Foto: Enriika Vunk

“Ma olen tihti kuulnud väljendeid “hull kahene“ või “segane kolmene“ ning näen, et nende ealiste iseärasustega justkui vabandatakse välja lapse halb käitumine, mis omakorda toob kaasa olukorra, kus põhjustesse ei süveneta ning neid ei lahendata. Iga lahendamata probleem aga paisub tulevikus lumepallina aina suuremaks ja on juba tunduvalt keerukam. Lapsed tulevad meid elus õpetama – mida kiiremini me selle omaks võtame, seda suurem nauding saab olla lapsevanemaks olemine ja seda ilusamat lapsepõlve me oma mudilastele pakume. Me keegi ei ole lapsevanemaks sündinud, vaid peame seda õppima,” kirjutab Telegramile homöopaat ja kahe lapse ema Merle Martinson.

ELUKOOL on uus Telegrami rubriik, kus inimesed meie seast jagavad oma elu õppetunde, koolitustel omandatud teadmisi ning raamatu- ja südametarkust.

Piitsa ja prääniku meetod

Selleks, et rääkida lastest, tuleb alustada täiskasvanutest, kes neid vormivad. Esimene asi, millest tasub aru saada, on see, et meile ei ole keegi üldjuhul õpetanud enda emotsioonide kontrollimist. Pigem õpetatakse emotsioonide allasurumist ning kuna lapsed tulevad just valupunktidele survet avaldama, siis peame esmalt koos lapsega ette võtma emotsioonide mõistmise ja kontrollimise õppe.

Mina olen 1981. aasta väljalase. Sellel ajastul oli jätkuvalt põhiliseks kasvatusmeetodiks piitsa ja prääniku jagamine. Teadustööd, mille alusel neid juhiseid tehti, vaatlesid, kuidas kontrollida enda last, aga ei uurinud, mis see teeb lapse psüühikaga. Selle tulemusena on meil mitu põlvkonda inimesi, kellel puudub enesedistsipliin olla hea inimene. Meie ühiskond soosib praegu veel pigem piitsa vältimist ja prääniku püüdmist, mis ei lase meil sageli olla parim verisoon meist endist, vaid püüame kellegi välise kiitust. Samuti soodustab see kaasinimeste suhtes halvasti käitumist, sest kui piitsa konkreetselt peakohal ei ole, siis on see ju lubatud. Tagajärgedele või empaatiale mõtlema ei pea.