Saabuval nädalavahetusel, 3.-5. augustil seab müravaba (loe: reklaamivaba) ajakiri Hingele Pai end sisse Pärnumaal asuvas Nurka talus, et pakkuda naistele nädalalõpu puhkust, mida veavad eest muusik ja kirjanik Hedvig Hanson ning joogaõpetaja, kirjanik ja elustiiliettevõtja Merit Raju. “See tuleb ülimõnus: looduse ilu, elamise mõnu ja naiseks olemise rõõm,“ seisab Naistepuhkuse tutvustuses. Tegime eesootavast, naiseks ja üldse inimeseks olemisest juttu Hedvig Hansoniga, kes on juba aastaid eelistanud looduse keskel elamist linnamelule.

Naiste ritriidi tutvustuses seisab, et paljud naised mõtlevad iseenda peale viimasena, sest ikka saavad kõigepealt tähelepanu mees, lapsed, töö, kodu jne. Kuidas seda muuta ja kas seda üldse saabki muuta? Lapsed, eriti väikesed, vajavad ju ema kogu aeg.

See on põhjendatud küsimus. Eks nii ongi, muuta seda saaks teadlikult, sest üldjuhul on ju naine andja. See on ühtpidi loomulik, looduslik, aga kui teistele elamist saab üleääre, on oht ka ise üleääre minna. Väsinud inimene ei suuda ka tasakaalukalt anda, suhelda, ta sõna-otseses mõttes annab end ära. Kuni enesekaotuseni välja. Tasakaal on elus ülioluline ning enne, kui me hakkame kurnatusest mehega näägutama, lastega õiendama või jääme sootuks vait ning sulgume endasse, enne tuleks olukorda teadvustada ning võtta endale aeg. See pole egoistlik. Pigem vastupidi. Võtta aeg, et olla palju parem ema, partner ja olla hea iseendale.

Jagate Meritiga seal oma isiklikke lugusid naiseks olemise teekonnal. Mis laadi lood need on? Kas sul oleks äkki üks neist ka Telegrami lugejatega jagada?

Me pole veel Meritiga seda kokku leppinud! Olen ka muusikuna laval intuitiivne ning lähtun lugude rääkimisel publiku energiast.
Meeleolust, mis kohapeal tekib. Me ei aja taga programmi ega kindlat kava, oleme paindlikud, kuulame ise naisi ja räägime.
Meie lood on kindlasti samas erinevad, samas sarnased. Oleme ju kõik üks. Kuigi igaüks veidi isemoodi. Mulle meeldib kuulata inimeste lugusid. Kõik on põnevad, kui inimene avaneb ja on aus, aga tihti jääb kõlama miski sama toon. Kõik me otsime armastust, tunnustust, kõik me väsime vahel. Tundlikud natuurid tunnevad elus ka masendust ja depressiooni. Needsamad inimesed suudavad ometi ka tunda sügavuti rõõmu. Seda tõelisemalt.

Telegrami lugejatele… ma usun, need on mõtlikud ja mõtlevad inimesed. Ma olen kirjutanud palju artikleid Edasi.org lehele, usun, et need lugejad võivad olla ka kattuvad ja saavad mu mõtted sealt kätte. Mulle meeldib uskuda, et ma ajan ikka humanistlikku rida, nii muusikas kui kirjutistes. Et me õpiksime kuulama iseend, arendama end vaimselt ja hingeliselt ning väärtustama õigeid suundi.

Peatun veidi veel nädalavahetuse programmil. Milline näeb välja üks intuitiivne laulutund ja kas selle jaoks peab viisi pidama?

Peab ütlema, et avastan isegi veel seda “intuitiivset laulutundi” ja ega muidu ei teeks, kui ei usuks sellesse. Olen laulnud pea sünnist saati, nagu mu ema väidab ja tõesti, otsinud erinevaid viise, kuidas end hääle läbi väljendada. Noorena ikka matkid oma lemmikuid ja see on kindlasti ka vajalik etapp ning arendab muusikalist kuulmist, kui suudad jäljendada. Eeskujud on olulised ning inspireerivad.
Elu jooksul peaks aga leidma üles omaenese erilise väljenduse, omaenda päris hääle. Usun, et hääl on hinge peegeldus ning seepärast ongi oluline alustada hingest ning hingamisest, mis on eesti keeles kenasti sobivalt samatüvelised mõisted.

Minu arvates on nad ka sisult seotud mõisted. Loomulik laulmine peaks ka olema nagu loomulik hingamine. Laulmisele on lähenetud vokaaltehniliselt väga erinevat moodi. On antud välja tuhandeid lauluõpikuid, joonistega kõriehitusest ja kirjapandud mõistetega.
Meid õpetatakse laulma küll koorilauluhäälega, küll maskis ooperilauluhäälega, küll matkitakse maneerlikult maailma poplauljaid…Mina olen laulmises olnud iseõppija. Looduses elamine on aidanud mind vabaneda igasugusest maneerlikkusest, jäljendamisest.
Ma laulan läbi oma hinge.

Intuitiivses laulutunnis alustame keha ja meele vabastamisega, et hääl saaks üldse voolata, teeme laulurännakuid, otsime oma laulu üles… see saab olema põnev mulle endalegi, kuis inimesed seda vastu võtavad, mis nad leiavad. Viisipidamine aga on ka teatud määral õpitav. Häälitseda, ümiseda, end häälega väljendada võib aga igaüks, selleks ei pea olema väga musikaalne.

Ritriidil soovitatakse end muust maailmas välja lülitada (sh koju unustada arvuti ja telefon). Kui tihti sa ise endale selliseid “pause välismaailmast” lubad?

Kahjuks on meie elu väga ekraani-, müra- ja infokeskne. Ise püüan teadlikult lülitada välja arvuti, kui ei pea seda tööks kasutama.
Ka telefon on mul enamasti hääletu peal, pigem olen tagasihelistaja. Kuidagi need tehishääled võivad mind kulgemises, süvenemises, kuulatamises segada. Eriti keeruline on taluda poegade valitud telefonihelinaid, ütlen ikka vahel – palun vaheta see helin ära…Tavaliselt on siis tegemist mõne ülekompresseeritud ja tehishäälega esitatud poplooga.

Muusiku kannatused! Kõrvad on tundlikud. Aga arvan, et meid kõiki mõjutab see, mida me kuuleme, kuulame. Nii nagu see, mis nahale määrid, läheb vereringesse, nii läheb see, mida kuuled meie hingevereringesse. Hingring! Peaksime end mürasaastast säästma. Mulle isiklikult üks talumatumaid katsumusi on kaubanduskeskuste mürafoon – pealesunnitud muusikavalik, reklaam ja tudish-piip…Olen poest ka vahel seetõttu välja tormanud, pole ime, kui tänapäeva inimesi kimbutavad ärevushäired!

Tehislikku ja pealsurutut saab liiast. Eks ma seepärast elangi maal, loodushääled tasakaalustavad ja ravivad.

Nüüd veidi raskem küsimus. Naistepuhkusele tuleb kindlasti väga erinevaid inimesi ja ometi leitakse seal ühine keel läbi naiseks olemise. Kuidas panna aga ühist keelt leidma üks küla, Eesti või kogu maailma?

Jaa, see on raske. Aga kes ütles, et peab olema lihtne? Või kes ütles, et elu mõte on pidev õnn ja kergus? Maailma muutmine on muidugi liiga suur ülesanne, ometi, me kõik oleme seotud ning kui me koristame vaimselt iseend ning püüame külvata oskusi, tarkusi, hingeheadust enda ümber, siis see olekski parim, mida üks inimene saaks teha. “Muuda end, muutub maailm, mitte palju küll, kuid siiski, sinu enda jagu…” kirjutas Hando Runnel. Lapsena ma tahtsin saada heaks haldjaks. Elus see vahel ei õnnestu, olla hea. Mitte selles mõttes, et kõigile meeldid ning kõigega nõus oled. Aga muidugi ei saa ka kurjaga.

Ka mina veel õpin, kuidas näiteks muuta mõne lähedase käitumist, nii et sa oma kriitika või süüdistusega ei tekita olukorda, kus teine teeb trotsist veel hullemini ja ristivastupidi su ootustele. Eks see on see suhtlemisekunst, mida keegi ei õpeta. Head lapsed kasvavad vitsata ja eks me kõik oleme mõnes mõttes lapsed, täiskasvanud on tihti justkui suured lapsed. Minu kogemus emana on noorema pojaga, kes on paras masuurikas, ikka see, et vaja on kannatlikkust ja teisesse süvenemist, raskusest läbiminemist. Sealt saab alguse tõeline lähedus ja kuulamine. Ja siis jälle tagasi selle juurde, et vahel me väsime suhetest ning vajame puhkust…

Sa oskad end imeliselt väljendada läbi muusika ja sõna/kirjutamise. Samas pead väga oluliseks ka vaikust. Kuidas end väljendada läbi vaikuse?

Vaikus on püha. Ka harmooniline helitaust, muusika, mõjub kui vaikus. Vaikus laseb sul olla, hingata, su oma mõtteid mõelda, tundeid tunda. Ka kahe inimese vestluses olen tajunud kosutavat vaikust. Vaikus ei pea olema ilmtingimata haudvaikus. “Haudvaikus” ongi natuke kõhe väljend, eks. Paljud kardavad vaikust. Ma tean inimesi, kes ei suuda olla ilma, et neil ka raadio või telekas taustaks oleks. Nad väidavad, et nad lähevad hulluks vaikuses. Tegelikkuses on selle hirmu taga tihti sisemine tühjus, kartus iseendaga jääda. Selle taga omakorda allasurutud või eitatud tunded. Kergem tundub põgeneda kui asjadele otsa vaadata.

Ma usun, et elus on vaja olla vapper, et midagi saavutada, eelkõige, et saavutada rahulolu iseendaga. Muidu oledki pidevalt teiste meelevallas, ning sa ei tea, kes sa ise oled, mida ise tahad. Seepärast on üksindus mulle sama oluline kui vaikus. Need kaks on puhastava toimega. Vaikust ja üksindust ei peaks kartma. Mul on see vajadus lapsepõlvest peale – olin üksik laps, kondasin tihti üksi looduses. See, mida lapsena kogeme, saadab meid eluaeg. Läbi vaikuse end väljendades ongi võimalik minna sügavuti, mitte karta ka tumedaid toone, mitte peita end kurbuse või valu eest. Kõik on elu osa ja rikastab loomingut. Tõeliselt liigutav looming saab tulla vaid kõigest julgelt läbi minnes, siis on see rõõm ka seda säravam ja puhtam, tõelisem.

Vaata lisaks: Hingele Pai Naistepuhkus Facebookis

Fotod: erakogu

Küsitles Mariann Joonas

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6