Foto: Elizaveta Dushechkina/ pexels.com

Me pingutame ja tegutseme, kuna soovime edu saavutada, kuid oleme haruharva õnnelikud. Kui ihkame iga hinna eest võita ja teeme kolleegide ja pere ees head nägu ka siis, kui meil on raske, siis võime kergesti enda tõelise olemusega vastuollu minna. Isegi sihtideni jõudmine ei pruugi meile siis rahuldust tuua. Selles on süüdi hirm. Hirmu tõttu oleme ärevil, tunneme häbi ja püüame kõiki asju perfektselt teha. Teeskleme end olevat keegi teine, jahtides staatusesümboleid, mis tegelikult meile kunagi tõelist rahuldust ei too.

Kuid võiksime elada ka teisiti. Võime leida oma tõelise hääle ja elada nii, nagu me tahame ning siis pakuvad ka väiksemadki võidud tõelist rahuldust. Sellist avatumat mõttelaadi aitab meil leida doktor Pippa Grange – ta on psühholoog, kes tegeleb enamasti tippsportlastega ning töötas Inglismaa jalgpallikoondise juures, kui see 2018. aasta jalgpalli MM-il poolfinaali jõudis.

Grange näitab oma raamatus meile, kuidas hirmuvabamalt elades leiame üles oma tõelised kired ja avastame, mis meile päriselt rahuldust pakub. Tema lihtsad seletused ja juhtnöörid aitavad meil stressist vabaneda ja julgust leida ning teiste inimestega palju ehtsamat sidet saavutada.

Selline edu ei seisne auhindades ega teiste alistamises, vaid tõelises võitmises, millesse on kaasa haaratud kogu meie olemus. Meil on aeg oma hirmud tuvastada, nende põhjustest aru saada ja tänu sellele nendest tasapisi vabanema hakata. Elades ilma igapäevaste hirmudeta oleme palju õnnelikumad.

Avaldame katkendi dr Grange´i raamatust “Hirmudest vabanemine”.

Foto: Pilgrim.ee

Hirmuga elamine ja töötamine

Ükski neist ülekontrollivatest, hirmupõhistest keskkondadest (autor on raamatus eelnevalt kirjaldanud 1) passiiv-agressiivset, 2) kiskjalikku, 3) võimupõhist ja 4) alistumisele rajatud keskkonda – toim.) ei saa olla paigaks, kus saaksid pungi ajada ja õide puhkeda. Pigem tunned, et pead kogu aeg tulemust saavutama. Mis selle ohvriks langevad? Su kujutlusvõime ja loovus.

Nagu arvata võib, tuleb sul ohvriks tuua ka ausameelsus ja hea käitumine. Mõnikord paneb see lausa kukalt kratsima, miks inimesi üllatab see, et selline halastamatu sooritus- ja konformsuskultuur spordis, äris, poliitikas ja muudel töökohtadel paneb inimesi võltsilt käituma. Sest reeglite järgmine pole sama mis nende omaksvõtmine. Isegi kui teed seda, mida sinult oodatakse, on see ajutine, võlts ja sunnitud käitumine.

Leidub palju paremaid viise inspireeriva töökeskkonna loomiseks, kus inimesi paremuse poole innustada. Treeningute strateegiaid, grupiidentiteeti ja rituaale annab „hingestada“ ilma ühetaolisusele rõhumata.

Mõelge vaid Austraalia kriketikoondisele, mis on juba üle saja aasta kandnud rahvusvahelistel testkohtumistel ühesuguseid rohelisi nokamütse (Baggy Green). „Pole kahtlust, et see loob õhustiku, mis annab Austraalia meeskondadele psühholoogilise eelise,“ leiab endine koondisekapten Mark Taylor. Iga märk, särk, vapp või „pühapaik“ võib omada personaalset tähendust.

Mõnel inimesel on kombeks oma spordikotti pakkida alati kindlal moel – esmalt jalanõud, säärekatted aga viimasena. Seda võib pidada ebausklikuks jaburuseks või abistavaks rituaaliks. Kui kriketis sosistab söötja pallile enne avavilet oma palve, või mõni mängija seob oma saapapaelu teatud viisil, siis võib see luua võimsa individuaalse ja kollektiivse tähenduse, ilma et seda tegevust kontrollima peaks.

Kui sind sunnitakse teiste seast mitte silma torkama, hoiab see hirmutaseme kõrgel. Mitte ainult päevast päeva ja aastast aastasse, vaid igaveseks, kui lubad sel jätkuda. Meil kõigil on kalduvus oma käitumismustreid korrata, kuni me neid endale ei teadvusta ja sihilikult ei muuda.

Kas on aeg enda eest seista?

Sporti võib pidada selleks kanaarilinnuks kaevanduskäigus, mis annab esimesena märku sellest, et laiemas kultuuris ja ühiskonnas on midagi mäda. Muutused spordikultuuris levivad kaugemalegi. Need peegeldavad ühtlasi kogu ühiskonnas toimuvat.

Praegu on sport jõudnud muutuste lävele. Tõendeid sellest võib juba näha: vana kooli kiskjalikud, omandamishimulised, hirmu tekitavad käitumisviisid on viimaks kahtluse alla seatud. Sportlased ja teised profid võtavad sõna ja teatavad, et senine asjakorraldusviis tuleb kõigile kahjuks. See on asendumas uue treenimis- ja juhtimisstiiliga.

Spordiajakirjanik Vicki Hall kirjutas Kanada jäähoki kohta: „See ajastu, et riietusruumis toimuv jääb selle seinte vahele, on lõppemas.“ Ta kirjutas vana kooli esindaja Bill Petersi erruminekust Calgary Flamesi peatreeneri kohalt 2019. aastal, kuna teda süüdistati rassismis ja füüsilises väärkohtlemises.

Aga mida võiks enda eest seismine sinu jaoks tähendada, kui sina ei tegutse spordimaailmas? Vahest kulgeb su elus kõik päris hästi. Asjad pole pahad, miski ei lähe liialt viltu, kuigi eks kõigil on halvemaid päevi, kas pole?

Kui aga leiad end töötamas või elamas sedasorti hirmuõhkkonnas, mida selles peatükis kirjeldasime, siis ideaallahenduseks on käsi tõsta ja öelda: „Ma ei ole sellega nõus.“

Aga miks just sina peaksid sõna võtma hirmu õhutavate tavade vastu? Sest see on oluline, kui tahame tõeliselt võita ning elada ilma hirmuta ja suuremas vabaduses. Mida rohkem leidub meie seas neid, kes negatiivsete olude puhul sõna võtavad, seda rohkem muutusi me nägema hakkame.

Ma ei ürita siin lihtsalt nõu anda, et ole vapper. Leidub inimesi, kes ei suuda sõna võtta. Sa ei pruugi ollagi kollektiivis sellises positsioonis, et saaksid sõna võtta või midagi kahtluse alla seada. Kui sinu puhul on nii, siis parimaks lahenduseks on sellest kollektiivist lihtsalt lahkuda. Kui ka see on mingil põhjusel võimatu, siis leidub ikkagi teatud viise, kuidas hirmu paljastada ja sellega tegelda, ning neist kõneleme tulevastes peatükkides.

Kui me hakkame vastu hirmu õhutamisele, siis võime muuta inimeste töö- ja puhkamiskeskkonda. Siis märkame, et meie kõigi hirmupõhised reageeringud vähenevad nii isiklikul kui töisel tasandil.

Kui sa juhid mõnd tiimi või organisatsiooni, või kui oled õpetaja või on sul vastutav roll mõnes kogukonnas või oma perekonnas, siis on sul võimalik muutusi ellu viia.

Küsi endalt, kas ka sina õhutad hirmu mõnel neist viisidest, mida kirjeldasin, või siis lubad seda, või ei tee sellest välja. Ma ei taha kedagi süüdistada; vanad edukäsitlused on sügavale juurdunud. Aga palun tea, et juhtimiseks leidub ka paremaid viise ning tulemuseks on rohkem rahulolu. See tuleb kasuks ka sooritusele ja tulemustele. Kõik võidavad.

See muutus nõuab aega. Vanadest kommetest ei saada kohe lahti. Mõtteviis, et võitmine peab olema tõsine asi, mis toitub hirmust, on endiselt külgetõmbav ja valitsev narratiiv paljude jaoks. Kuid sellegipoolest on juba üsna palju muutusi märgata.

Dr Pippa Grange

Allikas: de Pippa Grange “Hirmudest vabanemine. Kuidas elus võitjaks tulla ilma end kaotamata?” (Pilgrim, 2021)