Foto: mohamed_hassan/pixabay.com

2022. aasta detsembris ilmus Heneliis Nottonilt Vikerkaare Kultuuriajakirjas valus peegeldus meie vaimse tervise süsteemist, mis tõdeb, et vaimse tervise kriisist on trendikas rääkida nii pandeemia, nutiajastu, sõja, kiire elutempo kui ka kapitalismi, ebarealistlike ilustandardite ja palju muu tõttu. “Ilmselt kiidad kultuuriintellektuaalidest sõpradega järjekordset filmi või raamatut, mis käsitleb „vaimse tervise teemasid“, kuid sama tõenäoliselt lased iseend üle, kui regulaarselt töökoha vetsus nutmas käid. Kolm aastat tagasi ostsid allahindlusega eneseabiraamatu, kuid sellestki pole suuremat tolku olnud. Sul on parim sõber, kes on justkui psühholoogi eest, aga – olgem ausad – te mõlemad vajate teraapiat,” kirjutab ta ja küsib: kui palju oleksid sa nõus maksma, et mitte tunda end nagu hunnik sitta?

Sa ei julge oma partnerile öelda “ma armastan sind”, sest sulle pole seda lapsena kunagi öeldud. Hommikuti on raske voodist tõusta. Kardad füüsilist lähedust, sest sind on kunagi enda tahte vastaselt puudutatud. Ärkad regulaarselt õudusunenägudest, üleni külma higiga kaetud. Jätad söögikordi vahele ning tunned selle üle uhkust, sest kasvasid dieedikultuses. Mõnikord, kui laps sõna ei kuula, jõuad endale märkamatult karjumiseni. Või meeldivad sulle “pahad poisid”, sest sul on oma isaga ebanormaalne suhe… Aga ma tunnen vist umbes kolme inimest, kellel on oma isaga normaalne suhe. Pole hullu.

Niisiis, pärast aastatepikkust vaagimist otsustad, et lähed teraapiasse? Guugeldad, millise psühholoogi juurde minna. Otsingumootor pakub palju nimesid ning veel veidramaid ametinimetusi. Üritad mõista, mida tähendavad sõnad “kognitiivne”, “holistiline”, “konstellatsioon”… Viimaks otsid „seda õiget“ ikkagi foto järgi. Ilmselgelt ei läheks sa psühholoogi juurde, kelle näost ei anna välja lugeda, on ta näiteks homofoob või kas ta arvab, et sinuvanusel inimesel võiksid juba lapsed olla, ning vaatab sind seetõttu kuidagi viltu. Muidugi oleks ebaprofessionaalne oma kliente hukka mõista, aga ka psühholoogid teevad inimlikke vigu. Sa ei taha minna ka meespsühholoogi juurde, sest temaga oleks ebamugav rääkida oma seksuaalelu peensustest, samas tunned end süüdi, et soostereotüüpide põhjal otsuseid vastu võtad. Tõsi küll, et stereotüüpides ja eelarvamustega mõtlemine sind elus hoiabki, aga tõsiselt, võta end kokku.

Otsi kohta, kus sa saad

Ühel hetkel kirjutab perearst saatekirja psühholoogile. Täielik lotovõit, et teraapiafond (ehk ravi rahastamise süsteem) hüvitab koguni neli vastuvõttu. Kui otsid, et millised psühholoogid teraapiafondiga koostööd teevad, ei leia sa pea üheltki kodulehelt vastavat infot. Kuna pelgad telefonikõnesid, kirjutad umbes kümnele meiliaadressile: „Tere, mul on depressioon, ärevushäired, lapsepõlvetraumad. Kas te võtate patsiente ka saatekirjaga vastu?“ Sulle saadetakse viisakas kiri, et kahjuks on hetkel nii pikad järjekorrad ning alles on vaid tasulised ajad. Seega hakkad võtma perearsti poolt välja kirjutatud antidepressante.

Kuid kuna tablettidest pole teraapiata erilist tolku, otsustad siiski iganädalaselt 70 euro eest oma vanemaid taga rääkimas käia. Patsutad end viis korda õlale ning raputad seejärel kuus korda tuhka pähe, kuna pärast kolme nädalat teraapiat pole depressioon endiselt kadunud ning sul tekib hirm, et äkki psühholoog tunneb end ebapädevana. Kui ületad hirmu psühholoogile mitte meeldida ning jõuad oma murede tuumani, tõdeb psühholoog, et tal pole sinu traumaga tegelemiseks ikkagi vastavat väljaõpet. Ta soovitab proovida näiteks hobu- või kitseteraapiat või mõnda muud teraapiat, mille nimi meenutab ulmeraamatu peatükki.

/–/

Psühholoogilise abi kättesaadavusest

Osa meist saab endale teraapias käimist lubada, ajakirjanduses võivad ilmuda lood suitsiidi teinud inimese lähedastest, uuringud statistikaga hirmutada ja kooliseintel rippuda plakatid vaimse tervise olulisusest. Kuid kui tuhande õpilase kohta on üks koolipsühholoog ning psühhiaatri vastuvõtule pääsemiseks kulub vähemalt kolm kuud, mõjub iga järjekordne pingutus vaimse tervise teadlikkust tõsta populistlikult sisutühja hõikena, umbes nagu „stop the war“. Kes ja kuidas probleemiga tegelema peaks? Miks sellega juba tegeletud pole?

Loe Vikerkaarest tabavat kirjeldust, kuidas vaimse tervise kriisi genereerimine toimub ja millised võimalused üldse abi saamiseks eksisteerivad.

Allikas: https://www.vikerkaar.ee/

Toimetas Anneli Roots