12. märts 2014 kell 21:31
Leian, et surm on universaalne sõna, mis võtab kokku kõik “lõpud”. Igale lõpule järgneb ka algus, see on täiesti loomulik seaduspärasus. Millegi surm on ka millegi algus. Seega, kõik sündmused ja suhted, mis elu vältel kord algavad, kord lõppevad, on justkui lõpmatu elu ja surma ring. Kui me õpime märkama hävingut ja uuestisündi aastaaegade vahetumisel, igapäevastes toimingutes ja mõttetöös, suudame hinnata elu kõiki aspekte ning elada hetkes. Sellisel viisil tänapäeval õudusttekitav sõna “surm” omandab ilusa varjundi.
Tuleb vaid süüdata küünal!
Mulle meeldib rääkida iseendaga tegelemisest kui ennast mitteteenivate aspektide suretamisest. Vale oleks öelda, et surma ja elu tuleks eraldada, sest tegelikult nad on üksteisega tugevas seoses. See on nagu üks suur makk, millel on kaks volüüminuppu – ei ole vaja eemaldada surmanuppu, vaid vaiksemaks keerata. Ei ole vajadust likvideerida oma ego, vaid lihtsalt see vaigistada oma olemusega. Elu ei seisne võitluses ebameeldivaga, vaid ebameeldivate asjaolude meeldivaks muutmisel. Ei ole vaja pimedusega võidelda – tuleb vaid süüdata küünal!
Sisemist ärkamist kirjeldatakse tihti kui meeldivat silmiavavat protsessi – tegelikult ta ongi, aga eelnevalt tuleb läbi kogeda psühholoogiline surm. Milles siis seisneb see hävituslikkus? Nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil on inimene oma mõttemustrite sõltlane. Pidevalt harjutades ühtmoodi mõtlemist süvendab see neisse takerdumist. Vaimses mõttes on see ego toitmine (juhul kui mõtted on negatiivsed), füüsilises mõttes on meie ajuplastika neuroloogilisest aspektist lähtuvalt sellega lihtsalt harjunud.
Igasugune uudne informatsioon või uus lähenemine olukordadele on alati ebameeldiv. Uute harjumuste ning uutlaadi mõtlemise integreerimine on paras väljakutse igale inimesele, kes iseendaga tööd on hakanud tegema. Siinjuures on oluline täheldada, et kõike on võimalik õppida ja kunagi pole liiga hilja! Vanade sissekulunud uskumuste suretamine toob meie ellu palju väljakutseid ning teste: me kogeme üha enam ebameeldivamaid olukordi – see on justkui universumi eksam, testimaks valmisolekut või jällegi egolõks, et muuta meid jälle mõistuse ohvriks. Mida enam jälgida iseennast kõrvalt, seda raskem on pöörduda tagasi.
Siia vahele lisaksin ühe toreda loo. Jutt pärineb Osho “Ego raamatust”.
Korraks nähes, et me suudame ennast eraldada mõistuse häälest, on raske seda eirata. See on täiesti normaalne nähtus ja lõksus olemise tunne on samuti täiesti loomulik. Kui ükskord mõista, et see hääl meie peas ei kuulu meile ja me suudame seda kõrvalt jälgida, siis edaspidi on see protsess vaid lõbus näitemängu vaatlemine. Paljud kirjeldavad seda hetke kui hävituslikku protsessi ja teatud mõttes suremist.
Siinjuures on oluline mõista, et sureb vaid meie isikustatud mina-kujund – see on see äratundmine, et me oleme midagi enamat ning see, mis alles jääb, on vaid meie puhas olemus. Me saame nii vabaks ja puhtaks nagu vastsündinud. Mida sügavamale enda sisse minna, seda kaugemale saab jõuda: mida rohkem negatiivsust pinnale tuleb, seda lihtsam on seda teadvustada ning suretada. Aja möödudes tahavad negatiivsed energiad välja pääseda – see on justkui puhastumisprotsess – seega, plahvatuslik nutt, nohune nina, lahtine kõht, higistamine ja palavik – need kõik on väljapääsuuksed.
Hoolitseda tulen nii füüsilise kui ka vaimse eest
Nähes inimesi, kes virelevad ärkamisvaevuste küüsis, lasen neil olla, sest olukorda mugavamaks tehes ma vaid toidan nende ego. Sellisel juhul on hea teada, et on teisigi inimesi, kes on kogenud sama protsessi ning et see kõik on loomulik. Suureks puuduseks tänapäeva ühiskonnas on väheste teadlike inimeste olemasolu. Igal “ärkaval” inimesel peaks olema neutraalne sõber, kes suudaks asjakohast nõu anda.
Kindlasti on oluline aktsepteerida iseennast kui tervikut – tuleb armastada nii enda füüsilist kui ka vaimset keha. Nad on omavahel tugevas seoses, seega hoolitseda tuleb mõlema eest. Füüsiline aktiivsus on oluline, et paigalseisnud energiad liikuma saaksid. Teadlik toitumine ning toidust saadavate vajalike ainete olemasolu on oluline võti meie füüsise ning ka vaimse arengu toetamiseks: näiteks on palju erinevaid toiduaineid, toetamaks ajutööd – seega teadlikult toitudes on võimalik kaasa aidata uute ühenduste loomisele ajus. Kindlasti läheb siia juurde ka hingamise teadvustamine ning meditatsioon. Need kõik on toetavad vahendid terviklikuks toimimiseks ning kindlasti on abiks üleminekuprotsessil.
Lisan siia lõppu ka ühe lühikese video, mis annab hea visuaalse pildi mõttemustrite tekkimise kohta.
Allikas: Astraalrännak hingedefineerijate maailma
Foto: newacceptance.com
Toimetas Ksenia Kask
Kommentaarid
Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.