“Inimene, sa oled rikas. Sinu kõige suurem rikkus on sinu nina all. Kui sa seda/teda ei näe, siis ei oska sa veel vaadata. Sinu nägemise spektrit aitab laiendada ettekujutus sellest kui sa visualiseerid ennast tühjusesse, kus ei ole mitte kedagi ega mitte midagi, ainult sina üksinda. Sa hakka nüüd tähtsuse järjekorras üks haaval ennast ümbritsema sinu jaoks vajalikuga, ilma kelle või milleta sa oma elu ette ei kujutaks. Esimene, mida valid ongi sinu rikkus,” kirjutab Kõiksuse Kanaldused.

Nüüd mõtle hoolega, miks sa tundsid ennast vaesena. Tahad kuulda ausat vastust? “Need, kes/mis on meie kõige suurem vara, neid me kohtleme millegi pärast kõige karmimalt ja võtame iseenesest mõistetavana.” Tavaline muutub nähtamatuks, väärtusetuks, tähtsusetuks.

Lähedastele nähvatakse kõige inetumaid sõnu, samal ajal võõrastele naeratatakse leebelt. Kaaslasele visatakse molliga suvaline toit ette, külalistele pakutakse parimaid palu ja kaetakse kena laud. Kodu tundub tühine ja väike, ent ajal, mil sina magad oma rahulikku und, värisetakse mujal keset külma või vägivalda.
Sa lased oma tujul langeda, sest restorani toit/ teenindaja polnud sinu meelest tasemel, samal ajal suur osa rahvastikust nälgib või see sama kogemusteta noor ettekandja on pärit nii vaesest perest, et pole iial samasid toite maitsta saanudki. Su kapp on riietest pungil, aga sul ei ole endiselt midagi selga panna, samaaegselt kõnnib pool Aafrikat paljajalu, kogudes aastaid uute sandaalide või koolivormi jaoks raha. Esimese maailma mured…

Ja siis me “tsiviliseeritud” lääneinimesed leiame, et maailm on ülerahvastatud ning loodusressursse kõigile ei jätku, mistõttu tuleb populatsiooni hakata piirama. Kes oled sina inimene, et astuda looduse vastu ja dikteerida teisele inimesele kui palju lapsi ta tohib ilmale tuua?
Nähes lõunamaal utoopiliselt ülerahvastatud busse ja ronge, me näitame veel näpuga, et nemad ongi kõigis maailma hädades, haigustes ja ülerahvastatuse probleemis süüdi. Samal ajal raiub valge inimene põldudeks vihmametsi maha, mürgitab pestitsiididega põhjavett ja kuritarvitab maavarasid, et täita meie prassivat arutute väljamõeldud vajadustega tarbimiskultuuri, ise nägemata juuri, tänu millele on suur osa arengumaadest näljas ja paljas.

Ühtäkki kõik, mis olemas on muutub nähtamatuks ja kõik, mida ei ole muutub nähtavaks. Ollakse õnnetud, sest koguaeg on midagi puudu, tahetakse kõike, mida ei ole. Sealjuures selle “vaese” ja ülerahvastatuses süüdistatava arengumaalise ökoloogiline jalajälg on kordades väikseim kui meil heaoluühiskonna musterinimestel, kellel on kõik olemas, aga kellele on ikka vähe, sest ei osata olemasolevat hoida ega hinnata.

Vaesus –see on hinge pimedus, mil tänulikkus kaotab oma tähtsuse ja asendub saamahimu, omanditunde ja täitmatusega.
Inimene saab vaene olla ainult siis kui teda ei rahulda mitte miski. Kui ta on tundetu, tänamatu ning hoolimata heast silmanägemisest veel ka pime.
Kõik me rikkused asetsevad meie endi nina all, milleks on isegi iseenesest mõistetav puu su hoovi paremas nurgas, tänu kellele saad sa hingata kvaliteetset õhku. Või sumisevad mesilased, tänu kellele kasvavad taimed. Sinu partner, kes on su tegelik tugisammas. Su kass, kes jagab sulle tingimusteta armastust. Sulle võib tunduda, et kellegi teise elu on parem, võibolla ongi, ent pea meeles, et hea elu on seal, kus on tänulikkus puhtal kujul.

Rikkus tärkab meie eludes alles siis kui inimese sees ilmutab end tänutunne, mis läbi soojuse ja hoolivuse kiirgub kosmosesse ja peegeldub sealt tagasi Maale, luues füüsilisele tasandile reaalsust inimese ümber. Jah, justnimelt. Tähtede seis ei mõjuta inimest. Inimene mõjutab tähti ja tähed peegeldavad meid ennast tagasi läbi seisundite, kes me parasjagu oleme.

Rikkused siin elus jäävad saamata ja kogemata ainult seetõttu, et neid ei osata näha ega hinnata. Hetkest, mil sa oled tänulik kõige eest, tänab Maa ema sind vastu kõigi oma rikkustega. See, kuidas sa neid ande vastu oskad võtta ja neid näed ongi kogu rikkuse paradoks.

Kõiksuse Kanaldused

Allikas: Kõiksuse Kanalduste Facebook

Foto: scubaff.com