Foto: pilgrim.ee

“Ilma hirmuta suudame palju paremini aru saada, kuidas me kõik üksteisega seotud oleme. Ilma hirmuta mõistame maailma paremini ja oleme kaastundlikumad. Ilma hirmuta oleme tõeliselt vabad,” kirjutab Thich Nhat Hanh oma raamatus “Hirm. Tormi läbimiseks vajalikud tarkused”. Vietnamlane Thich Naht Hanh on budistlik zenimeister ja rahuaktivist, kes esitati Martin Luther King juuniori poolt Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Ta on paljude raamatute autor, sealhulgas ka „Meelerahu igas sammus“ (ilmunud 2016. aastal eesti keeles, kirjastus Pilgrim) ja „Art of Power“. Hanh elab Ploomikülas, oma meditatsioonikeskuses Prantsusmaal, ning viib kõikjal maailmas läbi teadliku elamise kunsti alaseid laagreid ja seminare.

Hirmul on lugematul hulgal nägusid: alates hirmust ebaõnnestumise ees kuni igapäevaeluliste muredeni, alates majanduslikust või keskkonnaga seotud ebakindlusest kuni universaalse ängistuseni, mida me kõik kogeme, kui seisame silmitsi sõbra või armastatu kaotusega. Isegi siis, kui meie elus on kõik õnneks vajalikud tingimused olemas, võib elu tunduda raske, kui oleme hirmu tõttu sunnitud elama minevikus või muretsema oma tuleviku pärast. Kuigi me kõik tunneme hirmu, on siiski võimalik õppida, kuidas seda vähendada, nii et see ei suunaks meie elu. Thich Nhat Hanh viib meid selle raamatu lehekülgedel teekonnale, kuidas neist hirmudest vabaneda. Avaldame teile lugemiseks raamatu sissejuhatuse.

Sissejuhatus

Kartmatus

Meie kõigi elu on täis nii imelisi kui ka keerukaid hetki. Kuid paljudel meist pesitseb rõõmu taga hirm isegi kõige rõõmsamatel hetkedel. Me kardame selle hetke lõppemist; et me ei saa seda, mida vajame; et kaotame selle, mida armastame; või me lihtsalt ei tunne end turvaliselt. Sageli on meie suurimaks hirmuks teadmine, et ühel päeval meie keha enam ei funktsioneeri. Seega ei tunne me täit rõõmu isegi siis, kui kõik õnneks vajalikud tingimused on olemas.

Me arvame, et selleks, et õnnelikum olla, peaksime oma hirmu minema peletama või seda ignoreerima. Kuna mõtlemine hirmsatest asjadest ei pane meid end kergemini tundma, siis ajame oma hirmud minema, neid eitades. “Palun ei, ma ei soovi sellest mõtelda.” Kuigi me võime oma hirmu ignoreerida, on see endiselt olemas.

Ainus viis, kuidas oma hirmust vabaneda ja tõeliselt õnnelik olla, on oma hirmu teadvustada ja selle allikat süvitsi vaadelda. Selle asemel et püüda oma hirmu eest põgeneda, saame seda rahulikult teadvustada ning seda selgelt ja sügavalt vaadelda.

Me tunneme hirmu asjade ees, mis jäävad meist väljapoole ja mille üle meil puudub kontroll. Me muretseme haigestumise, vananemise ja meie jaoks kõige tähtsamate asjade kaotamise pärast. Me püüame kramplikult kinni hoida asjadest, millest hoolime – oma positsioonist, oma varast ja inimestest, keda armastame. Kuid kramplik kinnihoidmine meie hirmu ei kahanda. Lõpuks tuleb meil ühel päeval neist kõigist ikkagi lahti lasta. Me ei saa neid endaga kaasa võtta.

Me võime arvata, et saame oma hirmudest lahti, kui neid ignoreerime. Kuid oma muresid ja hirme alateadvusesse mattes jätkavad need meie mõjutamist ja teevad meile veel rohkem muret. Me kardame väga jõuetuks muutuda. Kuid meie võimuses on vaadata oma hirme sügavuti ja siis ei saa need meid enam kontrollida. Me saame oma hirmu ise muuta. Teadvel olemise ehk täielikult praeguses hetkes elamise praktiseerimine annab meile julguse oma hirmudele otsa vaadata ja mitte olla enam nende lükatav-tõmmatav.

Teadvel olemine tähendab süvitsi vaatamist, oma tõelise olemuse tajumist osakesena ühendolemises ning äratundmist, et miski ei kao kunagi jäädavalt.

Vietnami sõja ajal istusin ühel päeval ühel Vietnami kõrgmäestikus asuval ajutisel lennuväljal. Ootasin oma lennukit, et sõita põhjapoolsetele aladele uurima üleujutuste olukorda ja et aidata üleujutuste ohvrite kannatusi leevendada. Olukorra pakilisuse tõttu olin sunnitud lendama sõjaväelennukiga, mida tavaliselt kasutati tekkide, riiete ja muu taolise kraami transportimiseks.

Istusin siis omaette seal lennuväljal ja ootasin järgmist lennukit, kui mu juurde tuli üks USA ohvitser. Ka tema ootas oma lennukit. Käimas oli sõda, ja sel momendil olime seal lennuväljal vaid kahekesi. Talle otsa vaadates märkasin, et ta on noor. Kohe tundsin tema vastu suurt kaastunnet. Miks pidi ta siia tulema, et tappa ja saada ise tapetud? Kaastunne pani mind spontaanselt ütlema: “Sa vist kardad väga Viet Congi.” Viet Congiks kutsuti Vietnami kommunistlikke geriljasid. Kahjuks ei olnud ma kuigi sõnaosav ja see mu lause kastis temas olevat hirmuseemet. Ta haaras kohe oma relva järele ja küsis minult: “Kas sa oled Viet Cong?” Enne Vietnamisse saatmist koolitati kõiki USA ohvitsere, et Vietnamis võib igaüks olla Viet Cong ning igasse Ameerika sõdurisse sisendati hirmutunne. Iga laps
või munk võib olla geriljade nuhk – sõdureid oli sel viisil õpetatud ja nii nägid nad kõikjal vaenlasi. Olin püüdnud sõdurile oma sümpaatiat väljendada, kuid kohe, kui ta kuulis sõna Viet Cong, oli ta üleni hirmu täis ja sirutas käe oma relva järele.

Teadsin, et pidin jääma väga rahulikuks. Praktiseerisin väga sügavat sisse- ja väljahingamist ning ütlesin seejärel: “Ei. Ma ootan oma lennukit, et minna Da Nangi üleujutusi uurima ja välja selgitama, kas saan seal abiks olla.” Tundsin tema vastu suurt sümpaatiat ja see tuli esile ka minu hääletoonis. Järgmiste lausetega suutsin talle väljendada oma seisukohta, et sõda on toonud palju kannatusi mitte ainult vietnamlastele, vaid ka ameeriklastele. See rahustas ka sõduri maha ja me saime oma vestlust jätkata. Tundsin end turvaliselt, sest minus oli piisavalt selgust ja rahu. Kui oleksin tegutsenud hirmu ajendil, oleks ta võinud mind oma hirmu tõttu tulistada. Nii et ärge arvake, et hirmud tulenevad vaid ümbritsevast. Need tulevad seestpoolt. Kui me ei teadvusta ega vaatle omaenda hirme süvitsi, võime endale ohte ja õnnetusi ligi tõmmata.

Me kõik kogeme hirmu, kuid me saame oma hirmu sügavuti vaadata ning suudame end selle haardest vabastada ning rõõmu tunda. Hirm sunnib meid keskenduma oma minevikule või tundma muret oma tuleviku pärast. Kui suudame oma hirmu teadvustada, saame aru, et praegusel hetkel on meiega kõik korras. Täna, praegusel hetkel, oleme me endiselt elus ja meie keha töötab laitmatult. Meie silmad suudavad endiselt näha seda imekaunist taevast. Meie kõrvad suudavad endiselt kuulda oma kallite inimeste hääli.

Esimene samm oma hirmu vaatlemiseks on selle olemasolu teadvustamine ilma hinnanguid andmata. Me lihtsalt teadvustame vaikselt, et hirm on olemas. Juba see toob palju kergendust. Seejärel, kui meie hirm on maha rahunenud, saame teda õrnalt omaks võtta ning tema juuri ja allikaid süvitsi vaadelda. Mõistes oma hirmude ja murede päritolu, saame neist vabaneda. Kas meie hirm
tuleneb millestki, mis toimub praegu või on see hoopis mõni vana hirm, mida me oleme väikesest peale iseenda sees hoidnud?

Praktiseerides kõigi oma hirmude esilekutsumist, saame teadlikuks, et oleme endiselt elus ning meil on endiselt olemas palju asju, mida väärtustada ja nautida. Kui me ei ole hõivatud oma hirmude allasurumise ja ohjeldamisega, saame nautida päikesepaistet, udu, õhku ja vett. Kui suudad oma hirme sügavuti vaadelda ja sul tekib neist selge nägemus, siis saad ka elada elu, mis on tõeliselt elamist väärt.

Meie suurimaks hirmuks on see, et surres muutume me olematuks. Et hirmust tõeliselt vaba olla, tuleb meil vaadata sügavale sellesse ülimasse dimensiooni, et näha oma tõelist olemust, mis on sündimatu ja surematu. Meil tuleb end vabastada kujutluspildist, et oleme vaid surelikud kehad. Kui mõistame, et oleme enamat kui vaid oma füüsiline keha ning seda, et me ei ole tekkinud olematusest ja me ei kao olematusse, siis oleme hirmust vabaks saanud.

Buddha oli inimolend ning ka tema tundis hirmu. Kuid tänu sellele, et ta praktiseeris iga päev teadvelolemist ning, olles vastamisi sattunud senitundmatuga, vaatles oma hirmu tähelepanelikult, siis oli ta võimeline sellele vaikselt ja rahulikult otsa vaatama. Tollest ajast, kui Buddha oli ringi rändamas, on teada üks lugu, kuidas Buddha kohtus ühe tuntud sarimõrvari Angulimalaga. Angulimala hüüdis Buddhale, et too peatuks, kuid Buddha kõndis aeglaselt ja rahulikult edasi. Angulimala jõudis talle järele ja nõudis aru, miks Buddha ei olnud peatunud. Buddha vastas: “Angulimala, ma peatusin juba kaua aega tagasi. See oled sina, kes ei ole peatunud.” Ta seletas edasi: “Ma peatusin, ma lõpetasin selliste tegude tegemise, mis toovad teistele elavatele olenditele kaasa kannatusi. Kõik elavad olendid soovivad elada. Kõik kardavad surma. Meil tuleb toita oma kaastundesüdant ja kaitsta kõigi olendite elu.” Hämmingus Angulimala palus, et talle rohkem teadmisi jagataks. Vestluse lõpuks tõotas Angulimala, et ei soorita enam ealeski vägivaldseid tegusid ja otsustas hakata mungaks.

Kuidas suutis Buddha mõrtsukaga vastamisi seistes nii rahulikuks ja lõdvestunuks jääda? See on küll ekstreemne näide, kuid igaüks vaatab iga päev oma hirmudele ühel või teisel viisil samalaadselt otsa. Igapäevasest teadlikkuse praktiseerimisest võib olla tohutult suur abi. Kui alustame vaatlemist teadliku hingamisega, oleme võimelised kohtuma ükskõik millega, mis meie teele sattub.

Kartmatus ei ole mitte ainult võimalik, vaid see on ka piiritu rõõm. Kui sind miski ei hirmuta, oled sa vaba. Kui peaksin kunagi olema lennukis ja piloot teataks, et lennuk kukub kohe alla, siis praktiseeriksin teadlikku hingamist. Kui peaksid saama mõne halva uudise, siis loodan, et teed sedasama. Kui soovid alustada praktiseerimisega, et oma hirme muuta ja elada teadvelolemises, siis ära venita kriitilise hetke saabumiseni. Mitte keegi ei saa anda sulle kartmatust. Isegi kui sinu kõrval istuks ka Buddha, ei saaks ta seda sulle edasi anda. Sul tuleb seda ise praktiseerida ja mõista. Kui teadveloleku praktiseerimine muutub harjumuseks, siis oled sa raskuste ilmnedes juba teadlik sellest, mida teha.

Allikas: Thich Nhat Hanh “Hirm. Tormi läbimiseks vajalikud tarkused” (Pilgrim, 2017)

Fotod: pilgrim.ee, Fotolia

Toimetas Sander Soomaa