Blogija ja kirjanik Madis Mark, kes lapsepõlves toimunud õnnetuse tõttu oli aastaid aheldatud ratastooli ja ka arvuti taha, jagab seekordses artiklis soovitusi lapsevanemale: kuidas aidata kaasa lapse võõrutamisele digimaailmast ja kuidas toetada lapse arengut harmoonilisel viisil. “Tänapäeval räägitakse digisõltuvuse ohtudest nii palju, et ma parem ei hakka seda kõike siin kordama, kuid tõenäoliselt aitasid minu viimased kogemuslood anda sellest elulise pildi, mida see ühe haavatava lapse jaoks tähendab.”

ELUKOOL on uus Telegrami rubriik, kus inimesed meie seast jagavad oma elu õppetunde, koolitustel omandatud teadmisi ning raamatu- ja südametarkust.

Teismelisena ei tajunud ma suurt probleemi, vaid pigem nägin arvutit kui ustavat sõpra või abivahendit, mis aitas mul ennast pisutki õnnelikumana tunda. Mul oli justkui kõik olemas, kuid ema tahtis seda millegipärast ära võtta, justkui ta oleks pahatahtlik olnud.

Ma ei teadvustanud, et pidev arvutis istumine viis mind perekonnast ja sotsiaalsest elust eemale. Ma ei mõelnud, et tulevikus hakkan ma oma keha armastama ning soovima, et ma oleksin lapsepõlves tema suhtes hoolsam olnud, kuna hiljem võivad osad väärarengud olla pöördumatud. Ma ei arvanud, et ma hakkan kunagi sügavast keskendumisvõimest ja distsipliinist puudu tundma, ja seda läheb vaja, et saaksin oma unistused teoks teha.

Nüüd ma mõistan väga hästi, miks ema mõnikord nii kurjasti käitus. Kes teab, mis seisus ma siis oleksin, kui ta üldse poleks midagi ette võtnud. Nüüd ma teeksin minevikus paljud asjad teisiti, kui see võimalik oleks, sest ma hoolin oma arengust ning mõtlen tihti põhjuste ja tagajärgede üle.

Mõnikord olen mõelnud, et huvitav, mis oleks juhtunud, kui mu ema oleks teadlikum olnud ja inimese psühholoogiat sügavamalt tundma õppinud, või kui me oleksime lihtsalt rohkem ennast üksteisele avanud.

See on nüüd kõik möödas ja ma olen oma minevikuga rahu teinud. Ka sellest olen aru saanud, et minu ema andis oma parima. Ma olen tänulik kõige eest, mida ta minu nimel tegi, kui palju ta pingutas, soovis ja nuttis.

Parim, mida ma nüüd teha saan, on seda lugu nii paljude lapsevanematega jagada kui võimalik, sest ma tean, kui teadlikumalt, harmoonilisemalt ja tulemusrikkamalt me tegelikult elada saaksime.

Ausalt öeldes ei saa ma väita, et oleksin lapsevanema rollis edukam või ma tean täpselt, mida teha. Minul endal veel lapsi ei ole, seega ma ei tea, milline kogemus see päriselt on. Suudan vaid imestada, kui palju armastavat tööd peavad lapsevanemad igapäevaselt tegema.

Aga vähemalt on mul palju kogemusi sellest, mida tähendab emaga sõdimine. Kuna nüüdseks olen suutnud arvutiga seotud harjumused kontrolli alla saada, siis on mul natuke aimu sellest, mis töötab ja mis mitte. Ja loodan siiralt, et sellest on kellelegi abi.

Niisiis, millele ma soovitaksin tähelepanu pöörata?

Lõpeta lapsega võitlemine. Tihti oleme me veendunud, et teame, mis on teisele parim, ja seega püüame oma lähedasi muuta ning panna neid nägema nii, nagu meie seda maailma näeme. See nägemus võib isegi tõsi olla, kuid sellegipoolest ei saa sõda pidades teine osapool seda kunagi nägema. Kui püüad lapsega võidelda, siis kaotajateks jääte mõlemad, kuna peresisesed pinged kasvavad, laps võtab kaitsepositsiooni või sulgub iseendasse, ning kokkuvõttes oled ka ise omadega läbi. Mäletan, kui süüdi ma ennast tundsin, sest väljendasin oma ema vastu tohutut viha, mis minus paratamatult tekkis ja mida ma ei suutnud lihtsalt olematuks teha. Kokkuvõttes oli ka tema veelgi suuremates kannatustes, väsinud võitlemisest.

Mõista lapse vajadusi. Igal käitumisel on oma põhjus. Iga sõltuvus eksisteerib selleks, et rahuldada inimlikke vajadusi. Laps ei pruugi neid teadvustada, kuid lapsevanem peab nägema sügavamale ja mõistma teda paremini kui laps ise. Selleks on vaja teda kuulata ja olla tema jaoks olemas, luua turvaline keskkond, et tal oleks kergem ennast avada. Mida rohkem emotsioone peres väljendatakse ja omavahel räägitakse, seda rohkem õpib ka laps seda tegema. Kuid kindel saab olla selles, et laps on digimaailmasse klammerdunud vaid sellepärast, et ta soovib tunda ennast hästi ning tõenäoliselt vältida ka valu või ebamugavust, mida ta elus kogeb.

Suhtle lapsega kaastundlikult, pea teda võrdseks osapooleks ja otsustajaks. On tõsi, et lapsevanemal on suur vastutus kasvatada lapsest terve ja tegutsemisvõimeline täiskasvanu. See nõuab piiride kehtestamist, mis ei pruugi lapsele meeldida. Kuid siiski saab alati suhtuda temasse suure austusega, et koostöö sujuks parimal võimalikul moel. Nii lapse soovid kui ka pikaajalisemad vajadused on olulised, seega ilmselt saab neid harmooniliselt ühendada, andes rahulikke seletusi ja küsides küsimusi, millega saab laps ennast võrdse osalisena tunda.

Anna lapsele valik, kasutades coaching’u küsimusi. Muutuste loomiseks või positiivsete harjumuste säilitamiseks on sisemise motivatsiooni leidmine väga oluline. Kui lapsel isiklik tahe puudub, siis kõik strateegiad toimivad vaid ajutiselt. Ent kui ta tunneb, et see on tema jaoks oluline, on ta nõus kaasa töötama. Siin tulevad kasuks coaching’u küsimused ja tehnikad, mis aitavad inimesel vastused iseenda seest leida. Näiteks: “Mis sulle meeldib selle juures?”; “Kuidas sa ennast tunned, kui …?”; “Millal või kus sa seda veel oled tundnud?”; “Mida sa saaksid teha / milliseid võimalusi sa veel näed, et tunda ennast …?”; “Millised on sinu unistused?”; “Mida sa sooviksid teha tulevikus?”; “Mis on selleks oluline?” Niiviisi küsimusi esitades ja lapse vastuseid tagasi peegeldades on võimalik tal motiveeritud olla ja asju sügavamal tasandil mõista, vastupidiselt olukorrale, kus talle öeldakse, et tee nii või ära tee nii.

Võimalda lapsel kogeda uusi alternatiive, juhindudes eelkõige tema sisemistest motivatsioonidest. Kui uus tegevus või muutus on seotud tema olemasoleva huvi ja vajadusega, on koostöö sujuvam. Mõtle, kuidas saaks tegevust kohandada talle sobivamaks, huvitavamaks. Ka tervislik toit saab olla isuäratav. Füüsiline treening võib olla lõbus (meeskonnasport, tantsimine, matkamine). Programmeerimine on põnev, kui seda kasutades saab luua uusi mänge. Keele õppimine võib olla huvitav, kui vaadata kaasahaaravaid filme ilma subtiitriteta. Eksperimenteeri.

Lepi kokku mõõdukad piirid. Mitte liiga jäigad, mitte liiga vabad. Just nii, et laps ei tajuks, et ta millestki olulisest ilma jääb. Reeglid võiksid meenutada pigem neid, mida täiskasvanud endale vabatahtlikult seavad. Näiteks konkreetne ajavahemik, millal saab internetti kasutada. Arvuti- või nutitelefonivaba päev. Kokkulepped: kõigepealt töö (laps on seejuures teadlik, miks see on oluline), siis lõbu. Kasuta vajadusel automaatseid tehnoloogilisi piiranguid, mis loovad lapse jaoks harjumuspärase struktuuri.

Ole eeskujuks sellega, et kasutad ka ise digitaalseid vahendeid teadlikult ja minimalistlikult. Laps õpib vastavalt sellele, mida perekonnas tehakse. Kui perekonnas või sõprade seas on palju suhtlemist ja ühiseid tegevusi või traditsioone väljaspool virtuaalmaailma, siis on tõenäolisem, et digisõltuvust ei kujune. Keskkond on üks suurimaid mõjutajaid, mis erinevaid harjumusi loob või säilitab.

Uuri, millised on olnud efektiivsed strateegiad teistes peredes. Kindel on see, et kui ei muutu suhtumine või tegutsemisviis, pole ka oodata midagi uut. Parim on õppida neilt, kes on saavutanud tulemused, mida oled soovinud. Eriti hea, kui leiad kogemuslugusid otse noortelt, kes ise tunnistavad, mis neid kõige rohkem aitas või motiveeris.

Lapsed on täiskasvanutele sarnasemad kui tundub. Neil võib olla nõrgem enesereguleerimisvõime, kuid muus osas kehtivad sarnased põhimõtted. Uuri, kuidas on täiskasvanud oma digitaalseid harjumusi suutnud muuta, ning õpid ka paremini tundma, mis töötab lapse puhul. Mis on efektiivne sinu puhul? Kas sinu peal töötaksid need strateegiad, mida oled rakendanud lapse puhul, pannes ennast lapse situatsiooni?

—

Mõistan, et olukord võib mõnikord tunduda lootusetu, kui digisõltuvus on juba liialt kaugele arenenud. Kuid alati saab midagi ette võtta, sest igal käitumismustril on põhjus. Tõenäoliselt nõuab see suuri muutusi perekonnas ja lapsevanemates endas, kuid kõik on võimalik. Soovin palju edu, kannatlikkust ja mõistvat suhtumist!

Madis Mark

Artiklisarja esimeses osas rääkis Madis, kuidas arvutimängusõltuvus üldse tekkis ning teises osas jagas konkreetseid nippe ja praktikaid, kuidas ise liikuda arvutivabama elu suunas.

Vaata ka: Madise koduleht

Fotod: Huffington Post, erakogu