See lugu räägib vägivallatu suhtlemise teooriast ja praktikast, lähtudes ühest olulisest müüdist ja taju-illusioonist, mis valmistab enamikule meist meelehärmi. Alljärgnevalt kirjeldan, kuidas muuta see müüt tegelikkusele enam vastavaks ja saavutada suuremat kooskõla enese ja oma tegemiste vahel. Kõnealuseks müüdiks on uskumus, et on asju, mida me peame tegema – see kuulub meie baasuskumuste hulka.

Kas tõesti me peame?

Olen kohanud inimeste puhul üht pea kõiki inimesi puudutavat nähtust, milleks on mõte, et me PEAME tegema asju ja käituma ühel või teisel viisil. Seda võib kohata nii lihtsas igapäevases kõnepruugis, kus oleme kellelegi möödaminnes põhjendamas oma kiirustamist, või mõnest pakkumisest keeldumises sõnadega “Ma pean õppima, tööle minema” jne. Ja nii tundubki meile kõigile enesestmõistetav, et me peame teatud asju tegema.

Teine koht, kus me igaüks seda peab-mõtet ja seda saatvat natuke ahistavat tunnet veelgi sagedamini kohtame, on oma sisedialoogis, seistes silmitsi asjadega, mis justkui tahavad tegemist ja mille suhtes meil justkui vabadust ei ole, samal ajal tajudes seda, mida me sooviksime teha. See vastuolu tegeliku ja ootuspärase vahel loobki meis ahistatuse tunde juhul, kui need kaks ei lange kokku. See tunne on seda ahistavam, mida enam meile tundub, et me oma praeguses elus midagi muuta ei saa. Siis ongi käes meis haamerdav mõte, et PEAME tegema seda, mida teeme just nii, nagu teeme ja väljapääsu justkui ei ole. Olukord on seda hullem, mida rohkem kõik ümbritsev seda meile kõigiti justkui kinnitab. Kinnitab, kuna teisedki meie ümber teevad samuti. Nad elavad ja tegutsevad, sest neile tundub samuti, et nad peavad.

Altruism kui isetus on laialt levinud illusioon

Kuid selgub, et asjad ei pruugi alati olla nii nagu näivad. Selleks, et seda mõista, on hea alustada algusest ehk sealt, miks me valime oma ellu neid tegevusi ja just sellise elustiili ning vabaduse ja nn kohustuste suhte nagu valime. Siinkohal on hea heita pilk suuremale kontekstile, milles inimene toimib ja millega ta ei saa mitte arvestamata olla.

Vägivallatu suhtlemise teooria kohaselt ei tee me mitte midagi – mitte ainsamatki liigutust –, ilma et selle taga oleks mõni meie vajadus. Usun, et iga inimene mäletab olukorda, kus keegi küsib, miks sa seda teed ja teine vastab: “Niisama.” See lihtsalt kirjeldab asjaolu, et vastaja kas ei soovi paljastada oma motiivi või ei ole isegi teadlik oma käitumise põhjusest. Meid ümbritsev kultuuriline religioosne keskkond hurjutab meid enesekesksuse eest ja eks omal viisil ole selleks ka alust.

Kuid oluline on mõista, et isegi kui me teeme midagi kellegi teise heaks, siis me ei teeks seda, kui see ei vastaks mõnele meie vajadusele. Näiteks kui meil on midagi külluses, siis on üsna tõenäoline jagamise vajadus. See omakorda vastab ka tähenduse vajadusele jne, jne. Nii ei ole teatud mõttes isetu ehk altruistlik käitumine võimalik, just selle täieliku isetuse tähenduses. Sest vajadus käitumise taga võib olla ka emotsionaalne ja mitte üldse nii väliselt nähtav, pakkudes pigem sisemist rahulolu. On aga võimalik käituda viisil, mil hoolime oma vajadusest samavõrd kui teiste vajadustest ja see on see, mida nimetatakse altruismiks. Sest juhul, kui üks organism hooliks teistest enam kui endast, lõpeks see tema elutegevuse pidurdumise või isegi lakkamisega.

Me käitume, kuna me tunneme, ja tunneme, kuna vajame

Umbes nii võiks kirjeldada põhjuslikkuste jada sisemistest põhjustest reaalsete tegudeni. See on tingitud asjaolust, et me oleme elus organismid. Meis toimub tohutu hulk erinevaid protsesse ja nähtusi ning rütme, mis on seatud säilitama ja tasakaalustama organismi erinevaid elutasandeid. Lisaks sellele toimub sama meid ümbritsevaga: kõik on pidevas liikumises ja muutumises.

Meid ümbritsev sotsiaalne keskkond kubiseb erinevatest toimijatest, kes kõik teevad sama. Tegutsevad, et saavutada iga päev soovitud psüühilist ja füüsilist seisundit ning lisaks veel ka taasluua oma kohta ja tähendust sotsiaalses ruumis. Ja seda kõike selleks, et oleks veelgi lihtsam ka homses saavutada kõike seda, mida vajad.

Gaia teooria

Kuid see pole veel kõik. Me elame kõik ühe veelgi suurema organismi ja elusolendi sees, kelleks on meie koduplaneet, ja juhtumisi ja ka õnneks ei ole me ainsad elusorganismid selle suurema elusolendi sees. Sellest uuest leheküljest ja paradigmaatilisest muutusest meie koduplaneedi mõistmisel on pikemalt kirjutanud James Lovelock, kes lõi Gaia teooria.

Tegemist on teadlasega, kellele NASA andis ülesandeks uurida inimelu võimalikkust Marsil 1961. aastal seoses Viking-programmiga Marsile 1970. Nende kahe planeedi ja inimelu eelduste uurimisel jõudiski Lovelock sügava mõistmiseni, et meie koduplaneet ei ole vaid kõvakooreline kera, mis tiirleb ümber Päikese, kaetuna ookeanide ning mahuka atmosfäärikihiga ning bioloogiliste eluvormidega selle pinnal, kellest üks on ka Homo sapiens ehk mõtlev inimene, vaid tegemist on kõigile organismile omaste tunnustega suurema eluvormiga, mis on pidevas liikumises, saadetuna erinevatest rütmidest, mis tagavad kogu terviku tasakaalu.

See kontekst on oluline mõistmaks, et elu selle mitmekesisuses meie ümber võimaldab ka meie elu võimalikkuse ja meie vajaduste kaetuse. Nii nagu inimestel on vajadused, on vajadused ka kõikidel organismidel nii mikro- kui ka makrotasandil, imepisikestest kuni pea hoomamatult suurteni. Nii liigutab ja muutub kogu meie keskkond meie ümber ja haarab sellega meidki kaasa liikuma ja kohanema. Seega on kohanemisvõime ka iga eluvormi kestuse üks alustest. Ka intelligentsuseks peetakse kohanemisvõimet uutes olukordades.

Mida tähendab kohanemine?

Kohanemine on võime ümber mängida viise, kuidas ja mille kaudu me leiame võimalusi oma vajaduste katmiseks, mis on tarvilikud piisava sisemise harmoonia säilitamiseks. Inimene on sotsiaalne olend nagu paljud teisedki liigid meie ümber. Inimese kui liigi eksistentsi näib iseloomustavat aga aina suurenev keerukus ja viimasel sajandil sellele lisandunud igasuguste sotsiaalsete protsesside kiirenemine. See aga eeldab inimolendilt üha suuremat kohanemisvõimet, mis tähendab, et pidevalt tuleb leida uusi viise oma vajaduste rahuldamiseks.

Antipaatiate ja sümpaatiate väljakutse

Iga elusolendi valikuid ja käitumist mõjutavad oleviku kogemused oma vajaduste rahuldamisel. Muidugi ei mõtle inimesed oma elust ja käitumisest selliselt. Me ütleme, et me tahame, sest meile meeldib, enamasti küsimata, miks meile meeldib?

Nii on iga inimolend igal eluaistingu hetkel silmitsi uue või juba tuttava kogemusega. Nii kogeme eneses pidevalt mänglemas sümpaatiate ja antipaatiate duaalset virvarri. Need tugevad tunded panevad meid kas teatud käitumist kordama või mõnda käitumisviisi vältima ja uusi otsima. Nii võib ka öelda, et sellest, kuidas me tuleme toime antipaatia aistingutega eneses, tuleneb ka meie psüühiline rahulolu ja õnnetunne.

Mida see tähendab, et PEAB-mõtteviis on müüt ja illusioon?

Tähtis on mõista, et me mitte ei käitu, kuna me peame, vaid et me käitume, kuna me vajame. Nii võib näha, et näiteks täiskasvanu, kes ületab vastumeelsust minna iga päev tööle, mõeldes, et ta ju peab, panemata ise tähele tõika, et ta teeb seda, kuna ta vajab.

Mida ta siis vajab? Töötegemine ise on üks strateegia, mis loob tingimusi meie teiste vajaduste rahuldamise võimaldamiseks. Vahetusvahend nimega raha ei ole ju iseenesest vajadus, nii nagu rutiinselt mõeldakse. Me keegi ei saa söönuks rahast. Küll aga on raha kui vahetusvahend üks levinud strateegiatest, kuidas võimaldada enesele teiste vajaduste rahuldamist. Näiteks vajadust peavarju ehk kodu järele, vajadust kehakatte ehk riiete järele, mis peaksid ka aitama säilitada ja toetada inimese sotsiaalset nägu ja rolli.

Lisaks on meil veel hulk teisi vajadusi, mis on seotud kas oma keha eest hoolitsemisega või sotsialiseerumise kaudu rahuldatavate vajadustega – sealhulgas võimalus pääseda ligi erinevatele kultuurisündmustele, kontsertidele, filmidele, pidudele jne. Seda jada võiks jätkata lõputult. Siinkohal jääb iga lugeja enese avastada, millised tegevused välismaailmas vastavad tema vajadustele sisemaailmas, pidades silmas tõika, et ei ole olemas halbu vajadusi. On vaid ebaõnnestunud strateegiad oma vajaduste rahuldamiseks. Enamasti on need sellised strateegiad, kus hoolitakse oma vajadustest rohkem kui teiste vajadustest ning see võimaldab teistel kogeda meelehärmi, kuna see kogemus ei vastanud nende vajadustele.

Me valime, kuna vajame

Me mitte ei pea midagi tegema, vaid valime teatud asju ja olukordi, kuna meile ei meeldi olukord, mis tekiks siis, kui me ei käituks nii. Seega me valime teatud, esmapilgul mitte kõige atraktiivsema viisi oma vajadusi rahuldada, kuna me ei näe ka hetkel ühtki paremat viisi. Nimetame seda tihti ka normaalseks. Me valime kuna vajame. Nii on iga käitumisakti taga mõni ilus vajadus.

See mõistmine annab meile teadlikkuse püüda mõista ja märgata iga indiviidi ja inimgrupi käitumise taga ilusaid üldinimlikke vajadusi, mis meid kõiki ühendavad. See mõistmine ei tähenda käitumise õigustamist, vaid pakub hoopis midagi väga väärtuslikku. See pakub võime mõista ja kogeda kaastundlikkust, võimet andestada kergelt ja rahu, mida pakub ümbritseva mõistmine.

See on esimene tasand, mõistmaks oma valikute põhjuseid ja leppimaks nendega. Ning mõistmaks, et me ei pea mitte midagi, me vaid valime, kuna vajame – ning seda täpselt niikauaks, kuni ise soovime või kuniks leiame mõne parema viisi oma vajaduste rahuldamiseks. Me võime kogetust õppida ja muuta midagi siis, kui tunneme, et on õige hetk.

Iga valik on hetkes parim

Oluline on mõista, et iga inimolend teeb igal hetkel parima võimaliku valiku, arvestades tema psüühilist seisundit, tema informeeritust, tulenevalt tema senisest elukogemusest ja ümbritsevatest tajutavatest võimalustest ning olukorrast. Meeste seas on liikumas nali: oleks ma pooltki nii tark kui minu naine tagantjärele. See kirjeldab kogemust, mida meist kõik on tundnud. Seda, et tagantjärele kogeme, et oleks võinud teha parema valiku. Ja see on ka loomulik, sest nüüd on meil lisaks kõigele eelnevale, mida omasime otsustamisel, ka kogemus oma valiku tagajärgedest. Nii on meil igati põhjust olla enda suhtes väga heatahtlik ning süüdistamise asemel hoopis õppida kogetust ja muuta midagi – märgates neid ilusaid vajadusi, mis tingisid meie käitumise.

Me ei peaks kartuse tõttu teha valesid valikuid jätmata elamata. Sest ainult nii saame liikuda oma unistuste poole: muutes viise, kuidas me rahuldame oma vajadusi. Ja ega me teisiti teada ei saa kui kogemuse kaudu. Miks ei saa? Sest igaüks meist on teatud mõttes ainulaadne oma isikupäraste omaduste, annete ja puudustega. Ning sellest tingituna ei toimi ühe inimese jaoks alati see mis kellegi teise jaoks, sest puudus on puudus alati vaid kontekstis, samuti nagu normaalsus on normaalsus olenevalt kontekstist.

Erki Kaikkonen

Foto: ddw-online.com