Foto: giselaatje / Pixabay 

“Pärast seda, kui oled kohtunud oma elu armastusega ja kõik läheb loogilist rada pidi, ilmuvad teie ellu lapsed. Tõelisel alfaisasel on nüüd tõesti viimane aeg ennast käsile võtta, sest sinu kari on suurem ja vajab veel rohkem hoolitsust. Kuidas sellega hakkama saada? On vaid üks soovitus: katsu olla natukenegi parem isa, kui sinu isa oli sulle. Isegi kui ta oli super mees, katsu ikka olla parem, sest kuskil oma sisemuses sa tead, mida oleksid tahtnud, et ta oleks teinud paremini. Just seda saad sa nüüd teha paremini oma lastele. Nii lihtne see ongi,” kirjutab Jesper Parve oma raamatus “Mees. Otse ja ausalt“.

Katkend ilmus Telegramis esmalt novembris 2017.

Isaks saamisega tuleks ära lõpetada suurem osa jamasid, millega oled siiamaani tegelenud. Kuidas seda teha? Minu jaoks toimib alati stiil, et kui tahan mingit ebameeldivat käitumismustrit muuta, asendan vana tegevuse targema ja asjalikuma vastu, sest muidu tekib selle koha peale loll auk ja selle vaba ajaga kiputakse vahel tegema veel suuremaid lollusi. Kui noore isana vahel õhtuti tunned, et lained hakkavad pea kohal kokku lööma ja käsi sirutub juba õlle või veinipudeli järele, et natukenegi lõõgastuda, jäta see vein. Selle asemel mine parem jalutama. Ära istu, hambad ristis, kannatades ja härmas õllepurki vahtides, kuna lubasid, et ei tee seda lahti.

Alkohol lahendab küll hetkelise mure ja aitab vahest lõõgastuda, aga enamasti kipub sellest liigutusest saama rutiin ja kogused hakkavad kasvama. Sel juhul annab see hoopis vastupidise efekti. Väsinud hommikud, närvilisus, ükskõiksus ja põnts rahakotile Näiteks minu jaoks oleneb isaduse kvaliteet ka sellest, kui värske ma olen. Kas ma puhkan ennast öösiti ja nädalavahetustel välja või kogun oma selga väsimust, mis ühel hetkel võib väljenduda täiesti põhjendamatu vihapurskena.

Kuradi kurat!!! Kassajärjekord kaubanduskeskuses on kakskümmend meetrit. Kuradi kurat!!! Kuulsa hõbepaju kännu juures on jälle ummik. Kuradi kurat!!! Laps hakkab jonnima ja nõuab autos keset juulikuud kuulamiseks jõululaule. Kuradi kurat!!! Koer leidis aiast oma junni ja nüüd püherdab seal sees nii, et ta pesemiseks kulub jälle pool õhtut.

Tuleb tuttav ette? Peaks olema täitsa tavalise eesti isa argipäev. Aga kas sellest vihastamisest ka midagi kasu on? Arvatavasti ei, sest koer vaatab mulle lolli näoga otsa, et mida sa röögid, korista siis mu sitt õigel ajal hoovist ära. Laps ei saa midagi aru, sest on ju ainult laps. Kassapidaja vaatab sellise näoga, et mida sa närvitsed, tule siis teisel ajal poodi. Ja ummikul on jumala ükskõik mu hilinemistest.

See on loomulik, et kui silme ees läheb mustaks, tunduvad teised süüdi olevat. Varem tundus mulle, et mind ajasid närvi olukorrad, mis ei olnud minu kontrolli all. Tegelikult on vastupidi. Enamus vihastamistest on mu enda tegemata töö, ettemõtlematus või millegi eeldamine. Siia otsa veel ka ajapuudus ja väsimus, mis samuti on mu enda probleem ja enda põhjustatud. Nii et tegelikult võin ainult enda peale kuri olla. Koos on korralik kompott, mis iga hetk võib plahvatada valel ajal vales kohas. Nüüd, kui sa oled isa, ei tohiks sellist asja enam juhtuda.

Laste tulekuga meie ellu on sageli vaja teha suuremaid elumuutusi. Kui meie poeg oli saanud kolmeseks, kirjutasin päevikusse järgnevad read:

Ma olen pikemat aega tundnud, et ma ei saa hingata
enam linnas. Rõhub, kõik rõhub. Nii möödasõitvad
trollid, me kodutänaval liiga kiiresti liikuvad autod,
ümberkaudsete tänavate kitsus, lärmakad hommikud,
igapäevased jalutuskäigud laste mänguväljakule, suurte
poodide pikad järjekorrad ja liiga palju inimesi. Mu
enda süütenöör on 5 cm pikkune. Kõik kuidagi toimub ja
liigub mulle liiga lähedal. Kitsas on. Silmapiir ei ole ka
kaugemal kui 15 meetrit, sest siis tuleb ette mõni maja,
auto või reklaam. Midagi peab muutuma. Kohe nüüd.

Nädal peale selle teksti kirjapanemist sain järsku meili, et see Kalamaja korter, kus elame, läheb müüki ja me peame otsima uue elamispaiga. Kõik toimus muidugi viisakalt ja anti aega ka uue kodu otsimiseks, kuid mina võtsin seda kui kauaoodatud märki ja otsustasime elukaaslasega, et lähme mujale kohe, enne kevadet.

Lausa naljakas, et kümne minutiga leidsin kinnisvaraportaalist koha, mis hakkas meile mõlemale meeldima. Justkui oleks oodanud meid. Helistasime maaklerile ja järgmine päev olime juba vaatamas. Andsime selsamal päeval ka oma jah-sõna meie uuele kodule Veskimöldres. Teisi elamispindu ei läinud vaatamagi. Kõik oli selge. Meie uue kodu lõhn oli õige, valgus oli õige, ümbruskond oli õige, inimesed ümberringi tundusid õiged.

Nädal läks ettevalmistusteks ja nüüd elame Tallinna piirist täpselt 12 meetri kaugusel ehk siis minu sõnade järgi maal. Praegu võin öelda, et see otsus oli minu viimaste aegade üks intelligentsemaid ja targemaid.

Muidugi oli alguses kahju toredatest Telliskivi kohvikutest ja hirm, et äkki ei ole nii kaugel kesklinnast midagi teha. Laupäeva-õhtused õlledegusteerimised sõpradega hipsterite õllebaarides on läbi, samuti hommikusöögid moekates trendikohvikutes, sest lihtsalt ei viitsi nii kaugele linna sõita. Aga rõõm lapse silmades, kui ta saab oma tõukekaga mööda väikseid teid sõita, ja rahu enda hinges on palju tähtsamad.

Tihti jääb mulje, et enamik eestlasi on õpetatud ette mõtlevateks pessimistideks. Alati kardetakse millegi lõppemist ja uuega alustamist. Enne kui üldse midagi tegema hakatakse, mõeldakse ette kümme sammu, ja kui ükski neist tundub kahtlane, jäetakse kõik pooleli. Eeldatakse, et muutustega seoses läheb elu kindlasti raskemaks ja halvemaks. Kuna mõeldakse ennast hirmust kangeks, ei saagi midagi huvitavat juhtuda. Kui sa aga julged mehena võtta vastu otsuseid, mis pikas perspektiivis on su perele kasulikud, siis sa ei saa kuidagi eksida.

/—/
“Kallis, mind nüüd pikemat aega ei ole.“

Kartsin seda lauset pikalt, kuid mingi hetk kuuleb neid sõnu iga mees. Mari sõitis aasta tagasi esimest korda viieks päevaks Rootsi messile ja ma pidin jääma esimest korda oma kohe-kohe kolmeseks saava pojaga pikemalt kahekesi. Ja mul polnud aimugi, kuidas me hakkama saame.

Seesmiselt olin tegelikult väga elevil, sest nüüd oli lõpuks võimalus aru saada, mis puust kutt tegelikult tehtud on. Tean, et poiss peab saama oma isaga ainult kahekesi ka olla, kuid sinnamaani olin seda natuke kartnud. Ma ei mõtle kahekesi olemist selliselt, et ema on teises toas või korraks tööl, vaid selliselt, et ema on nüüd mingiks ajaks mängust väljas ja ainuke, kelle poole pöörduda, on isa.

Ema lähedus muudab lapse kohe teistsuguseks. Poeg teab, et kui ema on kodus või koju tulemas, siis saab ta katsetada kõike, mis pähe tuleb, ja kui isaga ei peaks asjad sujuma, saab alati emme juurde minna ja temaga proovida. Ja siis uuesti isaga. Ja siis jälle emaga. Ja küll keegi varsti järele annab.

Esimesel kahel päeval suhtlesime nagu mees mehega, mitte nagu issi beebiga. Minu imestuseks avastasin, et see meeldis nii mulle kui ka pojale. Kahe päevaga kadusid jonnijutud, mis varem olid tekkinud enamasti multikate ja magusa mittesaamisega. Oma toast otsiti välja mänguasjad, mis ammu polnud kasutust leidnud, ja kuskilt ilmusid uued mängud, mida üksi suure keskendumisega mängiti. Autasuks nautisime mõlemad muidugi ka tõeliselt põrsana elamist – sõime otse pannilt, magasime lõuna ajal samade riietega, millega õues käisime, ja igapäevane koristamine oli viimane, millele mõtlesime.

Neljanda päeva hommikul tegi naise õde märkuse, et lapsel on ikka samad riided seljas, mis olid siis, kui mu elukaaslane reisile läks. Ausalt öeldes ei pööranud ma sellele pisiasjale tähelepanu, sest kutt ise oli ju super tubli ja rõõmus, ning miks teda siis ärritada riiete vahetamisega. Lisaks tiksub sellistel isa ja poja aegadel meestel peas ainult üks mõte: peaasi, et selleks ajaks, kui ema tagasi tuleb, on laps puhas, uued riided seljas ja tuba koristatud. Mis vahet sel on, kuidas me vahepeal elanud oleme.

Viienda päeva hommikuks olime saanud poisiga parimateks sõpradeks. Mul ei olnud vaja mitte midagi mitu korda korrutada ja enne magamaminekut ütles kutt lause, mis mul suu lahti ehmatas: “Issi, ma enam õhtuti magusat ei taha, muidu ma ei maga hästi.“ Olime oma eluga nii ära harjunud, et kartsin nüüd hoopis seda, et mis hakkab saama, kui ema koju tuleb.

Nii et, mehed, kui võimalust on, veetke oma poja või tütrega koos aega ka ainult kahekesi. Ja kohe pikemalt. Võtke võimalusel isegi nädal, millal olete vaid kahekesi. Luban, et hakkate oma lapsi hoopis uue pilguga nägema.

Jesper Parve

Allikas: Jesper Parve “Mees. Otse ja ausalt” (Pilgrim, 2017)

Foto: pilgrim.ee