Tudeng Illinoisist, Katie Lentz (19), oli purjus juhi põhjustatud autoavarii tõttu USA 19. kiirteel oma Mercedeses kinni tund aega. Kui oli saabunud moment, mil päästjate nõu ja jõud olid otsas, ning neiu üha nõrgemaks muutus, palus ta kohalolijaid koos temaga palvetada. Hetk pärast seda ilmus üks preester ning pakkus oma õnnistust, ning tänu mehe rahustavale kohalolekule suutsid päästjad end kokku võtta, saabunud uute tööriistade abil Katie autost välja lõigata ning haiglasse toimetada. Kui nad preestrit tänada tahtsid, ei olnud teda enam kuskil ning salapärast mees ei ole leitud tänaseni. Mitmed katoliiklased arvavad, et selleks preestriks oli Padre Pio, kes aga suri Itaalias juba 45 aastat tagasi.

Katie sõbrad ja pere, aga ka päästetöötajad soovivad siiani müstiliselt kadunud meest tänada, kuid teda ei ole ka viis päeva pärast õnnetust suudetud leida. Tema palved ning rahulik olek aitasid päästjatel Katie autovrakist välja lõigata, kuid meest pole siiani suudetud identifitseerida ning hoolimata sellest, et õnnetusest tehti üle 70 foto, ei ole seda meest mitte ühelgi pildil. Katie ema, Carla Churchill Lentz, ütles, et tema tütre auto oli niivõrd kokku surutud ja lömastatud, et päästjad ütlesid, et sellest ei oleks pidanud keegi elusana välja tulema. Nüüd arvavad mitmed usklikud, et ilmunud preester oli tänapäevase katoliku kiriku üks armastatumaid figuure – isa Pio. Preestri isiku kohta on ka teisi teooriaid, niisama salapäraseid kui ka maisemaid.

“Ma usun, et ta oli päris kindlalt preestriks riietunud ingel, sest ka Piibel räägib sellest, et meie seas liiguvad inglid,“ ütles Katie ema.

Mees, kes õnnetuspaigale ilmus, oli habetunud, võõramaise aktsendiga, jumekam ning kandis puidust roosikrantsi, millega ta palvetas sel ajal, kui päästjad Katie elu eest võitlesid. Hallipäine preester oli väidetavalt umbes 50-60 aastane, kandis musti pükse, musta särki ja musta kraed ning astus ligi justkui eikusagilt, et Katie soovile vastata. Üks kunstnik on loonud kirjelduste järgi ka sketši, mille abil loodetakse mees identifitseerida.

Päästetöödel osalenud tuletõrjujate juht Raymond Reed pidas samuti võõra sealviibimist kummaliseks, sest kahe auto laupkokkupõrke tõttu oli pikk lõik teest suletud ning kohal olid vaid ümberkaudsetest piirkondadest päästjad, kellest keegi preestrit varem näinud ei olnud. Piirkonnas on vähe katoliiklike kirikuid ning ka sealt ei osatud salapärase võõra kohta midagi öelda.

“Mina arvan, et see oli ime,“ ütles Reed. “Ma ütleks, et see oli kas ingel, kes meile preestri-kujul appi saadeti või preester, kes osutus ingliks. Igaljuhul mulle see sobis.“

Rahva poolt palavalt armastatud pühak

Padre Pio (1887–1968), kes kuulutati katoliku pühakuks 2002. aastal, oli tuntud oma  stigmade (Jeesus Kristuse ristilöömise haavad) poolest. Ta oli suure veenmisjõuga mees, samuti suutis ta tervendada haigeid ning lõhnas alati kannikeste järgi. Kuid kõige märkimisväärsem on see, et isa Piol oli väidetavalt võime olla ühel ajal kahes kohas.

Pio õige nimi oli Francesco Forgione, ta sündis 1887. aastal Itaalias, Foggias. 23-aastaselt diagnoositi tal tuberkuloos, millest ta imekombel ise paranes. Tõeliselt kuulsaks sai ta siis, kui pärast tema esimest missat ta kätele ja jalgadele keset ööd veritsevad stigmad tekkisid. 22. oktoobril 1918 kirjutas ta oma vaimulikule nõuandjale sellest, kuidas see temaga juhtunud oli: “20. kuupäeval, eelmisel kuul peale missat, tundsin ma unisust. Täitusin suure rahu ja andumusega, mis kandus edasi kõigele mu ümber ning põjustas täielikku tuulevaikust mäsu sees. See kõik juhtus hetkega. Ma nägin enda ees müstilist isikut, kelle kätest, jalgadest ja külgedest tilkus verd. See vaatepilt hirmutas mind ning tunne, mida sel hetkel tundsin, on kirjeldamatu. Ma mõtlesin, et ma pean surema ning tegelikult ma oleksingi pidanud surema, kui Jumal ei oleks vahele seganud ja andnud mu südamele, mis mu rinnust tahtis välja hüpata, tugevust. See vaatepilt hajus ja ma tajusin, et mu kätelt, jalgadelt ja külgedelt tilgub verd. Kujuta ette seda agooniat, mida siis ja nüüd igapäevaselt tunnen.“

Padre Pio haavad veritsesid kuni tema surmani ning sealt immitsev vedelik lõhnas kannikeste järgi. Haavad ei tahtnud kuidagi paraneda ning ta kaotas igapäevaselt umbes tassitäie verd. Kuigi alguses suhtus ka katoliku kirik mehesse suure umbusuga, ei suutnud ka arstid mehe haavu seletada ning nüüdseks on tema stigmad imeks tunnistatud.

Allikad: Daily Mail, Eesti Päevaleht

Toimetas Meeli Seermaa