Foto: Paul Gallaher/ Danielle Gallaher practices a standing pose

Danielle Orner harrastab joogat oma füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks. 15-aastaselt diagnoositi tal luuvähk, millele järgnes kümme aastat operatsioone, uuringuid ja ravi. Peale elustiili muutmist elavnes aga Danielle keha ja vaim, nüüd tegeleb ta kirjutamise, näitlemise ja jooga õpetamisega. Oma kirjutistega püüab Danielle uurida keha ja vaimu sidet läbi identiteedi, seksuaalsuse ja tervendamise. Danielle on oma elus abi palumisega kokku puutunud nii palju, et ta mõistab kui raske on olla abi paluja tänases edukust ja iseseisvust hindavas ühiskonnas.

Juba lapseeast alates oleme sattunud kimbatusse oma väidetavate puuduste pärast – väikelastena lükkasime eemale oma vanemate käed nõudes, et saaksime ise tegutseda. Meie kultuur hindab iseseisvust ja igasugust sõltumist väljaspool lapseiga peetakse haledaks. Ometi võitleme oma inimloomuse vastu – inimene vajab arenemiseks aega, tuge ja kannatlikkust. Kaasaja inimesed tahavad aga olla küpsed, kohal ja eksperdid. Algaja olemine on inimestele nii vastumeelne, et tihtipeale välditakse isegi uute asjade proovimist hirmust mitte neis asjades parim olla.

Danielle Orner töötab vabatahtlikuna teismeliste nõuandetelefoni liinil ning aitab enesetapumõtetega noori. Ta on läbinud mitmeid koolitusi ning teab, et abi küsimine on üks julgemaid asju, mis inimene teha saab. See väljend on kindlasti rohkem kui vaid sõnakõlks. Danielle joogaõpilased, kes julgevad abi küsida ka õpivad kiiremini, kes aga näevad vaeva oma teadmatuse varjamisega on sunnitud samu vigasid üha uuesti ja uuesti kordama. Abi küsimine nõuab inimeselt tohutut vastutust oma elu eest – inimene peab tunnistama oma positsiooni ning suutma hinnata oma olukorda. Lisaks peab inimene iseennast piisavalt mõistma, et oma vajadusi ja eesmärke ka teistele selgeks teha. Inimesed kes julgevad abi küsida on valmis ka muutuma, paranema ja loobuma.

Kui Danielle sõbrad kasutavad temaga koos olles sõnu nagu lombakas või sant tunnevad nad tohutut piinlikkust, kui Danielle neile meelde tuletab, et need sõnad käivad ka tema kohta. Sõbrad on küll kiired selgitama, et need sõnad ei ole talle mõeldud, kuid nad ei märka kommentaari tõelist iva – me kõik oleme haavatavad ja õrnad. Siiski, miks inimesed rõhuvad muudkui uskumusele, et ennast on võimalik arendada olemaks täielikult iseseisev?

Karm tõdemus on aga järgmine: ka sinu süda saab murtud, sind lastakse lahti töökohast ning sa muudkui kaotad ja kaotad ja kaotad, ükskõik kui palju kordi sa endale ei sisendaks, et sa oled võitja. See teadmine aitab ehk inimesel sünnitada endas soovi teistele kaasa tunda. Mõtle vaid, et ka sina võid olla see kodutu mees tänaval, haige lapse ema või narkosõltuvuses teismeline. Olenemata sellest, et oled kõik õigesti teinud, oled sa ikka kas viljatu, lahutatud, haige või muudmoodi katki. Luba endale kaastunnet; lase lahti oma uhkusest!

Ka sina vajad tuge, nagu ka kõik teised. Selle palumine nõuab ausust, mõistmist ja alandlikkust. Kui keegi sinult midagi palub, siis mõtle sellele, et oled vaid nagu joogaklots – sinu rolliks on vaid toetada niipalju, kui töö tegemiseks vajalik. Anna end ümbritsevatele inimestele ruumi olla vigadega ja inimlik isegi siis, kui nad püüavad areneda.

Allikas: MindBodyGreen

Toimetas Hendrik Mere