Avaldame katkendi suurepärasest sissejuhatusest vaktsineerimise maailma ehk raamatust, mida iga praegune või tulevane lapsevanem peaks lugema: “Vaktsineerimata – miks üha enam vanemaid valivad oma lastele loomuliku immuunsuse”. Olles ise olnud varem vaktsiinide pooldaja, juhib autor Forrest Maready lugejat käekõrval läbi vaktsiinide ja nakkushaiguste ajaloo, püstitades küsimusi ja pöörates tähelepanu teaduspõhisele infole, millest meedia ja arstid vaikivad.

Kes need vaktsineerimisvastased sellised on? Miks on nad vaktsineerimise vastu, kui vaktsiinid on ometi kasulikud, ohutud ja äärmiselt vajalikud? Kas ilma vaktsiinideta tuleksid tagasi sellised haigused nagu lastehalvatus ja rõuged? Aga kuidas on leetrite ja läkaköhaga? Kas vaktsiinid sisaldavad elavhõbedat ja alumiiniumit ning miks on seda oluline teada? Aga karjaimmuunsus? Mis siis, kui vaktsineeritute määr langeb alla kriitilise piiri? Kuid mu arst ütles, et vaktsiinid on täiesti ohutud? Mina ja mu õed-vennad on vaktsineeritud ja meiega pole midagi juhtunud!

Vastused neile ja paljudele teistele küsimustele ning sisutiheda lühiülevaate vaktsiinide ja nakkushaiguste lähiajaloost leiategi raamatust.

Kõikemuutev tabel

Kui hakkasin vaktsiinide kohta rohkem uurima, avastasin suurima üllatuse enda jaoks raamatust “Dissolving Illusions”. Ma ei unusta kunagi enda peas tekkinud segadust, mida seal toodud tabel tekitas. Kogu elu olin kuulnud, et vaktsiinid päästsid inimkonna kohutavatest haigustest nagu rõuged ja lastehalvatus. Enne vaktsiine põhjustasid need haigused massilist surma ja laastasid meie maad. Ent pärast vaktsiinide leiutamist kadusid need lastehaigused, mis olid inimkonna arvukust juba sajandeid vähendanud, vaat et üleöö.

Siin on see tabel, mis muutis minu jaoks kõike.

See näitas, kui paljud inimesed surid viimase 150 aasta jooksul erinevatesse haigustesse. Ma ei suutnud uskuda, millele see viitas: iga haigus muutus vähem surmavaks täpselt samal ajal. Ent mis mind täiesti pahviks lõi: ühel neist haigustest polnud isegi vaktsiini. Aga polnud mingit vahet, suremus neisse haigustesse langes sünkroonis. Mõtlesin, et üks kahest: kas tabelis toodud andmed valetavad või on mulle räägitud valesid. Tabeli andmed algavad 1838. aastast, seega on mõnes kohas andmelüngad, kuid üldiselt on näha, et viie haiguse levik liikus sujuvalt allapoole juba enne, kui vaktsiinid leiutati. Mõtlesin, et autorid kasutasid ilmselt mingit statistilist trikki, et kujutada surmade arvu endale soovitud viisil, kuid pärast põhjalikku uurimistööd mõistsin, et tabelis on kasutatud riiklikke andmebaase ja surmade arv on toodud 100 000 elaniku kohta.

Eriti šokeeriv oli minu jaoks aga läkaköha. Sellesse suremus oli praktiliselt null enne, kui vaktsiin üldse leiutati.

Sama lugu oli ka leetritega. Need on kaks haigust, mille vastu me ka tänapäeval lapsi vaktsineerime, ja suremus neisse langes nulli juba enne vaktsiini. Seejärel oli raamatus esitatud tabel viienda haiguse – sarlakite kohta.

Sarlakid erinevad teistest haigustest, kuna nende vastu ei loodudki kunagi vaktsiini. Nii nagu teisedki haigused, muutus ka see viimase 150 aasta jooksul vähem surmavaks, kuigi erinevalt teistest polnud selle vastu ühtki vaktsiini. Suremus neisse haigustesse – lisaks paljudesse teistesse, mille vastu polnud vaktsiini – langes sarnaselt.

Ma olin üles kasvanud teadmisega, et rõugete vaktsiin likvideeris rõuged ja lastehalvatuse vaktsiin päästis lapsed halvatusest, seega eeldasin, et teistel haigustel on sarnane trajektoor: kohutavad surmad enne vaktsiini leiutamist ja seejärel suremuse langemine. Kuidas on võimalik, et need haigused muutusid vähem surmavaks juba enne vaktsiini – või isegi ilma selleta?

Tuli välja, et inimesed hakkasid aru saama, kuidas haigus levis. Kui keegi haigestus nakkushaigusse, suutsid võimuesindajad kontrolli saavutada, isoleerides haige ja hoides teda teistest eemal. See tähendas, et oli vähem haiguspuhanguid. Samuti paranes toiduohutus, hügieen ja kanalisatsioon, mis tähendas, et kõik tervisemured, mis 1800ndatel inimesi saatsid, kadusid.

Ent peamine põhjus oli minu jaoks kõige šokeerivam. 1800–1900ndatel aastatel oli meditsiiniline abi niivõrd kohutav, et see tappis rohkem inimesi kui päästis. Inimesed hakkasid aru saama, et arseen ja elavhõbe polnud ilmselt parimad ravivahendid, mida imikutele ja haigetele anda. Metallidest kui meditsiinilistest ravivahenditest eemaldumine aitas päästa paljusid haigeid. Tänu elamistingimuste ja meditsiinilise abi paranemisele muutusid haigused, mis toona tapsid tuhandeid inimesi, ebaolulisteks nakkusteks, mida keegi ei kartnud enne, kui nende vastu leiutati vaktsiinid.

Sel hetkel sain aru, et pean vist mõnes osas ümber mõtlema. Olin kuulnud lugusid lapsevanematelt, kelle lastel tekkis kohe pärast vaktsineerimist autism, ja teadsin, et mõnikord harva esineb ühel või teisel kõrvalmõjusid. Ent kui haigused kedagi enam ei tapa, siis kui halvad on vaktsiinide kõrvalmõjud? Kui tihti neid tegelikult esineb? Kas hällisurm ehk imiku äkksurma sündroom tähendab ikka seda, et beebi sureb ilma igasuguse põhjuseta? Kas toiduallergiad võivad olla tingitud mõnest vaktsiini koostisosast, nagu osa inimesi arvab? Kõikjal, kuhu vaatasin, polnud enam tegemist sama looga, mida olin kuulnud nii lapsena kui ka täiskasvanu ja lapsevanemana.

Vaadake tabelit ja otsustage ise – kas tabel valetab või paranes inimeste tervis tõepoolest tänu meditsiinilise abi, toitumise ja kanalisatsiooni paranemisele? Kui nii, siis peaks see panema teid mõtlema, kas kõik ülejäänud info, mida teile on varem vaktsiinide kohta räägitud, on ikka päris tõsi.

Forrest Maready

Allikas: Forrest Maready “Vaktsineerimata – miks üha enam vanemaid valivad oma lastele loomuliku immuunsuse” (VLVÜ, 2019)

Fotod: VLVÜ