Foto: Pablo Picasso “Mother and child”, 1902

Ütlused “inimene on inimesele hunt” või “üks inimene on teise inimese kurat” kirjeldavad tabavalt inimeseks olemise tumedamat poolt ja seda, kuidas võime seeläbi kellegi teise elu mõjutada, halvimal juhul hävitada, tõdeb enda jälgijatele Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts. Psühhoanalüütiku ja Bergamo ülikooli dünaamilise psühholoogia õppejõu Clara Mucci sulest ilmus 2022. aastal raamat “Paindlikkus (või ka eesti keeles pakutud vaste “säilenõtkus”) ja ellujäämine: generatsioonide ülese trauma mõistmine ja tervendamine”, mis tänases kontekstis võiks olla enam kui kõnetav ja sügavat mõistmist pakkuv lugemine väga laiale auditooriumile.

Mucci väidab, et on oluline eristada inimtegevusest põhjustatud (see tähendab inimese vastutust teise inimese, indiviidi või grupi ees) traumat traumadest, mis on põhjustatud looduskatastroofidest (nt tornaadod, maavärinad) või muudest õnnetustest, kus puudub inimesepoolne tahtlik hävitamine.

Traumade kolm taset

Mucci jagab inimestevahelisest ja inimtegevusest põhjustatud traumade esinemise kolme taseme vahel:

• esimene tase vastab ema ja lapse vahelisele hea häälestuse puudumisele, varajasele suhtetraumale (kus hooldaja ei ole võimeline lapsele optimaalseks arenguks vajalikku parimat hoolt pakkuma, kuna ta on iseendaga hädas, kas psühhopatoloogia, varasema või hetkel kogetava stressi või trauma, mõnuainete kasutamise, depressiooni, raske kaotuse või muude tõsiste eluraskuste pärast);

• teine tase on aktiivne kuritarvitamine ja väärkohtlemine, mis Mucci arvates põhjustab agressoriga samastumist ja osalist alateadlikku samastumist sisemise ohvri/agressori diaadiga (elus sageli nähtav olukord, kus kiusatust saab kiusaja);

• kolmas tase kirjeldab kollektiivseid ja massiivseid traumeerimisi, selliseid, mida põhjustavad sõjad, poliitilised massilised piinamised ning genotsiid (kõige rohkem on seda traumat uuritud Teise Maailmasõja koonduslaagrites ellujäänute ja nende järgnevate põlvede vaimse tervise uuringutes).

Miks on oluline eristada inimesest põhjustatud traumasid muudest traumadest?

Sest inimese aju on sotsiaalselt konstrueeritud. Inimeseks olemisele eriomane on põhjapanev sotsiaalne vastastikune seotus, mis teeb meist selle, kes me oleme, tegelased, kes on arenenud suhestumise kaudu, üksteise abistamise ja hoolimise kaudu, kes loovad sidemeid ja armastavaid kiindumussuhteid üksteise toetamiseks, kelle tähendus luuakse sotsiaalsesse ning industriaalsesse võrgustikku kuulumise läbi, ja kelle ellujäämist tagab seotus/ühenduses olemine ise.

Teisisõnu, positiivse arengu ja turvalise kiindumusstiili korral saame me uskuda ja loota, et teised aktsepteerivad ja vajadusel aitavad meid. Igasugune teise inimese poolt põhjustatud tahtlik vägivald ja kuritarvitamine on aga traumeeriv, traumeerivam kui looduskatastroofid või muud inimesest mitte põhjustatud õnnetused, sest meie aju on orienteeritud suhestumisele, lootusele, hoolimisele, meiele (mina areng sõltub teistest, pole mind ilma teisteta ja vastupidi).

Inimliku suhestumise moment, mis on arengu jaoks põhjapanev element, on samas ka see tegur, mis loob kõige enam kannatusi, kahjustusi ja häireid, kui inimlikkuse ja hoolimise ootusi ei täideta.

Kui suhe on hävitav ja lootus kaob, on see psüühikale lõhkuv kogemus

Puruneb side enda ja teiste vahel, hävib ka mina ning maailm tundub võõras, hirmus koht. Sideme tugevus teisega on see, mis kaitseb meid sisemise huku eest: suhestumine teeb võimalikuks psüühilise elu, alustuseks embrüo neurobioloogilise arengu, edasi juba inimolendiks saamise arengu, muutes võimalikuks aju ja kogu bioloogilise, psüühilise, sotsiaalse elu arengu, kirjutab Mucci.

Eriti hävitav on arengule ja psühholoogilisele paindlikkusele teise inimese poolt põhjustatud vägivald lapse varajases arengufaasis (esimesed 2-3 eluaastat) ja kui neid kannatusi on põhjustanud inimene, kes peaks eelduste kohaselt olema lähim.

Mucci osutab, et inimese poolt tekitatud kurjus põhjustab dissotsiatiivseid reaktsioone (näiteks mälulünkasid, desorientatsiooni ajas, kohas, iseendas ning meelepetteid), looduse poolt tekitatu mitte. Ta tsiteerib Jean Amery’t, kes elas üle Auschwitzi koonduslaagri, ent hiljem võttis endalt ise elu: “Kes iganes on piinamise tagajärjel kokku varisenud, ei tunne end enam maailmas kui kodus. Hävitustöö häbi on võimatu kustutada.”

Soolised erinevused inimtekkelise trauma tagajärgedes

Mucci toob oma raamatus välja huvitavad soolised erinevused inimtekkelise trauma tagajärgedes patriarhaalsemates ja maskuliinsemates ühiskondades. Selgub, et vaadates vägivalla internaliseerimist (st sisemaailmas omaks võtmist) ohvris ja selle järgnevat eksternaliseerimist (st välismaailmale suunamist), kalduvad meesohvrid sagedamini muutuma (teiste ohvrite) tagakiusajateks ühiskondades, kus poisslaste puhul peetakse agressiivsust aktsepteeritavamaks, nii et samastumine agressoriga muutub meessoost lastel/teismelistel/täiskasvanutel sisemiseks agressiivsuseks ja on sagedamini suunatud teiste vastu.

Kuritarvitatud tüdruklapsed suunavad sageli neile osaks saanud ja internaliseeritud agressiivsuse iseenda, oma laste ja oma keha vastu (dünaamika ümberpööramisel, st iseenda vastu, viib see sageli depressiooni, enesevigastamiste ja mõnikord ka suitsidaalsete tendentsideni). Mucci lisab, et 80% piirialastest patsientidest, kes end vigastavad ja on suitsidaalsed, on naised, ja näib, et mehed on rohkem nartsissistlikud ja antisotsiaalsed, enda egost lähtuva agressiivsusega.

Sõja ja muude suurte kollektiivsete traumade tagajärjed

Mucci kirjeldab sõja ja muude suurte kollektiivsete traumade tagajärgi üksikisikule ja tema järgnevatele põlvedele. Sõjad, genotsiidid, piinamised ja muud poliitiliste režiimide poolt tsiviilelanike suhtes toime pandud julmused, neist põhjustatud massiivsed traumeerimised jätavad esimesele generatsioonile rasked haavad (depressioon, aleksitüümia ja anhedoonia, lihas- ja luuvalud, unetus ja õudusunenäod) koos eituse ja dissotsiatsiooni aspektidega.

Ent need traumad põhjustavad sümptomeid ka teises ja kolmandas ellujääjate generatsioonis, maksimaalse negatiivse mõjuga kolmandale generatsioonile, kui trauma päritolu pole selgeks tehtud ja korralikult ravitud.

Mis aitab mõista ja tervendada generatsioonide üleseid traumasid?

Mucci rõhutab, et kõige tähtsam on aidata hädas olevaid peresid, hooldajaid/lapsevanemaid (inglise keeles “caregivers” – tähistab lähimaid inimesi, kes last kasvatavad ja peaksid tema kiindumusfiguurid olema). Ta viitab kiindumussuhete uurijale ja teooria loojale John Bowlbyle, kes ütleks, et rahvas, kes hoolib oma kodanike heaolust, peab hoolt kandma perede eest ja teadvustama, et viis, kuidas reageerime tulevikus elus ette tulevale stressile, on määratud meie turvalisest või ebaturvalisest kiindumusstiilist.

Kuidas siis arendada tulevasi täiskasvanuid, kes oleks paindlikud, enesekindlad, ressursirikkad, emotsionaalselt stabiilsed ja turvalised, empaatilised, intelligentsed ja loovad, võimelised hoolt kandma nii enda kui teiste eest, sealhulgas planeedi, oma laste, loomade ja teiste inimeste eest Maal? Mucci usub, et on oluline suurendada perede teadlikkust, kuidas toetada kiindumuspraktikaid ja häid inimestevahelisi suhteid, eriti lapse arengu varajases staadiumis ja teises olulises arengufaasis – teismeeas.

Kiindumus (inglise keeles attachment) on peamine sotsiaalne praktika, mida edendada, et soodustada suuremat paindlikkust igat sorti traumadele reageerimisel. Veel aitab Mucci arvates paremale paindlikkusele kaasa ühenduses olemine/kontakt (connectedness), mäletamine (memory), tunnistamine (testimony) ja alloleva trauma puhul rakendatavad terapeutilised strateegiad.

Allasurumine, püüd unustada või valusaid teemasid vältida on kahjuks viis, mis kannab trauma üle järgmistele generatsioonidele. Seega ühe elu, ühe inimese trauma läbitöötamisel, tema mälestuste tunnistamisel ja elulukku integreerimisel on ka järgnevatele põlvedele taastav mõju. Teadlikkus oma loost ja minevikutrauma tunnistamine turvalise suhtlemiskogemuse kontekstis katkestab tsükli ja trauma edasikandumise.

Lõpetuseks, elus ja maailmas on paljut, mis ei ole meie kontrollida ega mõjutada, küll aga saame me tundma õppida ja vastutust võtta oma tumeda poole ning valude eest, mis võib olla ka rikastav kogemus, sest nende tunnete all on tavaliselt peidus väga palju energiat.

Tekst ja allikas: Eesti Analüütilise Psühholoogia Selts

Toimetas Anneli Roots