Foto: Thiago Matos/ pexels.com

Neid ravimeid on seostatud liiklusraevu, patoloogilise hasartmängusõltuvuse ja keerukate pettustega. Mõned neist muudavad meid vähem neurootiliseks, teised aga võivad kujundada meie sotsiaalseid suhteid. Paljud tavalised ravimid ei mõjuta mitte ainult meie keha, vaid ka aju. Miks? Ja kas pakenditel peaks olema ka sellekohaseid hoiatusi?

“Patsient number viis” oli viiekümnendates eluaastates meesterahvas, kelle jaoks üks arstivisiit muutis kogu elu.

Tal oli diabeet ja ta oli end kirja pannud uuringule, saamaks teada, kas statiini (üht tüüpi kolesterooli alandava ravimi) võtmine võib selle vastu aidata. Varsti pärast raviga alustamist hakkas ta naine märkama negatiivset muutust mehe iseloomus. Muidu mõistlik mees läks järsku ajuti plahvatuslikult vihaseks ja ühtäkki hakkas temas ilmnema liiklusraevutsemise märke. Ühe sellise episoodi ajal hoiatas mees oma perekonda, et nood temast hoiduksid. Ta kartis, et kogu pere võib tema pärast haiglasse sattuda.

Hirmust võimalike tagajärgede ees lõpetas “patsient number viis” autojuhtimise. Isegi kaasreisijana olid ta vihapursked nii hullud, et ta naine pidi vahepeal poole sõidu pealt koju tagasi pöörduma. Siis jättis naine oma mehe üksinda telekat vaatama ja maha rahunema, endal aina süvenemas hirm omaenda ohutuse pärast.

Ühel päeval tabas meest ilmutus. “Ta tõdes, et need probleemid said alguse sellest, kui ta sellesse uuringusse registreerus,” ütleb Beatrice Golomb, kes juhib San Diegos asuvat California ülikooli uurimisrühma. Ärevusega pöördus mees koos naisega uuringu läbiviijate poole. “Uuringu korraldajad olid väga vaenulikud. Nad ütlesid, et neid ravimeid ja raevu ei saa omavahel seostada ning et ta peab jätkama ravimite võtmist ja uuringusse edasi jääma,” rääkis Golomb. Selleks ajaks oli patsient nii isepäine, et ignoreeris kindlameelselt arstide nõuandeid. “Ta vandus, tormas kabinetist välja ja lõpetas kohe ka ravimite tarvitamise,” rääkis naine. Kaks nädalat hiljem oli mehe isiksus taastunud.

Paljudel nii hästi ei läinud. Aastate jooksul on Golomb kogunud patsientidelt lugusid üle kogu Ameerika Ühendriikide. Nende seas on lugusid purunenud abieludest, hävitatud karjäärist ja üllatavalt paljudest meestest, kes on olnund hirmuäratavalt lähedal oma naiste mõrvamisele. Peaaegu kõigi nende juhtumite puhul hakkasid patsientidel sümptomid tekkima siis, kui nad hakkasid tarvitama statiine ning kadusid kiiresti, kui nad lakkasid neid võtmast. Üks mees kordas seda tsüklit viis korda, enne kui toimuvast aru sai.

Golombi sõnul on see tüüpiline. Tema kogemus näitab, et enamik patsiente on jännis isegi oma käitumises tekkinud muutuste äratundmisega, rääkimata nende muutuste seostamisest ravimitega. Mõnel juhul saabub arusaam liiga hilja: teadlasega võtsid ühendust ka paljude endalt elu võtnud inimeste (sh rahvusvaheliselt tunnustatud teadlase ja juriidilise väljaande endise toimetaja) perekonnad.

Tavalised ravimid võivad mõjuda nagu psühhedeelikumid

Me kõik teame psühhedeelsete ravimite (ehk psühhedeelikumide) meelt mõjutavaid omadusi, kuid selgub, et ka tavalised ravimid võivad olla sarnase mõjuga. Aina rohkem koguneb tõendeid selle kohta, et nii paratsetamooli, antihistamiinikumide, statiinide, astmaravimite ja antidepressantide võime on muuta meid impulsiivseks, raevukaks või rahutuks ning vähendada empaatiat võõraste suhtes. Need võivad isegi manipuleerida inimeste isiksuse põhiaspektidega ning mõjutada seda, kui neurootilised me oleme. Enamiku inimeste puhul on need muutused vaevutajutavad, kuid mõnel juhul võib ravimite mõju inimesele olla dramaatiline.