Foto: ekraanikuva

Dr Julie Ponesse on eetikaprofessor, kes on töötanud lektorina Ontario Huroni ülikooli kolledžis 20 aastat. Ühel hetkel aga määrati talle sundpuhkus ning keelati ülikoolilinnakusse sisenemine, sest tal ei olnud vaktsiinipassi. Ponesse töötab sellest ajast saadik pandeemia eetikateadlasena Kanada heategevusorganisatsioonis The Democracy Fundis (demokraatia fond), mille eesmärk on edendada kodanikuvabadusi.

28. oktoobril pidas ta legendaarseks saanud kõne, mille tõlke nüüd teieni toome (video all).

https://youtu.be/x_wTYyjUkqo

Mõtle paari aasta tagusele ajale – oletame, et 2019. aasta sügisele. Mida sa siis tegid? Milline oli sinu elu? Millest sa hoolisid? Mida sa kõige rohkem kartsid? KUIDAS SA TULEVIKKU ETTE KUJUTASID?

See on inimene, kellega ma tahaksin järgmised 15 minutit rääkida. Alustan oma looga: selle lõpus soovin paluda teilt üht TEENET ja jagada väikest SALADUST.

2019. aasta sügisel olin eetika ja antiikfilosoofia professor. Õpetasin õpilastele kriitilist mõtlemist ja eneserefleksiooni olulisust, heade küsimuste esitamist ja tõendite hindamist, minevikust õppimist ja seda, miks demokraatia nõuab kodanikuvoorust.

Kerin kiirelt edasi 16. septembrini 2021, kui sain kirja “põhjusega vallandamisest” pärast seda, kui olin nimetanud oma tööandja vaktsiininõuet küsitavaks ja keeldusin seda täitmast. Mind vallandati, kuna tegin täpselt seda, milleks mind oli palgatud. Olin eetikaprofessor, kes seadis kahtluse alla selle, mis minu arvates on ebaeetiline nõue. Iroonia nägemiseks ei pea siin eriti pingutama.

Kanadat reguleerivad seadused, mis põhinevad eetikal. Võib öelda, et eetika on meie demokraatia alustala.

“Õigus otsustada, mida oma kehaga teha või mitte ja olla vaba konsensuslikust ravist on meie tavaõiguses sügavalt juurdunud õigus.” Need ei ole minu sõnad, need on Ontario apellatsioonikohtu kohtuniku Sydney Robinsi sõnad.

Väga väheste eranditega loetakse Kanada seadustes iga inimese keha puutumatuks ja see on Nürnbergi koodeksi aluseks olev eetos – lubadus inimkonnale, et me ei toeta enam kunagi ebateadlikke, mittevabatahtlikke meditsiinilisi otsuseid, isegi mitte patsiendi enda hüvanguks, isegi mitte avaliku heaolu nimel.

Definitsiooni järgi on vaktsiininõuded sundvaktsineerimise strateegiad: sunni puudumisel – näiteks töökaotuse ohu korral – ei nõustuks inimesed vabatahtlikult tegema seda, mida nõudega püütakse saavutada!

Tööandjad hoiavad meie karjääri pantvangis ning välistavad meie osalemise majanduses ja avalikus elus. Nende põhjenduseks on see, et “meil on pandeemia” ja peame seetõttu avaliku hüve nimel loobuma autonoomiast oma kehade üle.

Niisiis, räägime korraks autonoomiast ja avalikust hüvangust.

Hädaolukordades on parlamendil ja provintsi seadusandlikel kogudel avaliku heaolu huvides piiratud volitused võtta vastu seadusi, mis rikuvad teatud harta õigusi. Kuid nende rikkumiste õigustamiseks peaksid vaktsineerimissuunised ületama väga kõrge künnise: näiteks COVID-19 viirus peaks olema väga virulentne patogeen, mille jaoks puudub piisav ravi, ja vaktsiinid peavad olema tõestatult tõhusad ja ohutud.

Kanada praegune olukord ei vasta kummalegi neist kriteeriumidest.

Mõelge nendele faktidele:

1) COVID-19 nakatumise suremus ei ole isegi 1% rõugetest (ja see kujutab endast veelgi väiksemat ohtu lastele);

2) selle raviks on olemas mitmeid ohutuid ja väga tõhusaid ravimeid (sh monoklonaalsed antikehad, ivermektiin, fluvoksamiin, D-vitamiin ja tsink);

3) vaktsiinid on viimase 30 aasta jooksul teatanud rohkem kõrvalnähtusid (sealhulgas lugematu arv surmajuhtumeid) kui kõik teised turul olnud vaktsiinid.

Nende faktide valguses on mul nii palju küsimusi:

– Miks antakse vaktsineeritutele vaktsiinipassid ja juurdepääs avalikele ruumidele, kui CDC direktor on öelnud, et COVID-19 vaktsiinid ei saa selle haiguse levikut takistada?

– Miks on vaktsineerimine AINUS leevendusstrateegia, kui uued tõendid (sealhulgas hiljutine Harvardi uuring) ei näita märgatavat seost vaktsineerimismäära ja uute juhtumite vahel?

– Miks keeldub meie valitsus soovitamast ravi ivermektiiniga, kui USA riiklikud tervishoiuinstituudid seda toetavad ja kui India Uttar Pradeshi osariik jagas selle oma 230 miljonile inimesele, vähendades COVID-i suremuse määra peaaegu nullini? Kuidas on India tervishoid Kanadast möödunud?

– Miks me hakkame vaktsineerima 5-aastaseid lapsi, kui COVID kujutab endast neile väiksemat ohtu kui võimalikud vaktsiinireaktsioonid ja kuigi vaktsiinide jaoks EI OLE tõhusat jälgimissüsteemi?

– Miks keskendume vaktsiinist põhjustatud immuunsuse kitsastele eelistele, kui tegelikud uuringud näitavad, et loomulik immuunsus on kaitsvam, tugevam ja vastupidavam?

– Miks häbistame “vaktsiinis kõhklejaid” ja mitte “vaktsiinis veendunuid”?

“Miks,” küsis hiljuti üks õde, “peavad kaitstud olema kaitstud kaitsetute eest, sundides kaitsetuid kasutama kaitset, mis ei kaitsnud kaitstuid?”

Iga nurga alt vaadates on see “kaardimajake”, mis hakkab lagunema.

Kuid mind huvitab küsimus, miks see pole juba murenenud? Miks ei ole need küsimused iga päev Kanada suuremate ajalehtede pealkirjades?

Kas õiged inimesed pole lihtsalt õigeid andmeid näinud? Kas see on lihtsalt tehniline viga… globaalses mastaabis?

Mis on juhtunud meie valitsusega? Meie peaminister juhib lahingut, ähvardades: “Ära arva, et võid lennukisse minna.”  Valimislubadused on nüüd segregatsioonist lähtuv avalik poliitika. Meie valitsus julgustab meid iga päev olema lõhestavad ja vihkavad.

Kuidas asjad nii drastiliselt muutusid?

Kuidas meie, kanadalased, nii drastiliselt muutusime?

Minu tähelepanek on, et me ei seisa silmitsi mitte ainult viiruse levikuga, vaid ka järeleandlikkuse ja eneserahustamise pandeemiaga vaikimise, tsensuuri ja institutsionaliseeritud kiusamise kultuuris.

Peavoolumeediale meeldib öelda, et me võitleme “infosõjaga” – selle pandeemia katkuks on valeinformatsioon ning isegi küsimuste esitamine ja kahtlemine on keelatud.

Kuid selles sõjas ei ole relvaks muudetud mitte ainult informatsiooni, vaid ka inimese õigus ise mõelda.

Olen kuulnud öeldavat: “Ma ei tea tegelikult viirustest eriti palju, nii et mul ei tohiks olla oma arvamust, aga…”

Küsimus pole selles, kas te teate viroloogiast rohkem kui meie rahvatervise ametnikud; probleem on selles, et miks me kõik ei kutsu neid selgitusi andma selle pärast, et nad ei ole valmis arvesse võtma tõestusmaterjali ja debateerima kellegagi, kellel on erinev arusaam.

Me peaksime nõudma mitte tulemuse, vaid protsessi taastamist.

Ilma selle protsessita pole meil teadust ega demokraatiat.

Ilma selle protsessita oleme omamoodi moraalses sõjas.

Kuid minevikusõdadel on olnud selged ja kindlad piirid: ida ja lääs, patrioodid ja valitsus.

Sõjas, milles me end praegu leiame, on sissetungimise asemel sisseimbumine, vaba valiku asemel hirmutamine. Seisame nii salakavalate psühholoogiliste jõudude vastu, et me usume, et ideed on meie omad ja et anname oma osa, loobudes oma õigustest.

Nagu üks tark kolleeg hiljuti ütles: „See on sõda valitsuse rolli pärast. See puudutab meie vabadust mõelda ja küsimusi esitada ning sellest, kas üksikisiku autonoomiat saab alandada tingimuslikuks privileegiks või jääb see õiguseks. See on sõda selle üle, kas jääda kodanikuks või saada subjektiks. Asi on selles, kellele sa kuulud – sulle endale või riigile.”

See seisneb selles, kuhu me tõmbame piiri.

See ei puuduta liberaale ja konservatiive, vaktsiinipooldajaid ja -vastaseid, eksperte ega võhikuid. Kõik peaksid hoolima tõest, kõik peaksid hoolima teaduslikest ja demokraatlikest protsessidest, kõik peaksid hoolima üksteisest.

Ma väidan, et meie rahva püsimajäämise kindlustamisel on vähe väärtust, kui sellega ei püsi meie vabadus arutleda, kritiseerida ja nõuda tõendeid selle kohta, mida meie valitsus meilt nõuab.

70ndatel sündinud inimesena ei arvanud ma kunagi, et SEE on sõda, milles ma pean võitlema, et õigus kehalisele autonoomiale, vabale ja läbipaistvale teabevahetusele oleks ohus.

Mõelge hetkeks eelmise sajandi kujuteldamatuimatele kahjudele – “lõplikule lahendusele”, Lõuna-Aafrika apartheidile, Rwanda ja Kambodža genotsiididele. Kas me ei peaks mäletama mineviku julmusi, et me neid ei kordaks? Noh, mälu on lühike, perekondlikud ahelad katkevad, uued mured varjutavad vanad ja mineviku õppetunnid sumbuvad iidsesse ajalukku, et need unustuse hõlma vajuksid.

Tänapäeval näib, et vaktsineeritutel on kõik tsiviliseeritud ühiskonna õigused ja privileegid: liikumisvabadus, juurdepääs haridusele ning valitsuste, seadusandjate, ajakirjanike, sõprade ja perekonna heakskiit. Vaktsineerimine on pilet meie Kanada ühiskonnaelus osalemise õiguse TINGIMUSLIKULE tagastamisele.

Kuid nagu ütles John F. Kennedy: “Iga inimese õigused vähenevad, kui ühe inimese õigused on ohus.”

KOKKUVÕTE:

Ma ei kahtle, et COVID-19 on suurim oht ​​inimkonnale, millega oleme kunagi silmitsi seisnud. Mitte viiruse tõttu –see on vaid üks peatükk palju pikemast ja keerulisemast loost – vaid meie reaktsiooni tõttu sellele.

Ja reaktsioon pälvib minu arvates oma koha igas järgmisel sajandil ilmuvas meditsiinieetika õpikus.

Mis me teha saame?

Nagu ütles Kanada keemik ja kirjanik Orlando Battista: “Viga ei muutu veaks enne, kui keeldute seda parandamast.”

Meie maailmas näib eesmärk olevat viisakus, “läbisaamine”, “radari vaateväljas lendamine”. Kadunud on 60ndate revolutsionäärid, kadunud on varajase Ameerika patrioodid. Oleme nõuetele vastavuse pandeemia ohvrid – ja sõdurid.

Kuid järgimine ei ole voorus; see ei ole neutraalne ja kindlasti ei ole see kahjutu.

Kui Hannah Arendt 1961. aastal New Yorkeris Adolf Eichmanni kohtuprotsessi kajastas, lootis ta leida keerulise, ülbe, kuratliku, võib-olla psühhootilise mehe. See, mida ta leidis, oli täiesti vastupidine. Ta oli rabatud tema “väga tavalisusest”. Ta oli “kohutavalt, kohutavalt normaalne,” kirjutas ta, “mees, kes täitis lihtsalt käske, nagu ta ikka ja jälle ütles”. Ta nimetas seda “kurjuse banaalsuseks”, tavaliste inimeste mõtlematule kalduvusele alluda korraldustele, et sulanduda ilma ise mõtlemata.

Meie rahvatervise ametnike tõrjuv ja hästi harjutatud sõnumivahetus on loonud ülitõhusa masina, mis ei avalda oma tõendeid ega osale arutelus, vaid annab ainult korraldusi, mida me kohusetundlikult järgime. Meedia abiga varjatakse selle vigu, vaikitakse selle poliitikast, vaigistatakse teisitimõtlejaid.

Kuidas me seda vaikust katkestame? Kuidas taastada mõistus ja taastada demokraatia? Võib-olla on aeg veidi rohkem häält teha. Uuringud on näidanud, et kui idee on omaks võtnud vaid 10% elanikkonnast, on see pöördepunkt, mil ülejäänud ideed, arvamused ja uskumused kiiresti omaks võtavad. Piisab vaid häälekast, **VALJUHÄÄLSEST** 10%-st.

Demokraatia, “rahva võim” mitte ainult ei võimalda sõna- ja küsimisvabadust, vaid lausa nõuab seda.

Ja see väike SALADUS, mida ma sulle alguses lubasin? Siin see on: sa EI OLE halb inimene, kui nõuad tõendeid, sa EI OLE halb inimene, kui usaldad oma instinkte, ja sa EI OLE halb inimene, kui tahad ise mõelda. Tegelikult on tõde vastupidine.

Kui olete mures õigluse kadumise pärast, kui olete mures selle pärast, missugused elud on võimalikud meie lastele, kui soovite tagasi oma riiki – riiki, mille üle maailm kunagi kade oli –, siis nüüd on aeg tegutseda. Ei ole põhjust oodata, pole luksust ega vabandust ootamiseks. Me vajame sind praegu.

Nüüd on aeg helistada meie poliitikutele ja kirjutada ajalehtedele. Nüüd on aeg protestida, nüüd on aeg meie valitsusele väljakutseid esitada ja isegi allumatu olla.

Nagu ütles Margaret Mead: “Ärge kunagi kahelge, et väike rühm mõtlevaid, pühendunud kodanikke suudab maailma muuta; tõepoolest, see on ainus, mis kunagi on midagi muutnud.”

Teisisõnu, teil pole vaja kangelaste HÕIMU, kangelaste MASSI ega kangelaste RIIKI. Teil on vaja ainult üht: te saate teha oma osa ja sellega te SAATE midagi muuta. Southwest Airlinesi piloodid, Canadian Mounties ja ülikooli tervisevõrgustiku õed kõik mõjutavad olukorda.

Ja TEENE, mida ma sinult paluma pean? Me vajame kangelasi praegu rohkem kui kunagi varem. Meie demokraatia nõuab vabatahtlikke… Kas teist saab meie riigi ja laste kangelane? Kas saate osaks valjuhäälsest 10%-st?

Allikas: Brownstone’i instituut

Foto: ekraanikuva

Toimetas Mariann Joonas