“Ole sõbralik pahurate inimeste vastu, nemad vajavad seda kõige rohkem,” seisis ühel Telegrami päevapildil. Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda 25. veebruaril 2014.

Kas kurjusele headusega reageerimine suudab tuua kurikaelas esile temas kusagil sügaval peituva headuse? Või miks üldse on keegi kellegi vastu halb, kas kurjusest või häda sunnil? Selliste filosoofiliste küsimuste üle võib  arutleda lehekülgede kaupa ja tundide viisi. Seekord edastame teile sel teemal ühe loo elust enesest.

Julio Diaz on 31-aastane New Yorgi sotsiaaltöötaja, kes tavatseb pärast oma töövahetust sõita tunnike rongiga ja astuda Bronxis üks peatus varem maha, et minna oma lemmiksöögikohta õhtustama. Kuid ühel õhtul, kui Julio astus peaaegu inimtühjale perroonile, võttis tema päev tavapärasest erineva pöörde.

Talle tuli vastu teismeline noormees, kes tõmbas taskust välja noa.  “Ta tahtis mu raha, seega ulatasin talle oma rahakoti ja ütlesin “Ole lahke”,” ütles Diaz. Kui teismeline eemaldus, hõikas mees talle järele: “Hei, oota korra. Sa unustasid midagi. Kui sul on plaanis kogu ülejäänud õhtu inimesi röövida, siis võiksid mu mantli ka endale võtta, et sul vähemalt soe oleks.”

Peaaegu-röövel vaatas oma peaaegu-ohvri otsa täielikus mõistmatuses: “Miks sa seda teed?”

“Kui sa oled valmis riskima oma vabadusega vaid mõne dollari pärast, siis tundub, et sul on seda raha ikka hädasti tarvis. Minul oli plaanis vaid õhtust sööma minna ja kui sa tahad minuga liituda, siis noh, tule minugipoolest.”

“Mulle lihtsalt tundus, et äkki tal oli päris tõsiselt abi vaja,”selgitas Diaz hiljem.

Koos mindi söögikohta ja istuti laua taha. Laua juurest astusid läbi nii söögikoha juhataja, nõudepesijad kui ka ettekandjad  ja kõik nad tervitasid Juliot, mille peale poiss oli väga üllatunud: ”Kas sa tunned siin kõiki või? Kas oled selle koha omanik?”

“Ei, ma lihtsalt käin siin tihti söömas,” vastas Diaz.

“Aga sa oled isegi nõudepesijatega lahke,” oli poiss hämmingus.

“Noh, aga kas sulle pole siis öeldud, et sa peaksid igaühe vastu kena ja viisakas olema?” kostis Julio.

“Seda küll, aga ma ei arvanud, et inimesed päriselt ka nii käituvad.”

Selle peale päris Diaz poisilt, mida too oma elult ootab, ning teismelise nägu muutus peaaegu et kurvaks. Ta ei osanud Diazele midagi vastata. Või siis ei tahtnud.

Toodi arve, mispeale Diaz sõnas: “Mulle tundub, et arve pead sina maksma, sest mu raha on sinu käes ja mina maksta ei saa. Aga kui sa annaksid mu rahakoti tagasi, siis teeksin sulle meeleldi välja.” Kõhklemata ulatas teismeline mehele rahakoti.

“Andsin poisile pärast veel kahekümneka, mõtlesin, et ehk on sellest talle abi, ei tea,” ja vastu küsis Diaz poisilt noa, mille too ka andis.
Kui Diaz hiljem juhtunust oma emale jutustas, sai ta vastuseks: “No sina oled just sedasorti inimene, kes küsimuse peale “Mis kell on?” annab küsijale oma kella ära.”

“Ma arvan, et kui kohtled inimesi hästi, siis on lootust, et ka nemad kohtlevad sind hästi. Nii lihtne see ongi meie keerulises maailmas,” avaldas Julio Diaz oma lihtsa ja südamliku maailmavaate. See on vaid üks lugu paljudest, mis tõestab, et inimlik headus pole maailmast kuhugi kadunud.

Allikas:  m.ticld.com

Foto: StoryCorps, mitsueki.wordpress.com

Toimetas Liina Liisveld

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.