Internetis leviv dokumentaalfilm „Resonance: Beings of Frequency“ ehk „Resonants: sageduslikud olendid” selgitab, kuidas inimese loodud sagedused meile mõjuvad.

Kaks miljardit aastat tagasi, kui meie planeedil sündis elu, oli siin vaid oma looduslik sagedus. Kui elu Maal hakkas arenema, siis toimus see looduslike võngete järgi ja inimene hakkas elama Maa loomuliku sagedusega koostoimes.

Maa loomulik võnkumine on häiritud

Uuringud näitavad, et Maa sagedus on meie lahutamatu osa: see kontrollib inimese vaimset ja füüsilist tervist, sünkroniseerib meie ööpäevase rütmi, aitab meie immuunsüsteemil haigustega võidelda ning parandab üldiselt meie enesetunnet. Me mitte ainult ei ole ümbritsetud loomulikust sagedusest, vaid meie kehad on sellega täidetud: rakud suhtlevad omavahel elektromagnetilistel sagedustel, ajus võnguvad erinevad sagedused ja DNA annab juhiseid, kasutades sageduslaineid. See tasakaal on miljardeid aastaid täiustunud ja arenenud, kuid viimase 25 aasta jooksul on see harmoonia olnud häiritud.

Tänapäeval on inimene sukeldunud tehislike sageduste ookeanisse. Need on igal pool meie ümber, täidavad õhu, mida me hingame ja uputavad Maa loomuliku võnkesageduse. Paljale silmale paistab planeet ikka samasugusena, aga rakutasandil on see suurim muudatus, mida elu Maal on pidanud taluma. Neid kahjustusi hakkab inimene alles nüüd nägema ja tunnetama.

31. mail 2011 klassifitseeris Rahvusvaheline Vähiuuringute Keskus (International Agency for Research on Cancer – IARC) raadiosageduslikud elektromagnetilised väljad inimeste võimalikuks vähitekitajaks. See otsus põhines uuringutel, mis tõestasid, et traadita telefonide kasutajatel on suurenenud risk haigestuda glioomi (pea- või seljaajunärvi koekasvaja). Kunstlike sageduste tekitatud haiguste peiteaeg võib olla kuni kümme aastat. Aktiivselt hakkasid inimesed mobiiltelefone kasutama 1990-ndate lõpul, seega on üsna loomulik, et me hakkame võltssageduste tekitatud kahjusid nägema alles nüüd.

Meie keha ei tooda enam piisavalt melatoniini

Kõige rohkem on teadlased mures selle pärast, et meie keha ei tooda enam tehislike elektromagnetiliste väljade tõttu piisavalt antioksüdante – eelkõige melatoniini. Melatoniin on käbinäärmes sünteesitav hormoon, mis reguleerib inimese bioloogilist ööpäevarütmi. Melatoniin on ka tugev antioksüdant. Selle sünteesi hulka kontrollivad käbinäärmest algavad närviteed, mille aktiivsus sõltub silmadeni jõudva valguse hulgast.

Melatoniini tootmine hakkab suurenema pimeduse saabumisel ning saavutab maksimaalse taseme kella 2–4 paiku. Öösel uuendab meie keha ka päeval kaotatud rakke. Rakkude jagunemise protsessi käigus tekib kõrvalproduktina palju vabasid radikaale. Need vabad radikaalid on kõrge reaktiivsusega ja ründavad terveid rakke ning nende rakkude kaitseks sünteesibki meie keha antioksüdante, eeskätt melatoniini, mis terveid rakke vabade radikaalide eest kaitseks.

Uued sagedused on meie rakkude jaoks tulnukad

Probleem on aga selles, et aju ei tee vahet neil elektriväljadel, mida me ise kunstlikult tekitame ja loomulikul päevavalgusel, see interpreteerib elektromagnetilisi laineid kui valguslaineid. Need elektriväljad pidurdavad melatoniini sünteesi ning seetõttu nõrgeneb immuunsüsteem, tekivad unehäired ning inimene on haigustele vastuvõtlikum. On tõestatud fakt, et vähihaigetel on kehas tavalisest poole väiksem melatoniinitase.

Inimese eksistents põhineb elektril, valgusel ja magnetismil. Et saada selliseks, nagu me oleme, on kulunud miljoneid aastaid. Kuigi inimene on harjunud traadita tehnoloogiaga ning aktsepteerinud selle osana oma igapäevaelust, siis rakutasandil pole inimese keha seda teinud. Need sagedused, mis meid ümbritsevad on meie rakkude jaoks kui tulnukad.

Suured tehnoloogiatööstused meid aga selle eest ei hoiata ja näitavad üles pigem hoolimatust inimeste tervise suhtes. Kui kunagi peaks tulema mingi muutus, siis kindlasti mitte tööstuste poolt, muutus peaks tulema meie endi, inimkonna poolt.

Vaata filmi siit.

Loe põhjalikku filmi-teemalist artiklit ka blogist Kaitseomatervist.

Loe sagedustest ka Eesti Päevalehest.

Toimetas Stinne Loo