Foto: Helis Künnap

“Pidage meeles, me kõik oleme juba hüpnotiseeritud,“ ütleb hüpnoositerapeut Ants Rootslane intervjuud alustades. Viimasel nädalal on Ants meedia tähelepanu punktis olnud looga, kus ta viis läbi hüpnoosi seansi saatejuht Kirsti Timmeriga. Seansi tulemusena sai Kirsti muuta mustreid ja kohtus muuhulgas jumala endaga. Kuna hüpnoos on ikka veel inimeste jaoks väga salapärane aga samas paljude katsete kohaselt üks tõhus meetod kiireks muutuseks, siis vaatame Antsuga lähemalt otsa hüpnoosile ja inimeste probleemidele.

Sinu väite kohaselt oleme me kõik juba hüpnotiseeritud?

Jah, nii võib väita küll. On kaks hüpnoosi koolkonda. Üks ütleb, kuidas inimest hüpnotiseeritakse ja teised väidavad, kuidas me oleme kõik juba hüpnoosis ja meid on vaja sellest unest välja tuua. Mind köitis kohe see idee, kuidas me kõik oleme juba hüpnotiseeritud. Ma tundsin seal enda jaoks ära tõe, mida olin otsinud. Lähemalt vaadates tundus see üsna loogiline.

Freudi teooria ütleb, kuidas me tegelikult hoomame igapäevaselt ainult oma elu ja teadvuse jäämäe tippu ehk 10% (tavateadvus) sellest, mis on tegelikult. 90% on see mis meid juhib, aga seda muuta saab ainult alateadvuse nõusolekuga. Seda saab muuta teeta seisundis, kuna need asjad on sinu sisse tekkinud üldjuhul 1-10 eluaastal, kus me paljuski ajast oleme teeta seisundis ja kõik mis meie autoriteetsed inimese ütlevad, on justkui autohüpnoos. Kõiki asju, mis sulle öeldakse vähemalt kolm korda lapsena, muutub sinu jaoks programmiks. Näiteks, kui laps ei saa mingi asjaga hakkama ja tema vanemad ütlevad talle: “Oh sind rumalukest, oh sind lollikest“ siis see programm võib hilisemas elus tema elu oluliselt piirata, kuna ta ei ole kunagi valmis olema enam tark ega enesekindel. Teda juhib programm “Ma olen loll!“.

Seepärast mind kõnetab see mõte, kuidas me kõik oleme juba hüpnoosi all. Ehk siis kõik, mida koolis, vanemate või autoriteetsete inimeste poolt on öeldud, on sinu jaoks saanud tõeks. Teinekord see tõde teenib meid, aga paljudel juhtudel piirab meie olemust ja väljavaateid elule. Seda enam tõdedes, millisest ajast me tuleme, kus väljavaated elule olid suhteliselt piiratud ja olid piiratud ka uskumused.

Me oleme uuesti avastamas oma tõelist olemust ning seetõttu ka jääme vahel justkui elu hammasrataste vahele, kuna miski vana hakkab lõppema, aga uus ei ole veel saanud alata. On vahepealne olek, tohutult huvitav aeg nii inimestele, kui ka inimestega töötavatele isikutele. Probleemid, mida kunagi pole ühiskonnas käsitletud sellisel kujul, tõusevad pinnale. Inimesed julgevad järjest rohkem end avada ja rääkida, mida tegelikult tunnevad.

Annan lugejale ka mõned küsimused, millega iseseisvalt oma olemust otsima saaks hakata.

• Kes sa oled ?

Ära ütle palun siin neid rolle, mida sa igapäev täidad. Sa ei ole müüja, sa ei ole ainult ema, isa, vend, õde. Kes oled sina siis kui kõik rollid kõrvale jätta. Mis sinust siis järgi jääb, mida sa lood?

• Kuhu sa oled oma elus teel?

Ma peame teadma kuhu me oleme teel. Kui me ei saa aru kuhu me teel oleme, siis me oleme ujedad ja pendeldame ja raiskame oma energiat end mitte edasiviivatele asjadele. Sa pead seda mõistma, muidu on sinu fookus kümnel asjal ja edasiliikumist ei saa toimuda.

Ütled, et inimesed on programmide all ja piiratud olekus. Kuidas nendest piirangutest vabaneda?

Sa pead olema teadlik sellest, kuidas midagi pole võimalik luua ega kaotada, kõik on juba olemas. Kõik sõltub nüüd sinu uskumustest, mida sa oled valmis enda juurde tõmbama. Siin tuleb mängu sinu mõistus. Sa võid kohe praegu teha pausi ja hinnata, mis su peas toimub. Kuidas sa suhtud oma ümbruskonda, töösse, elusse üldiselt ja kas seal on siirast tänutunnet? Just tänutunne on üks võimsamaid transformatsiooni esile kutsujaid. Ilma selleta on raske. Ma olen viimased kuud andnud inimestele lausa koduseks ülesandeks teha tänulikkuse harjutust igal hommikul. Tehes seda tegevust 21 päeva, hakkab sinu mõttemaailm muutuma ja peatub muretsemine. Jah, sa pead ka tänu avaldama nendele asjadele, mis sind närvi ajavad. Vaata, kas 21. päeva pärast on seis endine?

Sa muudad selle harjutusega oma piiratud uskumusi ja negatiivseid mõtteid. 21 päevaga need halvad tunded ja mõtted annavad järgi.
Kindlasti on ka vajalik visualiseerimine. Seda on hea ka ilma hüpnoosita teha, aga uskuge, hüpnoosiga istutame me seemne palju kiiremini mulda ja idanemine toimub samuti märksa kiiremini, kui lihtsalt mediteerides. Selleks on vaja aru saada hüpnoosi olekust ja seda ise kasvõi ühe korra kogeda. Nii saad sa ausalt oma programmidele ja piirangutele otsa vaadata ja saad tunda vabadust, milles sa võid elada iga päev. Olles vaba loov hing. Alles siis sa mõistad, kuidas suurema osa piirangutest oled sa ise endale loonud või see totter tõde, mida sa kuulasid lapsena. Mis täna aga enam ei kehti. Me peame oleme valmis maailmaga kaasa muutuma.

Inimesed põgenevad vaimsusesse liiga ära, otsides suurt elu mõtet

Selleks, et saada et saada edukaks, on olemas kindlad süsteemid (üsna maised), praktikad hea enesetunde taastamiseks. Väga paljud inimesed, kellega aga kokku puutunud olen, on justkui “õhku tõusnud“ ja reaalsusega kontakti sootuks kaotanud. Fakt on see, et miskipärast on pandud sind siia maapeale asju kogema, miks sa siis hirmsalt põgeneda soovid?

Paljud inimesed tahaksid omada erilist elu mõtet ja otsivad meeleheitlikult seda läbi erinevate praktikate. Mõni on lausa endale illusiooni loonud, kuidas ta kavatseb terve planeedi päästa. Varem või hiljem nad kukuvad ja saavad aru, kuidas see ei toimi. See on tegelikult tema vajadus tunnustuse järgi, mida ta sai lapsepõlves liiga vähe. Nüüd otsime suurt ülesannet ja tegevust näitamaks oma vanematele justkui kohta kätte: “Näe muudan ja saan küll kui tahan, palun kiitke mind nüüd!“ Loomulikult seda kiitust ei tule ja ta ei saa aru, miks see talle rõõmu ei paku.

Vaimsuse sügavustesse on minu silmis mõistlik ikkagi sukelduda siis, kui sa tunned sisemist valmisolekut ja küpsust. Ehk teadmist, et suudad ka kahe jalga maapeale jääda. Seepärast pean ma sügavamat vaimsust ikkagi targematele ja stabiilsetele inimeste pärusmaaks. Inimesed, kes on valmis selleks kõigeks, neil toimuvad kokkupuuted ilma kellegi kaasabita. Need, kes tormavad pea ees tundmatusesse, võib juhtuda, et reaalsusega kokkupuude kaob ja jäävad jäävadki kuskile üles rippuma, n-ö keeravad ära. Ehk kaotavad päris eluga (perekonna ja tööga) kontakti jättes oma eluülesande sootuks täitmata. Kõige suurem eluülesanne võiks olla muuta iseennast paremuse poole ja et sinu tegevus annaks ka midagi head laiemalt maailmale. Sellest hakkab kõik pihta.

Lisaks näen inimesi käimas selgeltnägijate kursustel ja hiljem ei saa üldse hakkama sellega, mis talle avanes. Kui sind ei ole kõrgema poolt ikkagi välja valitud, siis ära pürgi kuhugi, kuhu sul pole vaja pürgida. Võid lõpetada hullumajas ja olen seda oma praktikas näinud. Ära unusta, et me elame väga suures illusioonis ja kas sa oled piisavalt tugev vaatamaks selle illusiooni taha? Kas tuled sellega toime? Lõpetuseks aga tahaksin ma küsida sinult: “Mitu aastat oled sa elanud elu, mis sulle ei meeldi?“

Küsitles Sander Soomaa

Vaata lisaks: Ants Rootslase koduleht

Foto: Helis Künnap