Novembris 2013 andis Rootsi veebiraadiole Red Ice Radio intervjuu Šveitsis elav homöopaat Andreas Bachmair, kes asutas vaktsineerimise ohtudest teavitamiseks veebilehe vaccineinjury.info. Ta on raamatu “Vaccine Free – 111 Stories of Unvaccinated Children” (Vaktsiinivabad – 111 lugu vaktsineerimata lastest) autor. See põhineb tema ulatuslikule vaktsineerimata ja vaktsineeritud laste tervisliku seisundi uuringule, milles osales ligi 17 500 inimest.

Ohtlikud lisaained vaktsiinides

Bachmairi sõnul ei ole vaktsiinis ohtlik mitte viirus ise, vaid vaktsiini lisaained nagu alumiinium ja elavhõbe – viimast kasutatakse siiani osades vaktsiinides. Kuna alumiinium on väga reaktiivne, lisatakse seda vaktsiinile, et tekitada inimorganismis immuunsuse reaktsiooni, sest ainuüksi viirus seda ei tekita. Paraku meie kehas olevad valgeverelibled ei tea, mida alumiiniumiga teha. Osa inimesi suudab sellest vabaneda, teiste kehadesse jääb alumiinium aga alles, tekitades ohtlikke põletikke ka vastsündinute ajus.

Alumiinium talletub kehas erinevatesse kohtadesse ja vastavalt sellele on ka sümptomid erinevad – need võivad olla neuroloogilised, kuna alumiinium on neurotoksiin, või autoimmuunsed ja allergilised. Immuunsüsteem on meie organismile väga oluline, tootes vajadusel antikehasid ja aidates haigustekitajatega võidelda. Vaktsiini toimimist saab kontrollida antikehade taseme mõõtmisega. Loomulikult oleneb palju ka inimese geneetikast, sest osa inimesi on alumiiniumile ja toksilistele ainetele vastupidavamad kui teised.

Laste vaktsiinisüstid sisaldavad sama palju lisaaineid kui täiskasvanute vaktsiinid, kuid neis on rohkem viiruse antigeene, sest muidu ei pruugi vaktsiin lastel toimida. Alumiiniumi maksimaalne suukaudne lubatud kogus on 1 mg päevas, millest imendub organismi vaid 0,1%, kuid süstimisel võib imendumine olla täielik. Tavalises teetanusesüstis on 0,5–1,5 mg alumiiniumi ja näiteks USA-s tehakse palju üksikuid vaktsiinisüste, mitte kombineeritud süste, mis tähendab seda, et vaktsiiniga võidakse süstida kuni 5 mg alumiiniumit. See võib tekitada ägedaid reaktsioone ja hiljem kroonilisi haigusi, mida üldjuhul ei seostata enam vaktsineerimisega.

Vaktsineerimata laste terviseuuring

Bachmair alustas laste terviseuuringuga kaks aastat tagasi, küsitledes ligikaudu 17 500 inimest erinevatest riikidest seoses nende vaktsineerimata ja vaktsineeritud laste tervisega. Uuringu eesmärk oli välja selgitada, milline on vaktsineerimata laste tervis võrreldes vaktsineeritutega, sest sellist lihtsat uuringut ravimifirmad üldjuhul ei tee, kuna tulemus poleks neile soodne. Üldiselt survestatakse inimesi vaktsineerima hirmuga, rõhutades tagajärgi, mis võivad kaasneda lapse vaktsineerimata jätmisega.

Terviseuuringus osalenute lapsed olid keskmiselt 2–3-aastased ja uuringu tulemused on avalikult kättesaadavad Bachmairi kodulehel. Nagu eelnevalt öeldud, loetakse vaktsineerimist edukaks, kui immuunsüsteemi reaktsioonist tulenevate antikehade hulk veres tõuseb, kuid see ei garanteeri kõrvalnähtude mittetekkimist. Harilikult kasutatakse vaktsiiniuuringute platseebogrupis naatriumkloriidi lahuse asemel ainult lisaaineid või vaktsiine, mida saab ka vaktsiini kontrollgrupp. Seetõttu ühtivad uuringutulemused tavaliselt mõlemal grupil, näidates, et vaktsiin on sama hästi talutav kui platseebo. Kuna asjakohaseid uuringuid teevad ainult vaktsiinitootjad ise, selgitab see ka sobiva tulemusega uuringuid.

Mõningatel juhtudel tehakse pärast vaktsiini turustamist jälgimisuuringud, kus otsitakse üles kõrvalnähtude all kannatajad ning kogutakse infot haiguste ja sümptomite kohta. Seda tehakse aga juba mõne nädala jooksul pärast vaktsiini saamist ja hilisemate kõrvalnähtude puhul tuleb inimesel endal tõestada, et sellel on seos vaktsineerimisega.

Kõrvalnähtude tekkimisel süüdistuse esitamine

Kui vaktsiin tekitab tervisekahjustusi, siis saab süüdistuse esitada tootjale, juhul kui vaktsiinikahjustus tekkis vaktsiinist, mida soovitas riik, siis vastutav riik. Üldjuhul kestavad sellised kohtuasjad väga pikka aega ja kannatanul on neid võita väga keeruline. Vaktsiinikahjustuse tõestamiseks on vaja eksperti, kes hindab tervisekahjustusi ja inimesi, kellel on tekkinud samasugused terviseprobleemid. Paraku on raske leida sõltumatut eksperti, sest enamik selle ala spetsialistidest töötab ravimiettevõtete heaks.

Pärast viimastel aastatel tehtud linnu- ja seagripi vaktsineerimisi on paljudes riikides levinud juhtumid, kus vaktsineeritutel tekkisid kõikvõimalikud kõrvalnähud. Autoimmuunsushaigusi põdesid peamiselt need, kellele seagripiepideemia ajal süstiti Pandemrixi-nimelist vaktsiini. See sisaldab õlitaolist ainet skvaleeni, mis toimib alumiiniumiga sarnaselt. See tekitas Rootsis mitmeid narkolepsia juhtumeid, kuid inimesed kannatasid ka teiste autoimmuunsushaiguste käes, lisaks teatati kroonilistest haigustest nagu fibromüalgia.

Vaktsineerimine ei paranda tegelikku olukorda

Üldlevinud arvamus on, et vaktsineerimine on ainus moodus säästa end teatud haigustest, kuid haigustel ja nende levimisel on vähe pistmist vaktsiinidega, pigem on asi meie elukorralduses ja hügieenis. Näiteks teetanusse haigestumine on vähenenud pigem tänu tänapäevasele haavaravile, ütleb Bachmair.

Samuti tekitab puhta vee, toidu ja kanalisatsioonisüsteemi puudumine vähearenenud riikides viiruseepideemiaid. Vaktsiin on kui kõrvalnähtude ravim, mitte keskendumine tegelike põhjuste ravimisele, milleks on maailmas lokkav vaesus. Teine põhjus on see, et läänelik ravimitööstus lõikab inimeste haigustelt kasu, propageerides pigem ravimeid, mitte tervislikke eluviise. Kui poliitikud investeeriks raha õigesse kohta, siis kaoksid siit planeedilt viirusepuhangute põhjused ning vaktsineerimine ei oleks enam nii võimas äriprojekt.

Kuula saadet siit.

Andreas Bachmairi koduleht www.vaccineinjury.info.

Fotod: whale.to, ecx.images-amazon.com, cdn2.collective-evolution.com, static.guim.co.uk, lastresistance.com

Toimetas Laur Raudsoo