Foto: Brandon Bays

Teie ees on teine osa Telegrami intervjuust Brandon Baysiga. Kohtusime temaga nädala alguses Tallinnas, kui ta käis tutvustamas oma enesearengu seminari Rännak, mis toimub 9.–11. mail. Bays on üks eredamaid ja innovaatilisemaid õpetajaid isikliku kasvamise valdkonnas. Ta reisib kõikjal maailmas, pakkudes tohutult populaarseid seminare, tuues oma tervendamise ja äratamise õpetused sadade tuhandete inimesteni. Rännaku-meetod pakub praktilisi vahendeid, võimsat protsessitööd ja elu muutvaid oskusi, et avastada oma tõeline võimekus ja elada rõõmurikast ja rahuldust pakkuvat elu.  Seda uuenduslikku ja vabastavat tööd kasutavad erineva etnilise, religioosse ja kultuurilise taustaga inimesed sadades koolides, ettevõtetes, haiglates, tervisekeskustes, lastekodudes, getodes ja hõimurahvaste kogukondades üle maailma.

Tema rahvusvahelisteks bestselleriteks muutunud raamatud “Rännak”, “Laste rännak”, “Vabadus on” ja “Teadvustamine” on avaldatud ka eesti keeles kirjastuselt Pilgrim. Peagi on ka eestlastel võimalus seda tõhusat protsessitööd otse meistri käe all kogeda.

Mida rääkis Brandon meile sellest, kuidas elutormides tasakaalu säilitada, mida hakata pihta inimese egoga, mis on vägivalla taga ja kuhu liigub maailm, seda loe alljärgnevast intervjuust. Intervjuu esimest osa saad lugeda siit.

Kuidas hoida ennast emotsionaalselt tasakaalus ja häirimatuna igapäeva stressi ja pidevalt kiireneva elutempo keskel?

Jah, on tõesti pidevalt kiirenev see meie elutempo. Minu jaoks on tähtis hetkes kohal olla. Kui seda teed, siis kõik vajalikud vastused ja tarkus on sulle alati kättesaadav. Siis pole keeruline tunda emotsioone. Probleemid tekivad ainult siis, kui sa annad hinnanguid sellele, mis su ümber on ning kui sa võitled selle vastu. Olles siin ja praegu täiesti avatuna kohal, sinu emotsioonid lihtsalt tulevad ja lähevad oma loomulikku rada pidi. Lubades olla siin sellel, mis iganes siin on, valitseb sinus selgus ja vabadus. Seega on minu soovituseks igapäevaelu pöörises kohalolemine ja selle lubamine.

Kuidas jääda tasakaalukaks ja armastavaks olukorras, kus avatud ja ärksameelsel inimesel tekib vastuolu suletud ja kitsarinnalise inimesega?

Minuga juhtuski hiljuti selline lugu. Nimelt, iga kahe aasta tagant viin ma 120–150 Rännaku praktikut Indiasse kolme nädala pikkusele palverännakule. Me käime läbi kõik suured vaimse arengu keskused alates Himaalajast Põhja-Indias kuni Lõuna-Indiani välja. Oleme alati koostööd teinud ühe ja sama reisiagendiga, kellest on saanud meie hea ja armas sõber. Me peatume alati viie tärni hotellides, kus ka Babadži kunagi peatus. Reisi eelarve koguneb tavaliselt meie toetajate annetustest ning meie agent Indias broneerib sellest eelarvest ära hotellid, tellib bussid ja tšarterlennud ning kõik muu reisiks vajaliku. Viimasel korral, kui me seda reisi tegime, osales 35 inimest ja nagu tavaliselt, saatsime me kogu reisi eelarve meie agendile ette ära, sel korral oli eelarveks 100 000 eurot. Kui me detsembris Indiasse kohale jõudsime, avastasin oma ehmatuseks, et mitte ükski hotell polnud saanud ettemaksu, meie agent oli kogu raha oma taskusse pistnud ja plehku pannud.

Mu esimene tunne selles olukorras oli täielik segadus. Enamik inimesi oleks olnud raevus, tulivihased ja soovinud kättemaksu, aga see polnud minu vastus ilmnenud olukorrale. Ma jäin neutraalseks.  Teiseks tuli mul ruttu välja mõelda, kuidas olukord ära lahendada. Selleks tuli mul minna kõigi oma pangaarvete kallale ja tühjendada lisaks ka oma pensionifondi konto, et maksta kõigi reisiliste majutamise eest. Järgmiseks, kuna inimene oli toime pannud kuriteo, oli mul vaja astuda ka selles suhtes teadlikud sammud. Ta oli ju varastanud 100 000 eurot, mis isegi ei kuulunud mulle, olid ju teised inimesed meie reisi eest tasunud.

Selline oli olukord ja ma olin nii tänulik, et üheksa kuud enne seda olin läbinud Rännaku protsessi, mille käigus läksin sünnieelsesse aega, momenti enne oma ema kehas asuvasse lootesse sisenemist. Olles puhta teadvuse kujul, märkasin ma  mingisuguseid torusid – need olid kõik minu eelmised elud. Neid vaadeldes nägin ma, kuidas mõnedes neist olin nii kohutav kurjategija ja roimar kui üks inimolend üldse olla saab – õel ja tume, olin toonud tappes ja piinates loonud maailma kohutavalt palju kannatusi. Teistes eludes olin ma aga ise sellise käitumise ohver olnud ja kogenud kõike, mida kõige võikamad agressorid oma ohvritele põhjustavad. Ning oma eelmiste elude hulgas märkasin ma ka selliseid elusid, kus ma olin väga särav, puhas ja ingellik inimene olnud. Seega olin ma kehastanud nii madalamast madalamaid kui ka kõrgemast kõrgemaid elurolle.

Ma küsisin Rännakus olles oma mentorilt Babadžilt, mida ma peaksin sellest kõigest järeldama. Ja tema vastas nii: “Kõik see on osa sinust. Sa pead aktsepteerima, et see kõik oled sina. Sina oled kõrgemast kõrgem ja madalamast madalam.“ Pärast seda saatsin ma igasse torusse omaksvõtmise tunnet ja armastust ning lõikasin läbi kõik energiasidemed nende eelmiste eludega.

Seega, siis kui see agent oma teo toime pani, olin ma juba aktsepteerinud seda, et ma olin teinud varem palju-palju hullemaid tegusid kui see kõnealune vargus ja minus kerkis üles sügav kaastunne tema suhtes. Sel mehel pidi mingisugune tõsine hädaolukord olema, et ta otsustas nii meeleheitliku teo toime panna – varastada oma vaimselt perekonnalt. Ma teadvustasin endale, et küllap ma olen ise sedasama teinud mõnes oma varasemas elus. Mul puudus reaktsioon, ei mingit viha ja kättemaksuiha. See aga ei tähendanud, et ma ei pidanud  sellises olukorras astuma vastutustundlikke samme, kutsusin politsei. Kuu aega tagasi võeti see mees Indias kriminaalvastutusele ja ta seisab nüüd valiku ees kas maksta raha tagasi või minna vangi.

Kogu selles loos olen käitunud neutraalselt, ilma hinnanguteta ja sügava kaastundega, sest ma tean, et me oleme kõik üks ja seesama, ma olen kõike seda ka ise teinud. Minus puudus ohvri viha.

Ja seega vastus küsimusele, kuidas keegi, kes on ärksameelne, saab toime tulle mitte ärksameelsete inimeste loodavate kannatuste ja draamadega, on see, et sa astud nende teemadega kõigepealt silmitsi iseendas. Sul on valikuvõimalus – kas reageerida või vastata. Seni, kuni sa pole nende teemadega iseendas tööd lõpule viinud, käitud sa alati reaktsiooni põhiselt. Kui sa aga oled need teemad endas läbi töötanud, annad sa teadliku vastuse, lähtudes neutraalsusest ja iseenese äratundmisest teises inimeses. Me oleme kõik üks ja seesama.

Kuidas Sina näed ego rolli inimeses? Kas see on midagi, mis tuleks ületada, lahustada ja ära saata või peaksime me selle pigem omaks võtma ja ära taltsutama?

Mõlemad ja ei kumbki. Vastus on aktsepteerimine, ego mustrite täielik aktsepteerimine ja vastuvõtmine nii, et ego saaks tulla päevavalgele ja sa saaksid kogu tema mängu läbi näha. Ego on olemuselt eraldatuse konstruktsioon, illusioon.  Inimene arvab, et see, mida ta mõtleb ja roll, mida elus mängib, ongi tema ise. Ja see ongi kõigi valude allikas, sest me tunneme, et oleme eraldatud jumalast, iseendast ja kõiksusest. Rännaku meetod teeb väga palju ego-tööd. Me toome ego teadvuse valgusesse, et tema valed läbi näha. Kui sa oled vale ära tundnud, siis ta ei saa sind enam omada ja köita.

Sa tunned mängu ära, näed valest läbi ja mõistad, et sina pole see.  Järgmiseks on teha sul teadlik valik, kas mängida seda mängu edasi või mitte. Sel hetkel ego ülemvõim su üle lakkab. Seega pole vastuseks egost vabanemine ega tema omaks võtmine, vastus on teadvustamine, egole otsa vaatamine. Tea, et ego mäng ei anna sulle kunagi midagi  muud kui ainult valu ja kannatusi. Valmidus lasta oma isiklik ego mäng vabaks toob su valiku ette, kas reageerida või vastata – seesama, millest me eelmise küsimuse juures rääkisime.

Minu isiklik vana egotripp oleks olnud selle varguse loo puhul selline: “Kuidas küll keegi julgeb mulle seda teha, varastada vaimselt organisatsioonilt!” See oleks olnud lugu, mida mu ego oleks mulle jutustanud. Sest kui sa oled eraldatuses, siis alati KEEGI teeb KELLELEGI midagi. Aga kui sa teadvustad, et mina olen kõik, mis on,  siis asub kogu elu koos kõigi oma sündmustega sinu enese sees. Siis MINA olen see, kes teeb MINULE midagi. See kõik olen kõik mina ise, kes tantsib iseendaga.

Rännak pole valem, kuidas ego lahti lasta või seda süleleda, see on ego paljastamine, tema vale ära tundmine. Rännak on illusioonist läbi tungimine ja taipamine, et kõik on vabadus ja on igavesti olnud vabadus.

Milline on sinu arusaam hea ja kurja võitlusest, kas on olemas kurjus kui selline?

Sellest me just rääkisimegi.Kui sa oled kõike teinud ja kõik toimub sinu sees, siis on see lihtsalt osa sinust, mis võitleb iseendaga. Ja ma tõesti ei tea enam, misasi see kurjus on. Ma tean vaid seda, et valu pööratakse destruktiivsel moel endast väljapoole, kahjustades sellega teisi inimesi.

Suur osa minu tööst hõlmab meie rahvusvaheline heategevusorganisatsioon Journey Outreach. Me käime getodes, slummides ja hõimurahavaste reservaatides. Seal on väga palju vägivalda, narkootikumide ja alkoholi tarbimist, vägistamisi ja tapmisi.

Ainus, mida ma neis vaesusest laastatud kohtades näen, on see, et neis inimestes on nii meeletult palju valu, et nad ei tea, kuidas selle koormaga elada. Nad projitseerivad selle valu endast väljapoole agressioonina, see on valureaktsioon.

Üks kohutav asi toimus hõimurahvastega Ameerikas, Uus-Meremaal ja Austraalias 1950-ndatel aastatel. Nimelt otsustasid valged mehed, et pärismaalased – indiaanlased ja aborigeenid – on metslased ega oska oma lastele olla head emad ja isad. Valged läksid pärismaalaste kodudesse ja peredest viidi kõik lapsed minema. Nad pandi lastekodudesse suurtes linnades ja kasvatati üles orbudena. Praegu elame me muidugi palju teadlikumas ajastus, aga viha, raev ja kaotusvalu elab endiselt neis inimestes edasi.  Kanada valitsus on suunanud Journey Outreachi tegevuse indiaani hõimuvanemate palvel indiaani kogukondadesse, kus Rännaku-meetod on tänaseks saanud osaks nende spirituaalsest traditsioonist. Kõik see, mida me näeme, kui neid vägivalla mustreid inimestest Rännaku käigus välja puhastame, on põhjusega seal, omamata mingitki seost kurjusega. Neis on nii palju meeleheidet ja viha, raevu selle vastu, mis nendega tehti, et see tohutu valu lihtsalt ajab üle ääre vägivalla vormis.

Ka mina ise olen väga vägivaldse taustaga. Minu perekond oli brutaalselt vägivaldne ja väärkohtlev. Oma Rännaku raamatus ma puudutan seda teemat ainult väga põgusalt.

Kui olin teismeline, tavatses mu ema öösel seista mu voodi kõrvale, suur lihunikunuga käes ja öelda mulle: “Ma torkan su une pealt surnuks.” Seega, ma tean, mis on vägivald ja ma tean, mis seda põhjustab. Üks Rännaku kingitustest oli minu enese kasvaja. Mälestused, mis ma selle rakkude seest leidsin, pärinesid minu lapsepõlves kogetud vägivallast ja väärkohtlemisest. Üks minu hinge õppetunde selles elus on kogeda kaastunnet keset vägivalda. Ja kuna ma olen selle õppetuni läbinud, olen ma ka suuteline minema neisse hõimurahvaste kogukondadesse Aafrikas, Austraalias, Uus-Meremaal  ja Ameerikas. Tihti on meil kuni 10 autost koosnev kohaliku politsei eskort, et pääseda kõige hullematesse getodesse sealseid teismelisi ja tänavalapsi abistama. Ma olen suuteline seda tegema, kuna minu hinge õppetund oli ära õpitud, milleks on kaastunne vägivalla suhtes.

Tundub, et vägivalla allikaks on suuresti ka hirm? Mida ütled inimestele hirmu kohta, kuidas vabaneda hirmust?

Jah, hirm on samuti üks juurpõhjusi. Ma ei ütle inimestele, et nad peaksid hirmust vabanema. Ma ütlen neile, et tundke seda, lubage endal oma hirmule  avaneda.

Sest oma hirmu eest sul pääsu pole, see on nagu tiiger, mis su ühel hetkel ikkagi maha murrab, ta ei lakka sind jälitamast. Ainus võimalus emotsionaalse hirmu puhul on astuda oma hirmu sisse, hüpata tiigri lõugade vahele. Seal, hirmu tuuma sees, avastad sa piiritu rahu. Isegi kõige jubedama terrori südames asub piiritu rahu, kui sa vaid oled valmis sellele avanema.

Nii et ma ei õpeta inimestele, kuidas hirmust võitu saada, me ei seleta seda minema ega paku ilusaid afirmatsioone “Olen kaitstud, olen kaitstud!”. Teate, see on üks paras bullshit. Ma õpetan inimestele, kuidas minna oma hirmu südamesse ja leida sealt üles hirmu puudumine.

Vaadates seda, mis praegu maailmas toimub, mis Sinu sisetunne ütleb, kas inimkond ärkab, evolutsioneerub ja jääb kestma või on inimeste ärkamise tempo liiga aeglane võrreldes hävituslike protsessidega planeedil?

Ma arvan, et mõlemad asjad toimuvad. Andes Rännaku protsessi nüüdseks juba 20 aastat, ütleb minu otsene kogemus, et inimesed on rohkem avatud, rohkem sügavad, nad vastavad globaalsele spirituaalse ärkamise üleskutsele olla ise muutus, mida maailm vajab. Ja tõepoolest on kiirenenud ka hävituslikud protsessid, aina rohkem on toimunud ka looduskatastroofe. Ma ei tea, kui kiiresti maailm edasi kulgeb, aga ma tean, et Rännak on kindel meetod, kuidas inimene võib vabaks saada ja koju naasta.

Hiigelsuur tervenemise ja ärkamise laine on uhumas praegu üle kogu planeedi ja väga paljud meist tunnevad kutset olla osa sellest. Järjest suurem hulk inimesi soovivad, et inimkond liiguks edasi senisest hoopis terviklikumal, kaasavamal ja teadlikumal moel.

Kui Sul oleks piiramatu vägi muuta ära mis tahes kolm asja maailmas, mida sa teeksid?

Kõigepealt muudaksin seda, kuidas nähakse ja koheldakse vanu inimesi. Ma leiaksin viisi, kuidas neid pühitsetaks ja kaasataks rohkem ellu. Ma tunnen, et on veider, et praeguses maailmas muudetakse vanainimesed “aedviljadeks” ja heidetakse kõrvale. Ma soovin, et eakad inimesed pandaks rohkem kokku noorte ja päris pisikestega, et lapsed neid inspireeriks oma noorusega ja vanad saaksid inspireerida noori oma elutarkusega.

Teiseks annaksin ma igale inimolendile kõik Rännaku meetodi tööriistad, et nad saaksid ärgata ja ise ennast tervendada. Minu algne plaan Rännakuga oli just perekonna mustrite tervendamine. Rännak on küll kokkuvõttes valgustumise meetod, aga see algab alati perekondade harmoonia taastamisega ja selle viisi tervendamisega, kuidas me vastame oma armastatud inimestele, kuidas me neid kohtleme. Ma pean siin silmas väga inimlikku tasandit, mitte jumalikku armastust.

Ja kolmandaks soovin ma, et kõik inimesed teadvustaksid, pühitseksid ja õnnistaksid elu kingitust. Ainus koht, kus tärkab valgustumine, on inimkehastus. Liiga sageli on nii, et mõistmine, milline õnn on tunda elu hingust oma kopsudes, tuleb alles surmaga silmitsi seistes. Ja minu palve on, et igaüks meist mõistaks, milline imeline kingitus on elu kogemine inimkehas.

Need kolm asja maailmas ma muudaksin.

Suur tänu Sulle, Brandon.

 Aitäh teile. Namaste.

Intervjuu tegid Liina Liisveld  ja Mariann Joonas

Toimetas Liina Liisveld

Foto: Brandon Bays