paigas maailmas võib nisutoodete tarbimine tundlikule seedesüsteemile põhjustada suuri ebamugavusi ning mõnes teises riigis ei pruugi keha reaktsioon olla pooltki nii tõsine. On pakutud, et võib-olla on nisu mingites piirkondades siiski geneetiliselt muundatud, kuid seda infot ei ole avalikustatud. Samuti on ühe vastusena oletatud, et erinevad nisusordid mõjuvad inimese kehale erinevalt.  Siiski jääb küsimus, miks on talumatus nisu ja üldisemalt teraviljagluteeni suhtes nii plahvatuslikult suurenenud just viimase paarikümne aasta jooksul?

Mitmed teadlased usuvad, et n-ö moehaiguste leviku laienemises ei ole niipalju süüdi teravili ise, kuivõrd hoopis nende koristamisel kasutatavad põllumajanduskemikaalid – eeskätt glüfosaat, aktiivaine nime RoundUp kandvas taimekaitsevahendis, mille kasutamine on viimase 40 aasta jooksul märkimisväärselt suurenenud.

Massachusetts’i tehnoloogiainstituudi (Massachusetts Institute of Technology, MIT) vanemteadlane Dr Stephanie Seneff on leidnud, et glüfosaadi kasutamise levik on tugevas korrelatsioonis tsöliaakia ja gluteenitalumatuse levikuga. 2013. aastal dr Anthony Samseli ja dr Stephanie Seneffi poolt avaldatud teadustöös kirjutatakse, et „Glüfosaadiga kokkupuute tõttu tekkinud soolestiku düsbioos mängib olulist rolli tsöliaakia välja arenemisel. Seoses tsöliaakiaga on häirunud mitmed tsütokroomi (CYP) ensüümid ning me näitame, et glüfosaadi puhul teada toime taimedes tsütokroomi ensüümi alla surumisel selgitab veenvalt sedasama toimet inimestel.“

Glüfosaadi kasutamise tõus Ameerika Ühendriikides

Teadusajakirjas Environmental Sciences Europe (eesti k. Euroopa  Keskkonnateadused) avaldatud artiklis „Herbitsiid glüfosaadi kasutamise trendid USAs ja globaalselt“ kirjutab autor Charles M. Benbrook, et 1990-ndate keskpaigast on põldudele pritsitava glüfosaadi kogused oluliselt suurenenud. Benbrook kirjutab, et „Alates 1974 aastast on USAs kasutatud üle 1,6 miljardi kilogrammi glüfosaati aktiivainena, mis moodustab 19% hinnanguliselt globaalselt kasutatud glüfosaadi hulgast (8,6 miljardit kilogrammi). Globaalselt on glüfosaadi kasutamine suurenenud pea viieteistkordselt alates sellest ajast, kui aastal 1996 võeti kasutusele glüfosaadi osas vastupidavad nn „Roundup-ready“ geneetiliselt muundatud taimesordid.
Kaks kolmandikku kogu glüfosaadist, mis on kasutatud vahemikus 1974-2014, on pritsitud kõigest  viimase kümne aasta jooksul. Aastal 2014 pritsisid farmerid glüfosaati USA põldudele ligikaudu 1kg hektari kohta ning mujal maailmas oli selleks koguseks 0.53kg hektari kohta.

Glüfosaadi kasutamine mitte-geenmuundatud nisu kasvatamisel

Glüfosaati kasutatakse Roundup herbitsiidi näol väga sagedasti geenmuundatud maisi, sojaubade ja puuvilla kasvatamisel. Vähem on kajastust leidnud aga asjaolu, et seda kasutatakse ka tavalise, mitte geenmuundatud nisu kasvatamisel.  See tava on nii laialt levinud, et glüfosaadiga töödeldavatest põllukultuuridest on nisu kolmandal kohal.

USA riikliku põllumajandusstatistika andmete põhjal kulutati aastal 1990 USA-s nisupõldudel ära ligikaudu 225 000 kilogrammi glüfosaati. Aastaks 2014 oli see hulk suurenenud 35 korda, ulatudes 8 miljoni kilogrammini aastas. Võrdluseks, samal aastal kulus ligi 32 miljonit kilogrammi glüfosaati maisipõldudel ning veidi enam kui 55 miljonit kilogrammi sojapõldudel.  2012. aastal viidi USA-s riikliku põllumajandusstatistikaameti poolt läbi küsitlus nisukasvatajate hulgas mille tulemuste kohaselt töödeldi 61% kasvatatavast talinisust, 99% durumnisust ning 97% kevadnisust herbitsiididega. Kõige enam kasutati glüfosaati durumnisu kasvatajate poolt.

Nisu kuivatamine

Tekib küsimus – miks töödeldakse nisu glüfosaadiga, kuigi tegemist ei ole geenmuundatud põllukultuuriga? Sama küsimuse esitas ka dr Stephanie Seneff, uurides tsöliaakia ja glüfosaadi seoseid.

Nisukoristuse protsess USA-s näeb ette seda, et enne kombainide põllule saatmist pritsitakse sinna ohtralt Roundup’i, kuivatades ja surmates taime ning lihtsutades sel moel kombainide jaoks lõikustööd. Teiseks vabastab taim enam seemneid, kui sellel on olnud kokkupuude surmavalt toksilise kemikaaliga. See aga suurendab kokkuvõttes saagikust.

Sellise viljakoristusprotsessi tagajärjeks on aga see, et glüfosaadi jäägid sisalduvad moodsa lääne toidu kõige tavapärasemas koostisaines – nisus. Kas võib olla, et see vilja keemilise kuivatamise tava hävitab ka meie soolestiku funktsioneerimist? Dr Seneff usub, et see just nii on, kommenteerides: „Ma lihtsalt ei mõista kuidas USA valitsus keeldub tunnistamast, et me sisuliselt mürgitame ja tapame aeglaselt oma rahvast.“

Lõikuseelset kuivatamist Roundup’i või teiste herbitsiidide abil soovitati nisu ja odra koristusel juba 1980-ndate aastate alguses. Viimase 15 aasta jooksul on see saanud USAs tavapäraseks, et 7-10 päeva enne koristust pritsitakse saak Roundup’iga üle. Lisaks taime kuivatamisele see ka kiirendab saagi valmimist, eriti kohtadel, mis on ülejäänud põlluga võrreldes veidi aeglasemalt küpsenud. Huvitav on asjaolu, et õlletööstuse jaoks kasutatava odra, läätsede ja herneste puhul ei ole lõikuseelne keemiline kuivatamine lubatud. Nisu puhul on see aga aktsepteeritud tava.

Glüfosaat mõjutab inimese tervist soolestiku mikrofloora kaudu

Keemiline kuivatamine ei ole vaid USA probleem. Suurbritannia toidustandardite amet (Food Standards Agency) on teada andnud, et leivast leitakse sageli glüfosaadi jääke. Mitmed Euroopa riigid on hakanud glüfosaadi ohtlikkusele rohkem tähelepanu pöörama. Näiteks Hollandis on Roundup’i kasutamine keelatud, suure tõenäosusega keelatakse see ka Prantsusmaal. Glüfosaadi kasutamine põldudel lõikuse eel võib küll olla teravilja kasvataja jaoks kasumlik, kuid tarbija tervisele on see hävitava toimega. Kuigi herbitsiidide tootjad väidavad, et tegemist on inimesele väga vähetoksilise ainega, on teadusartikleid, mis tõestavad selgelt vastupidist. Dr Anthony Samseli ja dr Stephanie Seneffi teadustöös tuuakse välja mehhanismid, kuidas glüfosaat mõjutab imetajate füsioloogiat. Glüfosaat inhibeerib soolestiku mikrofloora poolt toodetavaid tsütokroomi ensüüme, mis mängivad olulist rolli paljude inimese bioloogia jaoks võõraste ainete kahjutuks tegemisel kehas.

Kasulik seedimise mikrofloora on inimese tervise säilimisel kriitilise tähtsusega. Need sõbralikud bakterid soodustavad seedimist, aitavad säilitada sooleseina õige struktuuri , sünteesivad vitamiine ja tagavad meie immuunsüsteemi toimimise. Kui soolestiku mikrofloora saab kahjustatud, siis suureneb soole seina läbilaskvus ning toiduosakesed satuvad verre vales kohas või valel ajal. See toob kaasa autoimmuunreaktsiooni, mis võib omakorda väljenduda erinevate autoimmuunhaiguste sümptomitena.

Glüfosaadi mõju ei avaldu kiire mürgistusena vaid aeglase ja salakavala põletikulise reaktsioonina keha kudedes. See pikaajaline alaäge põletik võib väljenduda erinevates vormides, millest paljusid on seostatud just moodsa elustiili ja toiduvalikuga. Näiteks seedimisprobleemid, ülekaalulisus, diabeet, südamehaigused, vaimse tervise häired, viljatusprobleemid, vähk ning mitmed närvisüsteemi mõjutavad kroonilise loomuga haigused.

Ka Eestis elades tasub kaaluda nisutoodete vähendamist oma toidus või lausa neist loobumist. Suur osa nisutooteid on imporditud või valmistatud imporditud toorainest seega on praktiliselt võimatu mitte-maheda teravilja puhul teada, kas see sisaldab glüfosaadi jääke, või mitte. Isegi juhul, kui nisutoodete tarbimine ei põhjusta sul enesele teadaolevalt mingeid vastureaktsioone, tasub eelistada teisi teravilju, tarbida vaid maheteraviljast tooteid või vähendada üldiselt teravilja hulka toidus. Võib juhtuda, et nisust loobumine aitab taanduda terviseprobleemidel, millel pealtnäha nisu tarbimisega igasugune seos puudub.

Allikas: Ökoapteek Eliksiir

Kasutatud materjalid: Waking Times, Real Farmacy, MDPI

Foto: naturalhealth365.com

Toimetas Katrin Suik