Kui rääkida erivajadustega inimeste või eakate abistamisest, siis arvavad paljud ekslikult, et abistamine tähendab ööpäevaringset hooldamist, millega kaasnevad mitmed tüütud ülesanded. Need, kes on aga abivajajale käe ulatanud, teavad hästi, et abistamine on kasulik mõlemale poolele ja päris kindlasti ei saa seda nimetada kellegi hooldamiseks, ammugi veel tüütuks tegevuseks.

Kerstin Anneljas on abivajajaid ja abistajad ühendava portaali Helpificu vahendusel erinevatele abisoovidele vastanud nii mitu korda, et enam ei oskagi täpset arvu öelda. Naise sõnul hakkas ta Helpificut kasutama selleks, et anda oma panus ühiskonna muutmiseks. Kogemused, mis ta Helpificu kaudu on saanud, on olnud erinevad. “Peamiselt on need olnud seotud erivajaduste tundmaõppimisega ja vastavalt mure spetsiifikale olen mõistnud, missugune osa on see, mis neile inimestele muresid tekitab,” rääkis Kerstin. Ent üks ühine nimetaja on kõigil neil kordadel siiski olnud: nimelt on Kerstin mõistnud, et isikliku abistaja teenus või rahalised toetused on äärmiselt kasinad ja katavad heal juhul ära vaid abivajaja minimaalse vajaduse.

Lisaks sellele on kõik korrad õpetanud talle nii mõndagi ka iseenda kohta. “Olen õppinud oma toimetulekut kõrgemalt hindama ja märkama rohkem enda ümber olevaid erivajadustega inimesi ning ühtlasi on kadunud teadmatusest tingitud hirm tundmatu abivajaja poole pöörduda,” sõnas ta. Kerstin tõi näiteks olukorra, kus ta märkas toidupoes poissi, kel olid tema hinnangul autismispektrile viitavad käitumisjooned. “Ma ei tundnud erilist ebamugavust ja pöördusin tema poole, et uurida, kas ta on kellegagi koos poes. Lettide vahelt ilmus ta kaaslane peagi välja ja ma jõudsin poisile öelda, et ta iseteeninduspultidega veidi rahulikumalt tegutseks. Hiljem tuli ta mulle appi kaalumiskassa juures, et silte kleepida,” meenutas Kerstin, kes polnud varem küll autismispektriga inimestega kokku puutunud, ent tal oli ometi poissi lihtne mõista. Tema sõnul on kaks toredat tunnusjoont, mis ühendavad kõiki erivajadustega inimesi: nad on siirad ja otsekohesed. “Leian, et see lihtsustaks meie kõikide suhtlemist ja elulaadi, kui oleksime igapäevaselt pisut avatumad ja otsekohesemad,” nentis ta.

Kerstini sõnul pole ta kordagi Helpificus abisoovidele vastates tundnud, et läheb kellegi isiklikuks hooldajaks. “Iga kord on olnud tunne, nagu saaksin uue inimesega tuttavaks. See, et ma möödaminnes neid abistan – peamiselt transpordiga või igapäevatoimetustes –, on tavaline ka erivajaduseta inimesega kohtudes. Me ei istu ju käed rüpes, kui sõbral on rasked kotid kanda,” leidis ta. Päris alguses tundis ta end veidi kohmetult, kuna ei teadnud täpselt, mida teha tuleb ja pabistas, et pole ju õppinud kedagi abistama, ent just see on kogu asja võlu – õpitakse protsessi käigus ja seeläbi õpid ka teist inimest tundma. Omavaheline suhtlus ongi see kõige olulisem infoallikas.

Helpific on küll suunatud peamiselt erivajadustega ja eakatele inimestele, kes saavad oma abisoove edastada, kuid võrdselt kasulik on abistamine nii abivajajale kui ka abipakkujale. Kerstin kinnitas, et tema on igalt kohtumiselt lahkunud hea tundega ja tajunud selgelt, et saab teise inimese heaolu mõjutada. “Soovitan uurida Helpificu kohta ja kaaluda abistamise mõtet,” on ta veendunud.

Kui sinagi soovid Helpificu tegemistele kaasa aidata, loe lähemalt Helpificu käimasoleva Hooandja kampaania “Ise elada, ise vastutada!” kohta. Kui aga tahad abisoovidele vastata või soovid abistamist, liitu Helpificu lehega aadressil www.helpific.com. Sinu panus ei jää märkamata!

Tekst: Kerti Kulper

Allikas: Helpific

Fotod: helpific.com, Shutterstock