Kas keegi on mõelnud, mis on müügitöö olemus? Millist eneseteostust pakub teistele kauba pakkumine, juhul kui pole tegu nõustamisega ehk klienditeenindusega, mis tähendab, et potentsiaalne klient on ise huviline ja küsib infot? Inimeseksolemise ja ühiskonna teemadel mõtiskleb Marta Tuule.

Mis on raha olemus? Kas mitte vahendada mittetootvalt töötavatele – kui üldse reaalselt töötavatele – inimestele (ehk ettevõtete omanikele) teiste osapoolte ehk töövõtjate poolt toodetav väärtus nendele vajalikeks-ihaldatavateks materiaalseteks väärtusteks, võimaldades töövõtjale reeglina kesisemat iseenda ülalpidamist selle kõrvalt?

Kujutage nüüd ette, kui suudate, et Maal valitseks (mis iganes vormis) kapitalismi asemel humanism ja raha oleks statistika tegemise vahend, sest kui eesmärk on tõeliselt humaanne heaoluühiskond ja mitte inimeste jaotamine klassidesse (tuginedes põhimõttele, et üks inimene on elus teisest kõrgemal positsioonil, kuna ta on toimetanud ühiskonna reeglite järgi paremini ja edukamalt ning selle põhimõtte kohaselt peaksid kapitalistlikud ühiskonnad olema eranditult neodarvinistlikud ning mitte võimaldama mingeid sotsiaalseid tagatisi ja toimetulekut neile, kes ei suuda end selle raames tööga ära elatada) ja nende üle valitsemine, siis saaks seda väga kergesti korraldada riik-tööandjad teljel. Nimelt nii, et tööandjad “maksavad” töövõtjatele mõeldud anonüümsetes virtuaalühikutes palgad igakuiselt otse riigi eelarvesse ja vastukaubaks selle tehingu eest on globaalselt (ÜRO funktsioon võiks olla näiteks ühendada kõiki riiklikke ja kogukondlikke üksusi selliselt) kõigile, sõltumata riikidest, etnilisusest jne kasutada kaupu, teenuseid ja eluasemeid vastavalt leibkondade suurusele ja nende vajadusele.

Ehk kui me jõuame praegu oma ühiskondi üleval pidada, täites põhimõtteliselt ainult raha ümberjagaja rolli, siis miks me ei peaks selliselt toimetades seda suutma – seda enam, et vahelt oleks kadunud igasugune kasumihuvi ja tee oleks valla ka kõikidele inimkonda edasiviivatele leiutistele, samal ajal kui kõik ebavajalik ja ülearune leiaks otsetee kaduvikku?

Kuhu inimkond jõuaks sellise elukorraldusega – väga lähedale tasakaalus olevale stressivabale elule – kas pole nii –, kus igaüks annaks parimal (ehk individuaalsel) võimalikul kombel panuse sellise süsteemi toimimisse. Kaoksid vargused ja sotsiaalne ebavõrdsus oleks teatud inimtüüpide jaoks olemas ainult pinnal, et miks mõni elab ihuüksi või väikese leibkonnaga n-ö lossis – sest me ei hakkaks ju ometigi kunagisi rikkaid karistama sellega, et keelaksime neil elada oma kunagistes kodudes, kui nemad ise ei soovi seda vahetada väiksema või teistsuguse eluaseme vastu?

Inimeste liikumine, reisimine ja töökoha vahetamine (lõpetades ühe töö ja otsustades võtta uus väljakutse vastu) oleks sama murevaba ja toimiks sarnaselt näiteks Rootsile, kus uude kohta asudes antakse inimesele elamiseks ja kasutamiseks selline pind, mis vastab ta leibkonna vajadustele (ehk tuletage meelde, kus ja kuidas elas Lindgreni Väikevend oma perega Karlssoni lugudes juba 1950-ndatel).

Idealistlik, kas pole? Sellega jõuame aga paratamatult tagasi tänasesse päeva, kus tuleb nentida, et põhjus, miks sellist suurt ja ilusat, tervet Maad ühendavat passiivselt monetaarset heaoluühiskonda pole, peitub selles, et meie riigid ja ühiskonnad on juhitud nende poolt, kes tunnevad end olevat õigustatud saama vaheltkasu reaalselt tehtavast tööst – ehk loevad endid teistest paremateks ja õigemateks – ja kes on lihtsalt võimukad, kuna nad lubavad endal seda olla, andes ise (loomulikult, kes siis veel) endale mandaadid valitseda inimeste üle, keda üleolevalt kutsutakse alamateks.

Küsida tuleks, mis neid selleks motiveerib? Kui paljudel tuli praegu keelele selline iseloomuomadus nagu ahnus? Sest seda see on. Meie ühiskonnad on valitsetud ahnete võimukate indiviidide poolt, kes on andnud endale moraalse õiguse rikastuda teiste poolt tehtava töö arvelt ehk kõik töötegijad on ohvrid nende ahnuse altaril.

Miks ma seda ehk mõne jaoks nii kergekäeliselt järeldan? Palun väga – sest ma tuginen tegudele, meie ühiskondi valitsevate isikute Tegudele. Inimkonda on väga pikalt lollitatud retoorikaga, mis maalib musta valgeks ja vastupidi, kuigi tõesti-tõesti, elu on näidanud, et väljaspool läänelikku kultuuriruumi leidub ka täiesti ausaid ahnitsejatest jõhkardeid, kes on häbenemata sellised ja kehtestavad oma rahva üle avalikke terrorirežiime, mis kõnelevad iseenda eest – samal ajal, kui meie ruumis hägustatakse (veel) retoorikaga kõik see, millest kõnelevad teod.

Miks see nii on, et läänelik inimene on muutunud lausa irratsionaalseks, kui võrrelda ka tavaelu tasandil kellegi sõnu ja tegusid ning nendest järeldusi tehes, soovides tihti nukrakstegevalt uskuda ikka selle sõnu, kes sulle tegude tasandil just tõestas, et tal pole sust sooja ega külma – lähtub ikka ta sõnadest? Ja samas, kas keegi teab kas või ühte läänelikku inimest, kes ei kurdaks kunagi ilma üle, kohandudes samas hetk hiljem ülimaks ratsionalistiks, kes diskrimineerib oma õigust tunnetada maailma enda ümber lisaks mõistuslikule lähenemisele?

Ehk ainult seda Tunnet võib siis omaks võtta, et ilm sätiks end sinu vajadustega, aga seda mitte, et targem tõesti annabki järele ja igapäevaelu suubub mõttetutesse vastandustesse, vihkamisse ja intolerantsuse šõudesse, nagu kas või eelmise nädala uudised nii vahetult vahendasid.

Pean omaks võtma, et ma veedan juba pikemat aega väga vähe aega televiisorit vaadates, kuna erinevate kanalite programmid pole valdavalt mu maitsele ja parem veedan selle aja mõne hea raamatu seltsis, aga eelmisel nädalal sattusin oma pereliikmete kõrvalt juhuslikult vaatama vist TV3 uudiseid. Üks uudislõik näitas olümpiakangelast ja rahvaesindajat Erki Noolt ning teisi tema mõttekaaslasi esitamas spiiker Ergmale dokumenti, mille edastatav teadaanne oli ühene ja toob mind tagasi selle kirjatüki algusesse: mõned inimesed tõesti peavadki end teistest õigemateks ja loomulikult ei häbene seda avalikult teistele esitleda.

Selle dokumendiga oli siis kogutud tuhandeid allkirju nendelt, kes arvavad, et homoseksuaalidel ei tohi olla samasid õigusi kui heteroseksuaalidel – abiellu heita eelkõige, kui ma õigesti aru sain, aga sealt lähtuvalt ilmselt ka lapsendada jne.

Sellesse konkreetsesse teemasse praegu sisenemata küsigem lihtsalt inimlikkusest lähtudes, kas sellele dokumendile allkirja andjad ei keelanud endale ka seda tunnetust, et nende selline tegu vahendas Isiklikku Viha millegi-kellegi vastu avalikult ja see omakorda on igapäevane nähtus, mida meie ühiskond mitte ainult ei tolereeri, vaid lausa propageerib? Järelduse koht: milliseid väärtusi evivas ühiskonnas me praegu siis elame? Meeldetuletuseks :loevad Teod, mitte sõnad!

Kas pole nii, et paljude jaoks võrdub elu ühtlase allakäigutrepiga, sest kui näiteks seesama Erki Nool oleks praegusel hetkel mitte küpses eas ühiskondliku staatusega silmapaistev isik, vaid ütleme verinoor noormees, kas ta oleks sama kergekäeliselt sellist allkirjakogumist algatanud, või kui ta seda ka pole teinud, allkirja andnud asjakohasele dokumendile, kui talle tänaval oleks sellise palvega lähenetud?

Ma ei tea seda muidugi, aga me kõik teame sellest hoolimata personaalselt, mis omadusi me oleme endale külge pookinud üleskasvamise ehk küpseks inimeseks (tõesti, oleme valdavalt nii “küpsed“ kui üldse võimalik tänase seisuga, tuimestatud ja elumahlad välja voolanud äratöödeldud keredest ning mis kõige olulisem – me vaimudest) saamise käigus ja kui palju on see muutnud meie kunagisi minasid.

Kas see muudab aga meie kunagised minad olematuks, vähem “meieks” kui hetkel kehtiv vihkav, ahnitsev, manipuleeriv, stressav jne mina? Mis on saanud osavõtlikkusest, heatahtlikkusest, kaastundlikkusest? Kes kunagi (noorena) arvas, et need omadused on in (tugevus), nüüd aga out (nõrkus) – või ongi olnud elitaristist teiste ärakasutaja niikaua, kui end mäletab?

Loomulikult leidub ka neid, aga ma pean teile ütlema, et see kõik on illusioon, meie kõigi sees on olemas potentsiaal seda muuta, ka kõige lootusetumas teiste arvelt end teostajas, rääkimata teistest; vaja on ainult Eneseületamist.

See on võimatu, ütlete? Võite nii arvata ja tunda, loomulikult, vaba valik. Aga sama vaba oleks ka valik otsustada teisiti. See kõik on Teie peas kinni.

Minu jaoks on tõelise humanismi isa legendaarne Charles Chaplin ja keda see kirjutis siin mingilgi moel kõnetas, vaadake ka Youtube’is tema kõnet filmist “Suur Diktaator“ – selle leiab üles kirje alt “The greatest speech ever made“. See kõik on võimalik ja teis olemas, millest ta räägib.

Marta Tuule

Foto: ekraanitõmmis