Foto: Karl Saare

Juba mõnda aega olen vaadelnud oma kliente, ametivendi ja teisi terapeute. Nad kõik tahavad olla paremad, sealhulgas ka mina ise. Tihti aga näen suutmatust jõuda päriselt parema endani. Niipea kui teraapia, mõni koolitus on läbi, langeb inimene tagasi oma vanasse minasse. Mis saab aga mõttest, sisemisest soovist olla iseenda parem versioon? Kas see on võimalik, olles samal ajal kinni oma vana mina mustrites?

Mida ma “parema mina“ all silmas pean?

Me kõik peaksime saama paremaks verisooniks iseendast. See on kasvamine teadlikkuse suunas. Teadlik olemine tähendab asjadest aru saamist ja nende mõtestamist. See annab võimaluse keerulisi olukordi ära hoida; peatada lõputu egomäng. Kasvamine toimub meie kõigiga. Mõnel juhul ebateadlikult, mõnel juhul on see teadlik kasvamine. Ebateadlikult elule lähenedes võib juhtuda nii nagu Ott Tänakuga. Ühel hetkel muutub sinu mina teistele vastuvõetamatuks ja sul lüüakse kõik uksed nina ees kinni.

Inimesena peaksime mõistma, kuidas teadlik areng võimaldab sellistest olukordadest hoiduda. Hoiduda saame aga ainult siis, kui võtame vaevaks oma mängudele otsa vaadata. Just ego loodud mängud on need, milles oleme kinni. Nad on meile nii armsad, et ka pärast teadlikkust avardavat koolitust on raske neist lahti rebida. Meie sees elab palju kadedust, viha, ülbust, meeleheidet, kättemaksu…

Osaliselt oleme sellest teadlikud, osa on aga ennast hoolikalt ära peitnud. Nii võime avastada end perekonnakoolituselt, kus õpetatakse lastega suhtlema ilma karjumata ja vihastamata. Mõned nädalad võibki see õnnestuda, aga siis saab vana mina su enda haardesse tagasi ja kõik jätkub nii nagu vanasti. Sellepärast on enamik koolitusi täiesti kasutud. Inimesed on oma valukehades tugevalt kinni. Üheainsa koolituse, meditatsiooni või hüpnoosiga on raske midagi muuta, kui samal ajal teadlikku egost lahtilaskmise meetodeid mitte tutvustada. See on peen mäng iseendaga.

Mida ma “valukeha“ all silmas pean?

Valukeha on minevikusündmuste kogum, millega oled samastunud. Tavaliselt resoneerub see teatud kindla emotsionaalse valuga minevikust. Laps, kes sirgub kodus, kus rahaküsimused on sagedased tülide ja konfliktide allikad, võib automaatselt omaks võtta vanemate rahateemalise hirmu. Lapsel võib välja kujuneda valukeha, mis reageerib kohe, kui olukord puudutab raha. Selline laps ärritub ja vihastab täiskasvanuna isegi ebaoluliste summade puhul.

See on näide ühest valukehast, aga neid on sadu. Valukeha on miski, millega oled samastunud. Egole meeldib kõigega samastuda ja baasiks võtab ta mineviku. Kui sul on olnud mingis osas raske minevik, võib kindel olla ego vajaduses selle raskuse eest sind hoida. Tema jaoks on see raskus nii oluline. Inimene on suurel määral kogu oma minevikuga samastunud, suvalised olukorrad võivad selle kõik uuesti pinnale tuua. Valukeha ja ego on justkui lähisugulased. Nad on jäänud aja jooksul teineteisest sõltuvusse. Sestap tõlgendatakse valukeha käivitavat sündmust läbi väga emotsionaalse filtri ning inimeses toimub teatud reageering. Käivitaja olulisus moondub täielikult. Me vaatame olevikku eneses peituva emotsionaalse mineviku silmade läbi. Lihtsalt öeldes ei sisaldu sinu poolt nähtav ja kogetav mitte sündmuses või olukorras, vaid sinus endas.

Rasketest valukehadest vaevatud inimesel on peaaegu võimatu oma moondunud tõlgendusest, äärmiselt emotsionaalsest „loost“ välja astuda. Mida enam negatiivseid emotsioone lugu sisaldab, seda raskemaks selle peatamine muutub. Mistõttu ei võeta enam lugu loona vaid tegelikkusena. Ehitatakse üles täiesti uus illusioon sündmusest, mis põhjustab inimesele jätkuvalt suurt kannatust ja õnnetut olekut. Inimene jääb iseenda loodud unenäo lõksu. Loob endale oma isikliku põrgu. Tema jaoks tundub see kui tegelikkus ja väljapääsu justkui pole.

Kas valukehast teadlik olemine ja vabaks saamine on võti parema minani?

Valukehadest vabaks saamine on üldjuhul juba teraapia töö. Tähtis on olla teadlik ja mitte samastuda valukehaga (mõne negatiivse sündmusega). Sellisel juhul ei võta valukehast vabanemine üldse aega. Sa lihtsalt ei samastu enam sellega. Kui lõppeb samastumine, saab alata teisenemine.

Ma palun üsna tihti teraapia alguses inimesel silmad kinni panna ja lihtsalt tunnetada oma keha. Tunnetada oma käsi, elujõudu nendes voolamas. Seejärel jalgu ja kogu keha. Kui kogu keha tunnetamine on tehtud, palun ma kliendil silmad lahti teha ja küsin: “Kuidas sa ennast praegu tunned?“
Üldjuhul on vastus: “Hästi!“

Järelikult on võimalik end terves oma elus hästi tunda. Meil on ainult üks hetk, see on olevik. Kõik muu on juba sinu enda loodud illusioon. Mitte tundes ennast hästi olevikuhetkes, oled samastunud mõne tundega minevikust. See on teatud piirini normaalne, aga kui see pärsib elukvaliteeti, siis tuleb sellega töötada. Teadlikult saame me valukehasid ära tunda mõnes olukorras. Näiteks kui keegi ütleb sulle halvasti, mille peale tekib reaktsioon – “ma pole väärtuslik“. See on sinu valukeha, suure tõenäosusega pärit lapsepõlvest, kui mõne tähtsa tegevuse ajal öeldi sulle halvasti. Praegu toimub lihtsalt valukeha aktiveerimine.

Jälgides endas toimuvat ja teadlikult aru saades egomängudest, hakkab maailm mõne nädala pärast muutuma. Sa teed sammu parema enda suunas.

Valukeha ära tundes ära tee seda viga, et arvad, justkui oleks sinuga midagi valesti. Egole meeldib iseennast probleemina kujutada. Ära unusta: ego ja valukeha on lähisugulased. Teadvustamisele peaks lihtsalt järgnema omaksvõtt: “Selge, ma olen nii reageerinud või käitunud teatud olukorra pärast minevikus. Ma otsustan seda edaspidi mitte teha.“ Nii ei lähe sa automaatsesse teadvustamata reageeringusse ja sinu maailmapilt lakkab vanal viisil olemast.

Milliseid harjutusi teha, et iseendast paremini teadlik olla ?

Me otsime väga keerulisi õpetusi. Kuna oleme oma probleemid ise väga suureks mänginud, ei usu ego enam lihtsaid lahendusi. Tegelikult on endast aru saamine ja teadlik olek väga lihtsad. Jagan teiega paari harjutust, mida ise kasutan.

Vaatlemine
Võta üks objekt (näiteks lill) ja vaata seda nii, et ühtegi mõtet pähe ei luba. Kui tuleb, paned selle mõtte kinni ja ütled iseendale „mina olen“, rohkem ei midagi. Lased endal justkui avarduda, laiemaks muutuda. Sõnad „mina olen“ lasevad sellel kiiremini juhtuda. Seejärel otsi mõni muu objekti. Tee seda 5-6 korda. Igat objekti vaatle vähemalt minut aega. Ma olen kindel sinu mõttetegevuse peatumises. Pärast seda harjutust oled sa k o h a l.

Samal ajal jälgi ka oma hingamist. Kolm korda nina kaudu sisse ja suu kaudu välja hingates tood ennast samuti kiiresti kohale. Ole vaatleja, mitte vaadeldav. Sa pead õppima olema kohal ja selleks on vaatlemise harjutused kõige efektiivsemad. See rahustab maha parema ajupoolkera hipokampuse, mis toodab kehasse ärevust, raskeid tundeid ja emotsioone.

Enese reguleerimine on lihtsam, kui sa oskad arvata. Tuleb lihtsalt peale hakata.

Ants Rootslane

hüpnoterapeut

Vaata lisaks: Ants Rootslase koduleht

Foto: Karl Saare