Sellel fotol siin loo juures on Babadži, üks minu sõpradest India-reisidelt, keda ma seal käies ikka vahel kohtan. Meie esimene kohtumine oli sama ootamatu nagu enamik imelisi kokkupuuteid, mis reisides aset leiavad. See toimus üle-eelmise aasta veebruaris, kui olin ligi kuu veetnud Põhja-Indias Rishikeshis, templitest kubisevas joogapealinnas, millest Himaalaja liustikelt allavoolav jäiselt puhas ning pühaks peetav Gangese jõgi (Emake Ganga) esimesena suurematest linnadest läbi voolab.

Hindud peavad Gangest pühaks jõeks. Seal suplemine toovat õnnistust, seepärast on paljudes kohtades jõe kallasteks trepid ja iga päev, iseäranis pühade aegu, voolab linna lähemalt ja kaugemalt tulevaid palverändureid, kes end traditsiooni kohaselt üleni pühasse jõkke kastavad ja jõele lillevanikuid ehk andameid toovad. Rishikeshi on linn, mille hiilgeaeg saabus koos biitlitega ja kuhu koos John Lennoni ja Paul McCartneyga tulvas ka palju teisi läänest pärit eneseotsijaid.

Kõikjal linnatänavail, aga ka kaljude vahelt üle Gangese jõe sirutuvate rippsildade ümbruses võib rändurit lisaks sind pidevalt piidlevatele ahvidele ning paberit ja pappi mäluvatele kondistele tänavalehmadele segadusse ajada ka nn pühameeste ehk babade rohkus, kes tee ääres kerjavad. Pärast mõningast sisseelamist võib mõista, et selle oranži askeedirüüga katab end väga värvikas seltskond. Nende hulgas on rohkelt kerjuseid või pisut meeltesegaduses inimhingi, kohalike meelest ehk isegi kahtlase taustaga eluheidikuid, kuid sinna sekka ka tõelisi hingelise pühendumuse pärleid – tõsi, viimaseid ei leidu kerjajate hulgas. Ent pühendunud eristuvad teiste seast vaid ime, või kui tahate, siis saatuse enese tahtel. Sest väliselt on nad kõik sarnased. Imedest aga ei jää sealmail vast ükski teelolija puutumata…

Kohtumine Babadžiga

Selleks ajaks, kui see juhtus, oli mul siginenud Rishikeshis juba oma ränduritest sõpruskond. Nii helistaski mulle ühel järjekordselt soojal hommikupoolikul üks venelannast sõbranna ja teatas, et ta soovib mind tutvustada kellelegi, kellega kohtumise üle mul kindlasti hea meel oleks. Leppisime kokku, et trehvame 30 minuti pärast linna kahte suuremat osa ühendaval teel.

Veebruaris on Rishikeshis iga päev vähemalt minu jaoks parim võimalik temperatuur, ligi 33 kraadi; mägede vahel puhub soe tuul ja päike särab pilvitul taevalaotusel. Kõndisin mööda tänavat, mida palistasid kaunid aiad täis õitsvaid mangopuid, ja sealt nad kolmekesi tulidki – mu sõbranna, üks habetunud oranžis hõlstis baba, käes mõistatuslik väike rõngaga sau, ja tema kõrval kiilaspäine euroopalike näojoontega krišnaiidi meenutav noorem mees.

Meie vestlus toimus inglise keeles, nagu pea kõik sealsed vestlused kohalikega ja teistegi ränduritega. Pärast põgusat tutvumist jätkas vanake vestlust sõbrannaga ja mina tegin juttu tolle krišnaiidi meenutava noormehega. Selgus, et tegemist oli inglasega, kes viimased kümme aastat külastab iga aasta Indiat, et veeta terve kuu koos tolle vanakesega, keda ta kutsus Babadžiks ehk auväärseks isakeseks. Mõistsin kohe, et just see on koht, kus on õige aeg kõnelda sellest, mis meile mõlemale enim huvi pakub ehk illusiooni olemusest. Esimene mulje oligi petlik ja inglane osutus meeldivaks pühendunuks, keda krišnaiitidega ei ühendanud muu kui oranž hõlst, mida sealmail paljud pühendunud kannavad.

Kõnelus illusioonist

Istusime teeäärsesse kasinasse teemajja, mille sarnaseid seal igal sammul kohata võib. Mustast teest valmistatud kange ja magus naturaalse lehmapiimaga rüübe aitab sealses kuumuses erksana püsida. Vanake lasi meile kõigile valada tassikese teed ja tundis huvi, millest me tema õpilasega rääkinud olime. Selgus, et ta oli kõndides ka meie vestlust jälginud, sest ta päris: “Sa küsisid midagi illusiooni kohta?”

Selgitasin siis oma küsimust, öeldes, et soovin paremini mõista, mida nad mõtlevad, kui räägivad illusioonist. Nimelt õppisin emeriitprofessor Ülo Vooglaiult, et mõistete kasutamisel on oluline mõista, millist tähendust keegi neile omistab – nii on lihtsam jõuda ka üksteisemõistmiseni ja vältida möödarääkimist.

Vanake vaikis viivu, vaatas mulle oma tumedate silmadega sõbralikult ja teraselt otsa, osutas õitsvaid mangopuid täis aiale ja taamal kõrguvale kaljusele mäele ning lausus: “Kõik, mida sa näed, see kõik on illusioon. Sinu keha ja meel on illusioon, ja küsimus on, kes oled sina?” Ta vaatas mulle taas tähelepanelikult ja küsivalt silma. Noogutasin, et mõistan, millest ta räägib, ning tundus, justkui me oleksime ühise keele leidnud. Nii sukeldus meie vestlus hetk hiljem sügavustesse, mis lasi hingel avarduda…

Babadži selgitas, et kõikidest küsimustest kõige olulisem on mäletada iseennast, ning lisas: “See küsimus on võtmete võti, mis avab kõik uksed.” Ma püüdsin mõista, mida ta silmas peab. Ning Babadži selgitas: “Mäletada ennast, see tähendab küsida eneselt, kes seda kõike kogeb ja kes seda küsib? Kogedes rõõmu või kannatust, tuleb küsida taas, kes seda kogeb. See küsimus viib vastuste vastuseni, mille kohta ei saa midagi öelda, kuid seda saab kogeda.“

Kui miski sinu ellu sattub, siis tuleb see lihtsalt vastu võtta

Tõepoolest, just seal, selles hetkes selle küsimuse küsimine võimaldas mul kogeda midagi erakordset, mis jäägu igaühe enese kogeda. Siis aga olin tunnistajaks millelegi, mida ma polnud varem seal märganud. Nimelt polnud ma enne tähele pannud, et kohalikud elanikud mõnda babat kohates oleks seisatanud ja teda kummardusega tervitanud. Adusin, et vestlen vanakesega, kes on ka kohalike elanike hulgas austatud, ning leidsin sellele arusaamale järgmise kahe päeva jooksul korduvalt kinnitust. See vaid süvendas minu huvi selle vastu, mis on selles habetunud vanakeses sellist, mida kohalikud nii kõrgelt hindavad.

Peagi mõistsin, et Babadži on mees, kes on sügavalt pühendunud ja oma pühendumuses kindlasti üks laitmatumaid, keda olin tol ajal kohanud. Ta oli loobunud kogu oma maisest varast ja ei võtnud võõrastelt vastu toitu ega kingitusi. Traditsiooni kohaselt tohivad babad süüa kas isevalmistatud õnnistatud toitu või ašramites jagatavat õnnistatud söögipoolist.

Olin tunnistajaks, kuidas üks meie tänulik sõber soovis kinkida Babadžile üht tikanditega pildikest. Vanake vaatas seda ilusat kuldsete niitidega Šivat kujutavat pilti, tõstis käed ja hüüatas sõbralikult: “See on imekaunis, kuid mida ma sellega teen, ma ei vaja seda, mul ei ole midagi – mul ei ole kodu ja mul ei ole sellega tõesti midagi peale hakata.” Pahvatasime kõik selle peale üheskoos naerma, Babadži ise kõige enam.

Küsisin Babadžilt, kas tema jaoks on elus midagi olulisem muust. Ta naeratas ja sõnas: “On ainult üks asi: see on igal hetkel võtta vastu oma karma ja küsida, kes seda kõike kogeb? Midagi muud pole vaja. Ja mäletada, et kõik on võimalik – see tähendab, kõik, kui sa vaid soovid! Sest kui miski sinu ellu sattub, siis on sellel sinuga pistmist ja siis tuleb see lihtsalt vastu võtta.”

Olin näinud teda kaks päeva kõndimas ringi, pronksist sau kogu aeg käes, kuigi sellel väikesel rõngaga asjandusel ei tundunud mingit praktilist otstarvet olevat. Nii tundsingi huvi, miks ta seda enesega kaasas kannab, ja mitte lihtsalt kaasas, vaid käes hoiab, seda vaid istudes enese kõrvale pannes. Babachi vastas naeratades: “Sest ka minul on vaja mäletada. Mäletada kõige olulisemat küsimust!”

Erki Kaikkonen

Fotod: erakogu