Foto: JerzyGorecki / pixabay.com

Enamik meist on kuulnud mõistet “karjaimmuunsus” pea iga kord, kui jutuks tuleb vaktsineerimine. Lihtsamalt öeldes tähendab karjaimmuunsus seda, et kui 95% populatsioonist on mingi haiguse vastu saanud vaktsineerimise kaudu immuunsuse, on “haiguse levitajaid” (vaktsineerimiseks liiga noored või immuunpuudulikkusega inimesed, keda ei saa vaktsineerida) piisavalt vähe selleks, et “karja” ohustada. Pealtnäha kõlab see täiesti adekvaatse mõistena, kuid lähemal vaatlusel tuleks arvesse võtta paari asjaolu.

Loe ka: Eesti koroonaterroristid muudavad juttu: loomulik immuunsus ületab Covid-19 vastase vaktsineerimise oma.

Karjaimmuunsuse mantra

Me kuuleme karjaimmuunsuse olulisusest läbi kõikvõimalike infoallikate. Tegemist on kuuma teemaga, sest haiguste eest kaitsmine puudutab meid kõiki. Seetõttu on vaktsineerimisest keeldujad sageli number üks rahvavaenlased, kuna arvatakse, et nemad ongi kurjajuured, kes vastutavad karjaimmuunsuse lagunemise pärast. Kuuleme süüdistusi stiilis “vaktsineerimata lambad elavad teiste arvelt” ning vihased kodanikud näitavad sõrmega ning ründavad verbaalselt neid, kes on nende arvates peast lollid ning “mingi autismihirmu” pärast panevad ohtu terve populatsiooni. “Tänu vaktsiinidele ei pea me tänapäeval maadlema nende haigustega, millega seisid silmitsi kõik varasemad põlvkonnad, küsige oma vanaema käest. Üldsegi sul veab, et su vanaema omal ajal leetritesse ei surnud! Küsi temalt, kas me tahame jälle poliomüeliiti põdeda ja lapsi “raudkopsudesse” paigutada?!”

Sellised väljaütlemised ja reaktsioonid on loomulikud kui piirduda riiklikult heaks kiidetud kanalite poolt serveeritud infoga, mida tõsimeeli pasundatakse nii telekas, internetis kui ajalehtedes. Inimestes tekib hirm. Ja hirm ning soov iseend, oma lapsi ja ühiskonna nõrgemaid kaitsta tekitab meelehärmi, sest arvatakse, et vaktsiinidest keeldujad on vastutustundetud. Vastasseis ja vaidlused püsivad harva viisakad ja neutraalsed, mistõttu ongi oluline vaadelda karjaimmuunsuse mõistet lähemalt, sest paljud süüdistused ei baseeru tegelikel faktidel.

Me kipume arvama, et kuna inimestele on vaktsiine manustatud juba 1800 aastate lõpust, ei tasu arstide ja teadlaste teadmistes kahelda. Paljud tunnevad kergendust selle üle, et on sattunud elama ajajärku, mil vaktsiinide ja meditsiini arenguga on maailmast kõrvaldatud või kontrolli alla saadud mitmed hirmsad haigused, millega varasemad põlvkonnad võitlema pidid ja millele paljud ka elu kaotasid. Me mõtleme harva sellele, et tegelikult on inimkond enesele teadmata olnud katsejänese rollis ning nüüdki ignoreerime vaktsiinikahjustuste ja vaktsiinide ebatõhususe kohta ilmuvaid massilisi raporteid ja tõendeid (enamasti nendest lihtsalt ei räägita). Need, kes seda näevad ning julgevad status quo vastu astuda ja rääkida ka mündi teisest poolest, naeruvääristatakse ning liigitatakse kergemeelsete hulka, soovitusega fooliummütsi all edasi eksisteerida.

Kas karjaimmuunsus eksisteerib? Absoluutselt.

Kuid asi on selles, et ei eksisteeri karjaimmuunsust läbi vaktsineerimise. Kaitsepookimise kaudu saavutatud karjaimmuunsuse teooria kasvas tegelikult välja dokumenteeritud tõendite põhjal, mis puudutavad naturaalset pärast haiguse põdemist tekkinud immuunsust. “Ohutum” kokkupuude haigustega vaktsineerimise teel on küll teoorias hea viis panna immuunsüsteem tööle nii, et see tekitaks kaitse haiguse vastu. Aga kas olete kunagi kuulnud ütlust “kui see tundub liiga hea, et olla tõsi, siis see tõenäoliselt ongi?”. Me saame naha või keele alla süütu vaktsiinisutsaka ning ei pea iialgi muretsema vastiku haigusega võitlemise pärast. Loendamatu arv säästetud ja päästetud elusid. Reaalses elus see muinasjutuline versioon päris nii ei toimi. Selle asemel, et “kaitsta karja nõrgemaid liikmeid”, muudame lihtsalt haigusele vastuvõtlike inimeste sihtgruppe.

Kust tuli see maagiline 95%, mida aetakse taga selleks, et karjaimmuunsus toimiks? See tekkis 1930ndatel aastatel, kui Johns Hopkinsi ülikoolis tegutsenud Arthur Hedrich avastas, et pärast seda kui 55% Baltimore’i populatsioonist oli külge saanud leetrid (ning nende läbipõdemise kaudu immuunsuse saavutanud), oli ülejäänud populatsioon leetrite eest kaitstud. Seega kuulutas US Public Health Service 1966. aasta novembris välja massvaktsineerimise programmi eesmärgiga kaitsepookida vähemalt 55% rahvastikust ning seeläbi leetrid 1967. aastaks USA-s seljatada.

Probleem oli selles, et plaan ei töötanud praktikas sama hästi kui paberil. Olgugi, et saavutati 55% vaktsineeritute tase, ei olnud leetrid 1967. aastaks kuhugi kadunud (see oli esimene vihje selle kohta, et naturaalne immuunsus on vaktsiinist saadud immuunsusest palju efektiivsem). Protsenti otsustati tõsta ja proovida 70-75% vaktsineeritutega sama tulemust püüda. Kui see läbi kukkus, tõsteti protsenti 80% peale. Siis 83%. Seejärel 85%. 2001. aastal 90%. Hetkel oleme 95% peal ja mitmed uuringud näitavad, et oleks vaja 100% (tuletame meelde juttu sellest, et kaitseme karjaimmuunsusega neid, kes vaktsineerimist ei tolereeri).

Kas Hedrich siis eksis? Või on naturaalsel immuunsusel, mis tekib haiguse läbipõdemisel, ja vaktsiinist saadud immuunsusel mingi vahe? Dr Hedrich pani tähele, et 95% linnalastest olid 15. eluaastaks enamasti leetrid läbi põdenud. Enne kui leetrivaktsiin kasutusele tuli, käisid leetripuhangud tsüklitega üle iga 2-3 aasta tagant. Nii et 95% rahvastikust oli 15. eluaastaks harilikult juba haiguse vastu immuunne (uuring).

Sel ajal töötasid teadlased põhimõttega, et üks vaktsiin tagab eluaegse immuunsuse ning tõepoolest näeme, et enamik haigusi, mille vastu vaktsineeritakse, enam nii sageli ei esine. Sealt ka järeldus, et vaktsiinid toimivad. Tundub loogiline, eks ole? Tegelikult on üle 70 aasta arstid eeldanud, et vaktsiinist saadud immuunsus on eluaegne. Mitte keegi ei saanud tol ajal kordussüste ehk “boostereid”. Alles hiljem avastati, et vaktsiinikaitse kestab ainult 2-10 aastat. Seega ei olnud lapsena vaktsiini saanud inimestel täiskasvanuna enam immuunsust.