Arne Lauri on tantsija-koreograaf ja muusik, kes püüdleb jumal Krishnat teenides läbi armastuse ja pühendumise liikuda mõistmise, eneseteadvustamise ja vabanemise poole. Ta on kaua ja põhjalikult õppinud ning tegelenud bhakti joogaga, elanud mungakloostris ning laulab väelaule ja õpetab tantsumeditatsiooni. Oma huvitavast eluteest ja praegusest elustiilist jutustab Arne alljärgnevas loos täpsemalt.

Kui kaua olete elanud veedalikku elustiili ja seda propageerinud?

Sellist spirituaalset huvi, kogemusi ja praktikaid on mul juba 30 aastat. Veedaliku praktika ja elustiiliga puutusin ma kokku 27 aastat tagasi, ma hakkasin seda vaikselt praktiseerima, aga ma tegin teisi asju ka. Ma olin nii-öelda kõigesööja, aga samm-sammult tekkis veeda praktika vastu rohkem huvi. Alguses ma tutvusin aastaid sellega, nagu inimestel kombeks on, ning edasi hakkasin praktiseerima. Sinna juurde kuulus sanskriti keeles palvehelmestel palvetamine ja siis muidugi tervislik elustiil ning taimetoit. Samm-sammult kõik läks aina edasi ja varsti ma avastasin ennast mungakloostrist.

Kust te üldse 27 aastat tagasi neid materjale leidsite?

Ma puutusin kokku ühe vanima Eestis bhakti joogat praktiseeriva inimesega. Minu üks sõber oli kooliõpetaja, siis tema kutsus antud härra kooli esinema ja ma mõtlesin, et lähen ka kuulama. Seal ta rääkis veedadest ja bhakti joogast. Mul tekkis kohe huvi ja juba järgmisel päeval proovisime sõbraga mantrat korrata. Kuna ma vene keelt rääkisin, siis ta suunas mind ka esimeste veeda pühakirjade poole, mis olid kirjutatud vene keeles.

Kas kohe esimesel korral praktiseerides tekkis tunne, et see on see, millega te soovite tegeleda?

See imbus minusse vaikselt. Ma olin hästi avatud, ma proovisin kõike ja ma ei teadvustanud tegelikult endale, mis asi see on, seda polnud, et mõni vaimne praktika oleks mulle rohkem meeldinud. Ma hakkasin seda mantrat palvehelmestel proovima ja raamatuid lugema, mulle see sobis, kõik läks väga sujuvalt ja hakkas aina enam minu sisse imbuma.

Ma läksin Itaaliasse vist 1991. aastal, kus ma töötasin paar aastat. Ma olin küll juba siis taimetoitlane, kuid Itaalias oli üks kommuun, võimas tempel mägedes, kus olid praktiseerivad ja kogemustega inimesed. Ma hakkasin seal kommuunis käima ning ilmselt sain sealt järgmist tuge ja kinnitust. Seal oldud aastad ma praktiseerisin ja ilmselt Itaalia lõpuperioodil sain aru, et sellega ma tahan sügavamalt edasi minna. Eestisse jõudes ma uurisin kohe, kes siin selle värgiga tegeleb. Eestis oli väike kogukond, ma sain nendega tuttavaks. Vanemate praktiseerijate hulgas oli isegi Igor Mang, nemad olid küll oma elus, mitte kogukonnas. Siis ma läksin ja proovisin järgi ka mungaelu. Edasi tegime taimtoidukohviku, ka ühe esimese Eestis. Toitsime vanureid, mis oli sotsiaalne missioon, tõlkisime raamatuid, tegime palju erinevaid praktilisi tegevusi.

Kas selliseid vaimseid praktikaid on põhjamaa inimesel raske vastu võtta?

Need ei ole mitte ainult põhjamaa inimesele rasked, see on isegi Indias ja igal pool maailmas nii. Meie bhakti jooga koolkonna reeglid on tegelikul päris ranged ja neid on keeruline igal pool järgida. Indias on ka neid järgijaid ja seal on see võib-olla südamelähedasem, just Krishna teenimine. Just need emotsioonid, sümbolid, lõhnad, maitsed, värvide küllus ja kõik muu selle juurde kuuluv võib küll karguse poolest Põhjamaa inimesele kauge olla. See sõltub hästi palju ka eelmistest eludest, mõnele meeldib üks, teisele teine asi. Mulle tuli ka see veedalik elustiil ja kultuur nagu tuttav ette ja ma oleksin nagu kusagilt jätkanud. Samuti taimetoitlus – mul ei olnud selleks soodumust ja sel ajal ei olnud minu tutvusringkonnas ka eriti palju taimetoitlasi. Nüüd ma tunnen, et see, miks mind kõik see tõmbab, tuleneb ka eelmistest eludest. Kui sa rohkem praktiseerid, saad aru, et piirid kaovad, see ei ole nii väga mingi maa ja rahvusega seotud, need on elementaarsed loodusteadused, seal ei ole piire.

Kui tihti te mediteerite?

Praegu ma tõusen hommikuti, loputan jalad, näo ja hambad. Lähen kohe välja jalutama, loen palvehelmestel kuskil tunnikese mantrat, sealt edasi ma teen hatha joogat, võimlen, siis on rituaalid altari ees. Loen raamatut, teen süüa, pühitsen toitu ja siis võib päev alata. Kogu see hommikune laadimine võtab mul kolm tunnikest aega.

Mis kell teie hommik algab?

Ma hetkel ei saa uhkustada, et olen varase tõusmisega. Muidu olen ma väga varase tõusmisega ja kui me templis elasime, siis me tõusime pool neli. Kuna ma olen muusik ja vahel on õhtused esinemised, siis ei ole ma praegu nende hommikuste tõusmistega enda suhtes väga range. Ma üritan ikka kuskil seitsme paiku tõusta, mis on päris hilja, võrreldes vanade ärkamistega.

Millal jõudsid teie ellu väelaulud?

Kuna meie ajastul ei ole inimesed väga askeetlikud või filosoofid, siis soovitatakse koos maha istuda ja arutada vaimseid teemasid. Koos laulda just palveid, see on kõikides vanades kultuurides nii. Minuni tuli see ikkagi läbi veedade, neil on seda hästi palju. Mingil hetkel tuli see ka Eestisse, et inimesed saavad joogakeskustes kokku ja laulavad koos ilusaid spirituaalseid laule. See oli uus teema ja ma liitusin sellega ka kohe. Muidu ma olin rohkem mantrate peal, aga ma lülitasin selle ühislaulmise ka sisse, see ei olnud mulle võõras. Ma olen ka ise eestikeelseid laule kirjutanud, mida laulda koos näiteks Emakesele Loodusele, päikese või tule tänamiseks. Kõike seda nii, et teha seda natuke laiemalt, kuna tänapäeva inimesed on üldiselt usus ja religioonis pettunud, sõna Jumal hirmutab. Väelaulud on selles mõttes head, sest need on üldisemad, laiemad.

Mida see tähendab teie jaoks, et tänapäeva inimese jaoks on usk ja Jumal muutunud hirmutavateks sõnadeks?

See on väga kurb ja halb. See on materiaalne maailm ja kui süda ei ole puhas, siis inimene kasutab poliitilistel eesmärkidel kõike ära, rahvust, usku, Jumalat. See on alati siin maailmas nii olnud. Maailmas on väga palju ka vaimseid ja usklikke inimesi, aga kuna nad ei ole kõrgel tasemel, vaid on siirad algajad, on nad algusetapis hästi fanaatilised. Neid vaimseid inimesi, kes on kõrgel tasemel ja eeskujudeks, on igas religioonis suhteliselt vähe. Paljud vaimsed inimesed kiirgavad välja seda, et kõik toimib ainult läbi nende usu, ning uhkus ja materialistlikud momendid on sellega alati kaasas. Tavalist inimest ka ehmatab see, kui keegi ütleb, et tule meie liikumisse, kõik teised on saatanast. Siis ongi selline tunne, et parem ei hakka üldse. Selles suhtes ongi inimestest kahju, et nad on pettunud poliitikas ja riikide struktuurides, kõik on läbi tulnud ja kõik on aru saanud, kuidas neid on petetud. Mitte halvas mõttes petetud, aga lihtsalt kui maailma juhivad kaupmehed, siis kaupmehed ei ole halvad, vaid nad lihtsalt vaatavad, kuidas kasu saada. Inimene on pettunud riigis ja usus, ta ei tea, mida teha, aga vaadates mõne liikumise poole, vaadake omaduste järgi, kui palju on seal puhtust, tänulikkust, kaastunnet, kannatlikkust.

Mis seisundis olete teie täna peale oma 27 aasta pikkust teekonda?

See on hea küsimus, eks ma ise ka mõtlen ja analüüsin. Eks lihtne igapäev, kokkupuude teiste elusolenditega näitab, kuidas sa reageerid, kuidas sa mõtled, kuidas sa südames tunned. See näitab, kuhu sa oled arenenud.
Pigem on mul see etapp, kus ma hakkan nägema iseennast ja eraldama ennast nendest madalatest samastamistest. Kas sul on kriitikameel või laiendad empaatiat teiste elusolendite suhtes? Kuidas sa suhtud ja vaatad teisi elusolendeid?
Ma olen püüdnud ennast korrastada, vägivalda vähendada, läbi toitumise ja läbi lihasöömise. Ma olen püüdnud teisi elusolendeid teenida läbi joogagrupi. Ma tunnen, et paljud asjad on minu jaoks spontaansed, need on minu argipäeva osa ja mulle meeldib neid teha. Kui ma olen kaua suhelnud armsate hingedega, kes on tegelenud ka vaimsete praktikatega, siis pikalt materiaalsetest asjadest rääkimine, mis on ka vajalik, väsitab mind ära ja ma tõmbun eemale.

Küsitles Elviira Eessaar / GoodNews

Fotod: erakogu