Foto: Pexels / Pixabay

2. novembril tähistatakse hingedepäeva – mõtiskluste päev, mil süüdatakse lahkunutele küünlad. Kui traditsiooniline on selle tähistamine Eestis ja millised kombetalitusi peeti hingedeajal kristlikust kalendrist sõltumata, kirjutatakse Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis Berta. Lisaks vaatame, milliseid hingedeaja traditsioonid kogus kokku portaal Alkeemia mujalt maailmast.

Tänane “Ajatu” ilmus meil algselt 2. novembril 2013.

Hingedepäev – 2. november

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Hingedeaeg

Sügisene periood Eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad. 

Jaguaeg

Umbes 1. novembrist mardipäevani kestnud periood, mida tähistati põhjarannikul Jõelähtmest Jõhvini. Jaguajal oodati hingi koju ja kostitati neid. Õhtuti mõistatati ja ei tohtinud kedrata. Kogu kombestik sarnanes mujal tähistatud hingedeajaga. Kalendriuurijad on arvanud, et jaguaeg/hingedeaeg on olnud muistse aastavahetuse tsükkel, aeg, mil ühitati kuu- ja päikese-aasta.

Hingesandid

Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande.

19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid.

Hing

See vana läänemeresoome ühissõna märgib elualget inimeses, loomades ja muus looduses ning on olulisemaid kujutelmi rahvausundis. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes. Hingekujutelmaga kuuluvad kokku sellised nähtused nagu vari ja hingamine ehk hingus, samuti nimi. Kõigi nende koosmõjul oli inimese hingejõud tugevam või nõrgem. Näiteks lastel oli hing nõrgem kui täiskasvanutel. Hinge sisaldavaid kehaosi, nagu juukseid, küüsi, verd, ei jäetud kunagi laokile, et nende kaudu ei saaks keegi omanikku mõjutada või haigusi saata. Näiteks laialiloobitud või õue visatud juustega seostati peavalu. Lõigatud ja mahaloobitud küüntest sai kurat või päkapikk endale nähtamatuks tegeva kübara.

Hing (irdhing) võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt (magamise, haiguse, minestuse ajal) lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul. Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene “heidab hinge”). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena).

Surnute hingede austamise kombed laias maailmas

Halloween ehk All Hallows´ Evening (kõikide pühakute õhtu)

Viimastel aastatel on ka meile jõudnud muus maailmas väga populaarne Halloween. Tegemist on 2500 aastat vana Keldi rituaaliga. Algupäraselt pidutseti suve lõpetuseks surnute jumala Samhain’i auks. Usuti, et Samhain muudab nad vaimuks, kummituseks, haldjaks või nõiaks. Kui Hingedepäev on rohkem vaikuse ja rahu aeg, siis Halloween on tänapäeval pigem kärarikas kommertslik pidustus.

Halloweeni kujunemisel märkimisväärseks uueaegseks pühaks on suur osa iirlaste traditsioonidel. 18. sajandist hakkas Iirimaal levima komme tuua ühislõkkelt koju süsi õõnestatud kaalika sees, mis on tänase kõrvitsalaterna eelkäija.

Algselt tehti laternaid õõnestatud kaalikast, kuhu asetati süsi või küünal. Sellisest laternast kujunes mõnesaja aasta eest Halloweeni tunnus Iiri- ja Šotimaal. Uskumuste järgi pidi see ühtaegu sümboliseerima esivanemate hingi. Iiri emigrandid kandsid kombe üle Ameerikasse, kus kaalikas asendus kõrvitsaga, mida on palju kergem lõigata ja õõnestada.

Pikka aega on Halloween olnud ka tuleviku ennustamise aeg. Levinud oli tulevase ennustamine õunte abil. Õunad, õunasiider, suhkrustatud õunad ja õunte andmine sanditajaile on tänini moes.

Inglismaal hakati Halloweeni vaimude, nõidade ja haldjate liikumise pühana tähistama 19. sajandil, ilmselt tookord levinud rahvusliku romantismi mõjul. Tähtpäev sobis oma iidsete joonte poolest hästi ka paganlikele liikumistele, mistõttu see on wicca ja teiste uuspaganlike liikumiste jaoks oluline tähtpäev.

Šotimaal käivad lapsed perest peresse, on pidude, maskeerimise ning tembutamise aeg. 1980. aastatest müüakse poodides maske ja nõiamütse, lapsed liiguvad salme lugedes ja kommi küsides maskeeritult ringi.

Ameerikas tõrjus Halloween, mille iiri emigrandid olid sinna viinud, kõrvale pühakutepäeva ja hingedepäeva, lisandus mitmeid ilmalikke tavasid, näiteks tontlikes maskides ukselt-uksele käimine ja maiustuste küsimine. Kuid ka Ameerikas on lisaks kommertslikule pühale säilinud hingedepäeva pühalikum pool – ligi 85% USA peredest süütab Halloweeni ajal küünlad.

Halloween hakkas Eestis meedia õhutusel levima 1980. aastate lõpus – niisiis umbes samal ajal mitmete Euroopa maadega.

Halloweeni kohta loe pikemalt Bertast (eesti keeles) või lehelt How Stuff Works (inglise keeles).

Hingedeaeg Soomes

Soomlased tähistasid veel 20. sajandi alguses 1. novembril kekrit, mis oli algselt seotud lõikuspidustustega, kuid mille tavad meenutavad ka eestlaste hingedepäeva ja mardi-kadripäeva traditsioone. Lahkunute haudadel süüdati küünlad, käidi ümberriietunult talust tallu. Tänapäeval kogub Soomes kiiresti populaarsust halloween, sest muid sügisesi maskeerimis- ja lõbutsemistähtpäevi seal ei tunta.

Luukerede tants Mehhikos

Mehhikos tähistatakse 1.-2. novembril Surnute Päeva. Traditsioon on alguse saanud asteekide festivalist, mis oli pühendatud nende jumalanna Mictecacihuatl’ile, kes oli allmaailma ja surmajärgse elu valitseja. 1. november on lastele pühendatud, mida kutsutakse ka Süütute Päevaks või Väikeste Inglite Päevaks.  2. november on pigem täiskasvanud lahkunute ja üldisemalt kõigi surnute päev.

Selleks, et lahkunud hinged end hästi vastu võetuna tunneksid, on kodudesse püstitatud väiksed altarid, mida kaunistavad küünlad, pealuud, oranžid saialilled ja paberist voldikud, millel on kujutatud tantsivaid luukeresid. Kindlasti on seal ka erinevad joogid ja söögid. Väga populaarsed on luukere- ja pealuukujulised maiustused, erinevad puuviljad, koogid ja leib. Leib on spetsiaalselt Surnute Päevaks küpsetatud ning seda kaunistavad kondi ja pisara motiivid, mis siis viitavad otseselt lahkunutele ning kurbusele.

Sellel päeval külastatakse surnuaedades omaste haudu, loetakse palveid ja süüakse haudade juures. Mõnel pool Mehhikos on komme veeta omaste haudadel terve öö. Levinud on ka linnades peetavad pidustused ja rongkäigud, kus pealuumaskides, luukerekostüümides ja ka saatanaks kehastunud inimesed tantsivad ja  laulavad muusika saatel. Kärarikas ja värviküllane festival, mis on mõeldud ennekõike surnutele, pakub elavatele võimaluse veeta hästi ja lõbusalt aega.

Leekides lehmad Balil

Bali saarel on surm sündmus, mis on täiuslik ja kaunis lõpp inimese maisele teekonnale ning seda tuleb loomulikult ka vääriliselt tähistada. Selleks, et vabastada hinged ja saata nad teele suure austuse ja pidulikkusega, peab toimuma põletamistseremoonia ehk kremeerimine.  Rikkamad ja tähtsamad inimesed saavad lubada endale kohest tuhastamist. Kellele aga ei ole võimalik kohest tuhastamist tellida, need maetakse maha ning kaevatakse taas üles ja kremeeritakse ühisel tuhastamispeol, mis toimuvad iga 210 päeva järel.

Tuhastamisel asetatakse keha hiiglaslikku sarkofaagi, mis kujutab lehma. Kuju on valmistatud paberist, puidust ja bambusest, värvitud musta, punase ja kullaga ning kaunistatud sädelevate peeglitükkide ja helmestega. Tundub kummaline, et miks on valitud just lehma kuju. Kuid olles tuttav kohaliku religiooniga, saab see selgeks: kuna lehma puhul on tegemist püha loomaga, siis on see suurim austus, mida surnule saab avaldada. Tuhastamispäeval koguneb tuhandeid pealtvaatajaid, et näha seda suurejoonelist tuleshowd. Preestrid loevad palveid ning seejärel süüdatakse lehm põlema. Kehasid peetakse  tühjadeks kestadeks, mis tuleb hävitada, et hing saaks kerge ja rõõmsana liikuda edasi uude ja paremasse paika. Järgmise päeval, kui tuli on järele jätnud vaid jahtunud tuha, puistatakse see ookeani jõulistesse voogudesse.

Kingitused surnutele Hongkongis

Hongkongis saabub koos aprilliga Qingming. Üldisemalt on see kevadpüha kuid selle raames on ka surnutele pühendatud festival, mida on tähistatud juba aastasadu. Traditsiooniliselt külastatakse sellel päeval esivanemate haudu, koristatakse ja tuuakse lahkunutele kingitusi – televiisoreid, mobiiltelefone, kelli, riideid ja isegi autosid. Kuid need on natuke erinevad nendest, mida meie oleme harjunud nägema – need asjad on spetsiaalselt surnutele valmistatud. Tehtud on need paberist või papist ning süüdatakse haual põlema.

Kui kingitus on põlenud tuhaks, on ta jõudnud kadunukese juurde hauatagusesse ellu. Tundub, et hauataguses elus on vaja kõikvõimalikke asju, kuna kauplused pakuvad lahkunute jaoks nii papist tehtud krediitkaarte, paberist rahatähti, mida tuntakse ka põrgu raha nime all, kui ülikondi ja tervet papist maja koos mööbliga. Kõik see on kenasti tsellofaani pakitud ja ootab saatmist teispoolsusesse. Qingmingi festivalil on surnuaed täis paberi põletamisest tekkivat tossu ja õhus hõljuvaid mustaks põlenud paberitükikesi. Ometi ei muuda see õhustikku raskeks ega kurvaks, surnuaed on täis inimesi, kes omavahel valjuhäälselt vestlevad, mobiiltelefonidega räägivad või lihtsalt igavlevad, oodates kingituste üleminemist lahkunud sugulastele.

Allikad: Berta, Alkeemia, Berta 2

Toimetas Mariann Joonas