Bioneer.ee kirjutab, et venitamine, tähtaegadest mitte kinnipidamine, hilinemine ehk edasilükkamine on üks olulisemaid ajaraiskajaid. DePauli Ülikooli psühholoogi Joseph Ferrari poolt läbiviidud uuringu andmetel on viimase 30 aastaga suurenenud edasilükkajate hulk 5%-lt 25%-ni.

Populaarne on kurta, et hetkel on palju tegemist ja seetõttu on mõistlik osad tegevused edasi lükata. Edasi tahame lükata seetõttu, et täna tundub kiire ja keeruline, homme aga tunduvalt lihtsam. Me unustame ära, et kui homme kätte jõuab, siis täidavad ka selle päeva ära mõned ootamatused, ajaraiskajad ja jällegi on kiire ning jälle lükkame mõne tähtaja edasi.

Mitmete uurijate hinnangul oleme me aja kulu hindamises äärmiselt kehvad. Edasilükkamine tekkib tänu impulsiivsuse võidule tuleviku hüvede üle. Kõik see, mis annab tulemust nüüd ja kohe, on meile meeldivam. Mida kaugemale tulevikku potentsiaalne tulu lükkub, seda vähem olulisena ta meile tundub.

Mida siis teha?

Edasilükkamise vastu aitavad enamus traditsioonilisi ajajuhtimisalaseid nõuanded – püstita eesmärke, sea prioriteete, vähenda segajaid, motiveeri ennast, jne. Kuid mõned soovitused on spetsiaalselt edasilükkajatele.

Enamus tähtaegadest mittekinnipidajaid kasutavad endaga või teistega suhtlemisel sõnapaari “jah, aga…“. Näiteks – “ma tean, et ma pean selle aruande ära tegema, aga mul on praegu kiire.“ Või – “ma pean sellele e-kirjale vastama, aga mul pole selleks piisavalt informatsiooni.“ Kas sina oled ka jah-aga-inimene? Kui nii, siis tuleks ennast sundida kasutama “jah, ja…“ väljendit.

Me kõik teame vastust populaarsele küsimusele “kuidas süüa elevanti?“ Vastus on, et “üks suutäis korraga.“ Täpselt sama kehtib paljude edasilükatud ülesannete kohta.

Väga tihti piisab alustamisest, et kogu projekt ära teha.

Täispikka ja rohkem nutikaid soovitusi sisaldavat ajajuhtimise ekspert Ardo Reinsalu kirjutatud artiklit loe portaalist Bioneer.ee.

Toimetas Mariann Joonas