Foto: Vivian Ainsalu

Kirjanik ja kirjastaja Pamela Maran algatas oma koolikiusu kogenud tütre kaitseks kõneka kampaania, mis päädis väga südamliku lõpplahendusega. “Peale Pamela lugu tekkis voog avaldada ka enda mõtteid ja tähelepanekuid kiusamisest,” kirjutab Kõiksuse Kanalduste blogis Ilona Karula, keskendudes seekord täiskasvanutele.

Järgnevalt toon teieni 10 peamist mõtet, miks kedagi kiusatakse, narritakse, marineerimisele võetakse.

Enne kui sa kedagi verbaalseks “nüpeldamiseks” ette võtad mõtle enda peale, kas sinu ja su eluga on ikka kõik hästi?

1. Kiusamine saab alguse kodusest keskkonnast, kus vanemad omavahel kaklevad või on konfliktsed teiste täiskasvanutega ning lapsed peavad sellist käitumist normaalseks koduseks keskkonnaks. Need samad täiskasvanud, sageli keskealised, veedavad tänapäeval palju aega sotsiaalmeedias, kus mõnitavad, arvustavad ja kritiseerivad suvaliste postituste kommentaariumides teisi täiskasvanuid. See on nende ainus meelelahutus ja mahalaadimise koht ning nende lapsed hakkavad jäljendama sama käitumist. Alustavad lasteaias, jätkavad koolis ja edasi teevad juba töökiusu.

2. Kiusatakse seda, kes teistest eristub või on teistmoodi, sest ta torkab “punase” täpina paremini silma, olles seetõttu tähelepanuväärne kiusamise objekt.

3. Teisi madaldavad ise väga madala enesehinnanguga inimesed, mil alateadlikult tekitatakse endale illusiooni, et kedagi madalamaks pügades tuleb omale pikkust juurde. Kui teine inimene madalaks suruda, siis paistetakse poodiumil tõesti pikem välja, kuid see on näiline kõrgus, mitte päris pikkus.

4. Sageli, et ise puhtam välja paista, hakatakse teisi sopaga loopima ja poriga määrima. Kui teine mustemaks teha, siis ei paista enda mustus välja, aga teise mustamine ongi juba väga määrdunud inimese tunnusjoon.

5. Inimesed, kes kipuvad ennast teistega võrdlema, püüavad automaatselt leida teises vigu, et veenda ennast oma väärtuses. Võrreldakse alateadliku eesmärgiga teada saada, kes on parem ning igaüks soovib olla parim. Kui teises vigu ei leita, siis alateadlikult võidakse hakata enda paremuse nimel teisele vigu välja mõtlema.

6. On suur vahe, kas ollakse ausad ja avaldatakse oma arvamust või püütakse iseennast veenda selles, et ollakse äge ja tark: mul ei ole halba elu, kehva suhet või vaimuelu talve.
Psühholoogide hinnangul paneb inimest õelalt kommenteerima väärtusetuse tunne ja ebaõnnestumine elus, mida enesele tunnistada ei taheta. Seetõttu püütakse õelate mõtteavaldustega veenda iseennast, et kõik on häsi, kuigi tegelikkuses on vastupidine.

7. Ameeriklannast käitumispsühholoogia uurija Brene Brown on mõtestanud kommenteerimise tagamaad tabavalt. Ta on öelnud, et teistes arvustatakse seda, milles iseennast ebakindla ja ebapiisavana tuntakse.

Näiteks:

• Kui inimene tunneb vanemluses ennast hästi ja enesekindlalt, siis ei pea ta vajalikuks teiste vanemlust ja valikuid kommenteerida.
• Kui inimene tunneb ennast oma kehas hästi, siis ei pea ta vajalikuks teiste kehavorme arvustada.
• Kui inimene tunneb ennast oma toitumises ja elustiilis hästi, siis ei pea ta vajalikuks teiste toitumisharjumusi maha teha ega neid häbistada.
• Kui inimene tunneb ennast oma finantsides hästi, siis ei pea ta vajalikuks teiste eluvalikuid halvustada.
• Kui inimene tunneb ennast seksuaalselt rõõmsa ja rahuldatuna, siis ei pea ta vajalikuks teistele oma konservatiivset näppu viibutada.
• Kui inimene tunneb ennast oma kutsumuses ja eneseteostuses hästi, siis ei pea ta vajalikuks teiste töid ja tegemisi kritiseerida.
• Kui inimene on päriselt valgustunud, vaimne, spirituaalne, siis ei tunne ta vajadust seda rõhutada ega teistele selgeks teha.

8. Teiste ettevõtmisi kommenteerivad sageli need, kes ise midagi ei tee, sest inimene, kes on ise midagi loonud, teinud või üles töötanud teab, mida tähendab olla teel. Ta teab, mida tähendab proovimine, ebaõnnestumine, uuesti proovimine ja veelkord nullist alustamine. Ta teab alguse tagamaid, mil avastatakse maad, iseennast, õpitakse vigadest ja arenetakse kogemuste pinnalt. Inimene, kellel puudub igasugune kogemus eneseteostuses oskab vaid näpuga näidata, aga mitte näpuga ette näidata. Kui julged arvustada, siis võiksid ka ette näidata, kuidas on parem, õigem, efektiivsem.

9. Kiusama, materdama ja poriga määrima paneb inimest suur kadedus. Kadedus ei tähenda seda, et keegi on parem, vaid kadedus tähendab seda, et kellelgi on midagi nii hästi või ägedat, mida ei suudeta tunnistada, aktsepteerida ega taluda. Alateadlikult tahetakse teises või tema elus olevat head tühistada ning olematuks muuta ja seetõttu võetakse kadeduse objekt mürgiste rünnakutega sihikule.

10. Teine tahetakse maadligi suruda või teha talle selgeks tema “mõttetust” ka põhjusel kui tuntakse, kuidas teise saavutused, täidetud eesmärgid ja täitunud unistused tuletavad kellelegi meelde, kuidas ta ise ei ole oma eluga 5-10 aasta jooksul kuhugi poole liikunud. Teise edasi liikumine sageli tuletab meelde oma eluga aja hammasrataste vahele jäämist,, mille kaotatud aeg toob kibeda maitse suhu ja okkad kurku enese täitumata unistustest.

Kõik kommentaarid, nii head kui ka halvad, kõnelevad ainult kommenteerijast endast ja neil pole sihtmärgiga mingit pistmist!

Ma võin käe südamele panna ja tunnistada, et ma ütlesin inimestele halvasti, reageerisin negatiivselt, olin arvustav ja kritiseeriv sel eluperioodil, mil olin ise kõige õnnetum, rahulolematum ja haavunum, mil ma polnud ei enda, oma elu ega enese saavutustega rahul. Mida sisemiselt tervemaks, hingeliselt harmoonilisemaks, vaimselt küpsemaks ja eneseteostuses edukamaks ma muutusin, seda enam kadusid minus ka toored iseloomuomadused teisi halvas valguses vaadata, veel vähem neid kommenteerida.

Kuidas toime tulla aga ebaviisakate kommentaaridega?

Tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul on ühiskond muutunud oma väljaütlemistes eriti sarkastiliseks, teravaks, ebaviisakaks ning sageli sihilikult solvavaks, sest paljud peavad virtuaalset keskkonda süütuks paralleelmaailmaks, mis pole päris. Tegelikkuses on sotsiaalmeedias kisamine sama, kui astuda tänaval kellelegi ligi ja räusata tema näo ees solvanguid. Aga kas keegi teeb nii?

Järgnevalt jagan teile kolm ideed, kuidas vastata ebaviisakatele kommentaaridele.

1. Sa võid alati esmalt öelda, et sa ei saa kommenteerija mõttest aru, paludes tal oma kommentaari täpsustada. Sageli võib mõte “tõlkes” kaduma minna ja kommentaar kogemata kehvasti välja kukkuda, aga kui tegemist oli reaalselt pahatahtliku kommentaariga, siis selle peale hakkab ebaviisakas kommenteerija sageli ka ise mõtlema, et tema mõtteavaldus võis olla ebaviisakas või kohatu.

2. Kui keegi hakkab “vahutama”, siis on mul kombeks uurida, kas tal on kõik hästi. See mõjub “vahutajale” nagu külm dušš krae vahele ning ta hakkab isegi mõtlema, kas tal on ikka kõik hästi. Ta ei pruugi sulle seda öelda, aga tal hakkab enda sees kahtlane ja piinlik.

3. Ma tuletan endale alati meelde, et inimene on minuga mürgine ja inetu ainult seetõttu, et tema enda elus on midagi halvasti: kehvad suhted, vähe raha, olematu seks, rahulolematu välimus, halb enesetunne, tüütu töö, ebaõnnestumised, täitumata unistused jne.
Kui ma mõtlen solvajale, siis ma püüan mõelda esmalt energiale, milles ta viibib ja see paneb mind hoopis talle kaasa tundma. Selleks, et ise mitte lasta kaasa kiskuda ennast samasse masendavasse õnnetu elu energiasse, milles solvaja viibib, vastan talle midagi enda sagedusest lahket või jätan üldse vastamata!

Hoia tülinorijate ja tähenärijatega silmitsi seistes meeles, kuidas sul on reageerimiseks kolm olulist valikut:

I Sa kas laskud solvajaga samale madalale sagedusele kui ärritud ja vastad talle sama negatiivselt.

II Sa kas püsid oma sagedusel, kui ei vasta mitte midagi.

III Sa kas tõmbad solvaja enda kõrgemale sagedusele kaasa, kui vastad solvajale midagi ilusat kerguse ja lahkusega.

Allikas: Kõiksuse Kanaldused