Foto: Cardone Capital

Grant Cardone (61) on üks retsimaid mehi maailmas: ta on New York Timesi menukirjanik, müügiekspert ja motivatsioonikõneleja, kinnisvarainvesteeringute ja sotsiaalmeediaturunduse asjatundja. Sündinud USA-s Louisianas (USA), alustas ta nullist ning omab nüüd viit firmat, mille aastasissetulekud ületavad üle 100 miljoni. Forbes on teda nimetanud number üks turumõjutajaks ehk influentseriks. Cardone on kirjutanud mitu raamatut, sh „Sell or be Sold“ („Müü ise või oled müüdud“), „The 10X Rule“ („10x reegel“), „If You’re Not First, You’re Last“ („Kui sa pole esimene, oled viimane“) ja „The Millionaire Booklet“ („Miljonäri brošüür”). Oma otsekohese hoiakuga on Cardone kokku ajanud terve varanduse ja võitnud miljoneid fänne üle kogu maailma. Järgnevas intervjuus räägib ta oma lapsepõlvest, kujunemisest ja äripõhimõtetest.

Kas sa oled alati olnud nii otsekohene?

Mu isa suri, kui ma olin 10-aastane ja kui sul pole isa või meesideaali, kelle poole vaadata, siis see muudab asju. Ma mäletan, et kui ema pärast mu isa surma tahtis mulle rihma anda, siis ma hakkasin naerma. See tundus jabur, ma teadsin, et ma ei saa enam mitte kunagi rihma. Mul puudusid eesmärgid ja ma tundsin puudust sellest tugevast mehest, kes mind juhendaks ja vajadusel rihma annaks. Mu ema ei teadnud, mida minu ja mu kaksikvennaga teha. Me igavlesime, koolist polnud kasu…

Milline oli elu Louisianas?

Ma kasvasin üles keskklassi peres, meil oli katus peakohal ja toit laual, mul oli jalgratas, aga me elasime pidevas majandusliku kitsikuse hirmus. Kartsime, et mehaanik, torulukksepp, katuseparandaja jt tahavad meid ära kasutada; me ei tahtnud mitte ühegi asja peale raha kulutada, olime väga ettevaatlikud. Mu isa suri veebruaris ja ema müüs meie maja maha juba märtsis. Meil oli kaunis kodu, mu isa oli lõpuks ometi jõudnud keskklassi, võib-olla isegi veidi kõrgemale. Aga 18 kuud pärast oma unistuste maja ostu isa suri, 15 päeva hiljem müüs ema maja maha, sest ta ei suutnud sellega toime tulla. Ma mõistsin 10-aastasena, et oma maja on vastutus. 20 aastat hiljem, kinnisvaraga tegeledes, mõistsin uuesti, et perekonnale kuuluv maja ei ole vara, vaid kohustus.