Foto: Hakan Erenler / Pexels

“Vaenlane on näiliselt muutunud, osapooled ka, aga lõhestumise ja vastandumise mäng peaks eelnevatest aastatest juba tuttav olema. Seekord on viiruse asemel lihtsalt Putin. Millal saab juba küllalt,” küsib oma Facebooki lehel nõustaja Elena Koit.

Hea sõber,

Ma saan aru, et maailmas toimuv on hirmus!
On läinud süngeks ja tõenäoliselt läheb veel pimedamaks, enne kui valgus taas paistma hakkab.

Iga kord, kui viimastel päevadel FB avanud olen, tekib vastupandamatu tahtmine lahkuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla.

Mitte tegelikkuse, hirmu või kannatuste, vaid viha pärast! Isegi mitte kõigi koroona-aastate jooksul pole minu uudistevoog sellisest vihast kubisenud!

 Ma tahaksin Sulle, kes Sa tulihingeliselt olukorrale kaasa elad, lihtsalt paari asja meelde tuletada:

 Iga elu on püha! Sõltumata rahvusest!
Küsi endalt, kas käsku täitvate sõdurite surma üle rõõmustamine teeb Sinust ikkagi parema või patriootlikuma või üllama inimese!
Need inimesed ei läinud vabatahtlikult sõtta! Nemad ei valinud ega otsustanud! Neil on kõigil pered, lapsed, vanemad ja sõbrad! Neil on elu! Nad on kellelegi keegi! Sõltumata poolest ja rahvusest!

 See sõda ei ole rahvuste vahel!
Putin ei võrdu rahvus! Vene rahvus ei otsustanud minna sõtta. Miks sõdid Sina terve rahvusega (vahet pole kummaga)! Ja miks?
Mõtle palun sellele enne, kui lähed Eestis elavaid venelasi (või ukrainlaseid) vihaga üle kallama või karistama – nemad ei ole absoluutselt mitte kuidagi konkreetse sõjaga seotud. Mitte kuidagi! Neil on ka hirm, nagu Sinulgi.

 Palun tuleta endale meelde, et viha taga peitub alati hirm. Hirm kasvatab hirmu ja viha loob ainult suuremat viha (+ kannatusi). Viha ei ole kunagi ühtegi kannatust tervendanud. Lihtsalt, äkki kõnetab… lahendusi saab luua üksnes heatahtliku empaatiaga.

 Raskel ajal aitab kaastundlik empaatia palju rohkem, kui vägivalla innustamine või muretsemine! Sinu muretsemine ei muuda seda, kas ja kuidas meie Eestis mõjutatud saame. Või kuidas olukord Ukrainas laheneb. Sa lihtsalt kannatad rohkem ja võibolla teed hirmu najalt ka mõne rumala otsuse ka pealekauba.

Kui saad, siis aita kuidas saad ja kui Sa ei saa olukorda muuta, siis lihtsalt aktsepteeri. Kui maailm kannatab, siis see, et Sina kaasa kannatad, ei leevenda mitte kellegi kannatusi! Aita ja ela edasi.
Või aktsepteeri, austa toimuvat ja tuleta meelde, et on asju, mis lihtsalt ei allu Sinu kontrollile.

 Kui saad, siis palun ära survesta mind ega kedagi teist valima pooli. Kui ma pean valima, siis ma valin rahu ja sõjas mistahes poole valimine on minu jaoks sama, mis panustamine sõtta!
Kui Sa ei saa luua rahu Ukrainas, siis rahu endas on puhtalt Sinu enda teha!

 Vaadates kaugele, ära sulge südant neile, kes on siin – Sinu kõrval! Võimalik, et nad vajavad Sinu tasakaalukat toetust hetkel rohkemgi veel, kui inimesed Ukrainas.

 Ühisest vaenlasest veelgi tugevamalt liidavad ühised väärtused. On aeg hoida kokku, aga väärtuste, mitte vaenu najalt.

 Vaenlane on näiliselt muutunud, osapooled ka, aga lõhestumise ja vastandumise mäng peaks eelnevatest aastatest juba tuttav olema.
Seekord on viiruse asemel lihtsalt Putin.
Millal saab juba küllalt?

Mul on Sulle kaks väikest ja lihtsat palvet – austa ja armasta elu kasvõi natukenegi rohkem, kui kardad surma või kaotust! Lihtsalt näe numbrite, rahvuste, ideoloogiate ja infomüra taga inimesi.

Ja – kui Sa vähegi saad – loo rahu endas, et Sa ei panustaks kannatustesse enda ümber!

Aitähh.

Elena Koit

Allikas: Elena Koit FB